6. novembril Tallinnas toimunud etendusel tänas saalitäis rahvast oma lemmikuid püsti seistes. Tundub, et ka eesti teatrivaataja nihkub samm-sammult vene (ja küllap ka teiste suurriikide) laiale publikule omase staarikultuse poole, kus võimalus viibida armastatud seriaali- ja filmidiivadega ühises aegruumis ning neid enese ees lausa lihalikult näha vallandab ohjeldamatu tänutunde, millel ei pruugi olla erilist seost esituse kvaliteediga.
Õnneks ei käi see kõnealuse etenduse kohta, sest nii Saaremäe kui ka Lichtfeldt tulid lavastuskontseptsiooni raames oma osaga hästi toime. Tore oli näha vahvat ja vaba Saaremäed kangelasena, kelle modus vivendi on olla igal hetkel liider ning tähelepanu keskpunktis. Selliseid rolle on ta muidugi ka varem mänginud, kuid seekordses uljuses tunnetasin Saaremäe vabanemist alateadlikust kohustusest olla teatrijuhina igas etenduses ka parim näitleja, mis teda nii mõneski varsemas rollis ehk liialt kammitses.
Saaremäe McMurphys on mõndagi, mis meenutab Tõnu Kargi legendaarset osatäitmist 1984. aastast, kuid selgelt erinev on kangelase motivatsioon. Seevastu Ülle Lichtfeldt on üsna kaugel Katrin Saukase (1984) võimuiharast ja ka Külliki Saldre (2004 Vanemuises) lausa sadistlikust Ratchedist. Tema ülemõde on pigem sarmikas meditsiinitöötaja, kes on 24/7 pühendunud patsientide aitamisele ning seetõttu loobunud koguni oma isiklikust elust. Ja kui haiglasse satub matšolik ning ihuliselt terve olekuga McMurphy, on Ratchedi naiselik huvi tema vastu igati mõistetav.
Saaremäe kangelase elus on olnud aga selline hulk naisi, et oma tahtevabadust mingi järjekordse seeliku eest ta ära andma ei hakka. Vastupidi, tema motivatsioon ja nauding on painutada enesekindel ülemõde enda tahte alla ning sellist kihlvedu ta saatusekaaslastele pakubki.
Lavastus kujunebki vägikaikaveoks kahe sarmika peategelase vahel ehk n-ö topelt «tõrksa taltsutuseks». Vjatšeslav Gvozdkov nägi aga eesti teatrilukku läinud lavastuses noorsooteatris samas tekstis hoopis võimalust võitluseks kahe erineva poliitilise süsteemi – totalitarismi ja demokraatia vahel.
Kui Saaremäe McMurphy on selgelt nartsissistlik egoist, siis Kargi oma oli pigem empaatiavõimeline anarhist, keda ei motiveerinud mitte niivõrd soov ise võitjaks jääda, kuivõrd eesmärk oma kaaslased mässule viia, et nad mängudemokraatia asemele tõelise vabaduse maigu suhu saaksid.
Rakvere Teatris pakutav peaosaliste n-ö individuaal-psühholoogiline tõlgendus on loomulikult võimalik ning näitlejatel ka kaasakiskuvalt välja mängitud. Oluline on aga, kuidas kogu lugu võiks sellise lahenduse puhul ikkagi midagi enamat tähenda, ja siin on lavastaja materjalile seekord siiski alla jäänud.
Võtmeküsimus pusle kokkupanemisel on, millistena kujutatakse ülejäänud seltskonda, see tähendab raviasutuse patsiente. Neuhausi lavastuses ei näe mitte ainult vaimunõrku, vaid ka füüsiliste puuetega inimesi. Ainus n-ö simulant nende hulgas on kurttumma vaid teesklev indiaanipealik Bromden. Näitlejad on oma tegelaskujude individualiseerimisega vaeva näinud ning ka enam-vähem hästi toime tulnud, eriti tahaks esile tõsta Eduard Salmistu kapigeist Hardingut ning Märten Matsu Martinit.