Sisukord
Arvamus
Postimees
18.02.2020
Lapsele võib kõige ohtlikum olla kodu (1) Eesti Paarisaja õpetaja keeleoskus alla nõutu Apteegiketid ootavad riigikogu järgmist käiku Saeveskit ähvardab materjalipuudus Majandus Yandex.Taxi tegutseb Eestis seadusvastaselt (1) Alaealine saab poest suitsu ja viina lihtsa vaevaga Välismaa Lätlased kutsuvad tüli tõttu boikoteerima Taani suhkrut ja Lego klotse (2) Torm Dennis uputas Suurbritanniat Turistitõkke püstitamine Rooma sümboli ümber ärritab ajaloolasi Arvamus Juhtkiri: igav ja turvaline Balti riik (1) Aimar Altosaar: hoiame oma au ja väärikust Krista Kodres: humanitaarteadused, kunstid ning teadmistepõhine Eesti Neeme Raud: Trump peab silmas raha ja kasu Sandra Haugas: haridus ja pered ei vaja koolikatseid Meie Eesti Erkki Koort: Kanuti aed ja uusarendus Helina Maasing: kuidas luua linnaplaneerimisega turvatunnet Kultuur Põhjus, miks ameeriklased Trumpi valivad (2) Sport Imelaps Hålandi suur unistus: Dortmundi kaudu Inglismaa meistriks Uus spordiseadus piirab sportlastele suurte stipendiumide maksmist Tervis Eestlane Aasias – kuidas trotsida koroonaviirust? Tartu Trammi Tartusse toomiseks kulub kümme aastat ja 400 miljonit eurot Mait Raava: kliinikum peab valima endale arstist juhi Eili Arula: Eesti Laulu on Tartusse väga vaja Tartumaa Kuldse Tammeoksa kandjate read täienevad Hotellipidajatel tuleb üha enam arvestada lastega peredega BMX-krossis tõid tartlased karikavõistlustelt mitu esikohta Veel neli kuud ning soomeugrilased peavad Eesti Rahva Muuseumis maailmakongressi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Reigo Ginter: unustatud kriis Ukrainas

4 min lugemist
Reigo Ginter FOTO: Erakogu.

Mida tähendab «külmunud» konflikt Ukraina inimestele ning mida saavad abistajad nende aitamiseks ära teha, kirjutab välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo lauaülem Reigo Ginter.

Ukraina on rahvusvahelise meedia radarilt peaaegu täielikult kadunud. Poliitilist ja sõjalist konflikti riigis peetakse külmunuks, kuigi tulevahetusi toimub igal öösel ning hukkunute ja vigastatute arv kasvab pidevalt. Selle kõrval on tekkinud aga veelgi vähem tähelepanu saav humanitaarkriis, mida võib küüniliselt samuti «külmunuks» nimetada, arvestades peatselt talvekülmadega kaasnevaid lisaprobleeme.

Alates 2014. aastast vältav konflikt on otseselt mõjutanud rohkem kui 4,4 miljonit Ukraina inimest. Nende hulgas on nii 1,6 miljonit sisepõgenikku kui ka 1,4 miljonit  naaberriikidesse pagenud ukrainlast. ÜRO statistika näitab, et sel aastal on kaetud vaid 27 protsenti vajaminevast humanitaarabi rahastusest.

Selleks et need arvud ei jääks Euroopa Liidu liikmesriikide silmis vaid kuivadeks faktideks mitme teise kriisi taustal, korraldas Eesti 22.–25. oktoobril Euroopa Liidu Nõukogu humanitaarabi- ja toiduabi töörühma COHAFA visiidi Ukrainasse, kus osalesid 19 liikmesriiki ja Euroopa Liidu institutsioonid. Saime seda teha, kasutades ära oma rolli ELi Nõukogu eesistujana.

Tihti küsitakse, mis sellest eesistumisest kasu on või mida see üldse muudab – selle visiidi võiks kindlasti ühe eredama näitena esile tuua.

Visiidi eesmärk oli tutvustada Euroopa Liidu liikmesriikide humanitaarabiga tegelevatele delegaatidele keerulist humanitaarolukorda Ida-Ukrainas. Julgen väita, et see oli tõeliselt edukas ning paljudele said humanitaatabivajadused Ukrainas palju selgemaks. Võib loota, et Ukrainale antav humanitaarabi peatselt kasvab ja Ukraina ei muutu unustatud kriisiks.

Mida me siis Ukrainas nägime? Esmalt ilmselt tohutuid kontraste piirkondade vahel.

Kiievis meenutavad konflikti peamiselt Maidani väljaku ümbruses püstitatud mälestusmärgid 2014. aasta alguses linnas toimunud kokkupõrgetes hukkunutele ja pikk müür, millele on paigutatud kõikide (praeguseks juba rohkem kui 2300) surma saanud sõdurite pildid ja nimed. Muidu käib Kiievis aga täiesti tavaline linnaelu ja on kerge unustada, et tegemist on sõjas oleva riigiga.

Mida rohkem ida poole minna, seda nukramaks pilt muutub. Ligi 70 kilomeetrit praegusest kontaktjoonest asuvad linnad Slovjansk ja Kramatorsk olid konflikti alguses peaaegu kolm kuud separatistide kontrolli all ja vabastati 2014. aasta juulis Ukraina armee poolt. Sõja tagajärjel purustatud hooned on vahepealsel ajal küll enamjaolt taastatud ja näha on neid veel vaid üksikuid. Sõja lähedusest annavad aga aimu linna viivatele teedele paigutatud betoonplokkidest tõkked, mille kohal lehvib uhkelt Ukraina riigilipp ja mille juures automaatidega sõdurid sõidukeid kontrollivad.

Samuti on linnapilt Kiieviga võrreldes kardinaalselt teistsugune. Auklikel tänavatel vuravad Žigulid ja Ladad, ühistranspordiks on iidvanad nõukogudeaegsed bussid ja kõnniteedel liiguvad peamiselt vanurid. Kuigi otsest sõjategevust pole nendes linnades juba üle kolme aasta olnud, on kestev konflikt jätnudjuba enne selle algust kehvemas majanduslikus seisus olnud piirkonnale sügava jälje. Tööpuudus üha kasvab ja investeeringuid Ukraina keskvalitsuselt on vähe, välisinvesteeringutest rääkimata.

Meie sihtmärgiks olevale Majorski kontrollpunktile kõige lähemal asuvas Bahmuti linnas on pilt umbes samasugune, kuid relvastatud sõjaväelasi on linnas veel rohkem. Linnas elab umbes 70 000 inimest, kes kuulevad iga öö napilt kümne kilomeetri kaugusel toimuvat tulevahetust ja pommiplahvatusi.

Ja siis kontrollpunkt Majorsk ise. Ukraina sõjaväe positsioonid on sellest 800 meetri kaugusel. Kontrollpunkt on avatud vaid päevasel ajal, kuna pimeduse saabudes algab ka tulevahetus. ÜRO abiorganisatsioonide toel on püsti pandud kaks soojapuhuritega telki, mille varjus saavad järjekorras ära väsinud elanikud voodites pikutada. Telkide kõrvale on aga kaevatud punker, kuhu saab varjuda, kui separatistide poolt pommitatakse.

Meile näidati kohta, kus üks telk oli just eelmisel ööl kuuliga pihta saanud, kuid õnneks polnud keegi seekord vigastatud. Kahjuks kõigil nii hästi ei läinud. Meie visiidi päeval toimus kontaktjoonel 24 tunni jooksul 15 separatistide rünnakut, hukkus neli sõdurit ja kolm sai haavata. Kontrollpunktist mõnesaja meetri kaugusel elav vanadaam näitas oma maja, mis oli eelmisel reedel mürsukilluga pihta saanud – see oli juba kolmas kord, kui ta pidi oma katust seetõttu parandama. Sellises keskkonnas peavad aga sajad tuhanded vanurid iga kuu kontaktjoont ületama, kuna separatistide kontrolli all elavad inimesed saavad pensioni kätte vaid Ukraina vägede kontrolli all olevast piirkonnast.

Kuidas edasi? Rahvusvahelised abiorganisatsioonid toonitasid, et tuleb valmistuda pikemaaegseks kohalolekuks. Üks suuremaid probleeme on jätkuvalt humanitaarabiorganisatsioonide pääs abivajajateni. Olukorda võiks kõvasti parandada, luues mõlemale poole turvatsoonid, et hoida ära kriitilise tähtsusega taristu kahjustused. Käisime vaatamas Slovjanski külje all asuvat veepuhastusjaama, mis on täielikult amortiseerunud ja tegutseb suuresti välisabi toel.

See veepuhastusjaam varustab 500 000 inimest, kuid kuna veevõrgustik läbib mitmes kohas kontaktjoont, saab see tihti pihta ja ohu tõttu on selle parandamine takistatud. Samas tuleb sealt nii joogivesi kui ka vajalik surve küttesüsteemidele, mida kasutavad elanikud mõlemal pool kontaktjoont. Seega, motivatsioon jaama kaitsmiseks on olemas mõlemal poolel.

Samuti saaksid rahvusvahelised abiorganisatsioonid aidata vahendada infot kadunud inimeste kohta. Praeguseks on Ukrainas konfliktiga seoses kadunud üle 1500 inimese. Kui inimene hukkub separatistide kontrolli all oleval maal, siis Ukraina valitsusasutustele sellest teada ei anta. Donetski asekuberneri sõnul arvatakse, et rohkem kui 1000 surnukeha on seetõttu jäänud seal identifitseerimata ja omastel pole olnud võimalust hukkunuga hüvasti jätta ega ka oma eluga edasi minna. ICRC esindaja uskus, et Punane Rist võiks sobida neutraalseks vahendajaks vähemalt DNA-proovide edastamisel, et teada saada, kes on hukkunud.

Hukkunute ja vanurite kõrval ei tohi kindlasti unustada lapsi. Nii orvuks jäänud kui ka lihtsalt sõda lähedalt nägevad lapsed vajavad psühholoogilist tuge, mida Ukraina enda asutused oma vahenditega piisavalt pakkuda ei suuda. UNICEFi hinnangul elab Luganski ja Donetski oblastis umbes 200 000 last (peaaegu sama palju lapsi kui Eestis kokku) kuni 15 kilomeetri kaugusel konfliktijoonest. Nende toel on küll juba avatud psühholoogilise toe keskusi Slovjanskis ja Kramatorskis, kuid vajadust nende vahenditega kindlasti praegu rahuldada ei suudeta. Kui rahvusvahelised rahastajad suurendaksid oma toetust laste abistamiseks, siis võiks loota, et mõne aasta pärast ei ole selles piirkonnas üles kasvanud nn kadunud põlvkond. Slovjanskis psühholoogilise toe keskuses nähtud laste joonistustest võis välja lugeda suurt soovi rahu järele. Kuni rahu veel pole, tuleb aga pingutada, et lastele neis oludes võimalikult normaalset elukeskkonda pakkuda.

Peaaegu igal kohtumisel kõlas väide, et humanitaarabi ei saa olla Ukraina konflikti lahendus. Samuti pole praegu näha, et silmapiiril oleks sõjalist lahendust. Seega tuleks rahvusvahelisel kogukonnal rohkem survet avaldada, et jõutaks poliitilisele lahendusele. See, et konfliktijoon on püsinud mõned aastad juba peaaegu muutumatult, ei tohi meid rahuldada, kuna humanitaarkriis selle varjus aina süveneb. Senikaua, kuni konfliktile lahendust pole, tuleb nõuda humanitaarorganisatsioonidele paremat ligipääsu ja rahastajatele meelde tuletada, et Ukraina kriisi unustamine pole õigustatud.

Eesti jätkab panustamist Ukraina humanitaarkriisi leevendamisse ning loodame, et meie visiit aitas kaasa ka sellele, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid olukorra raskusest paremini aru saaksid.

Seotud lood
17.02.2020 18.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto