Sisukord
Arvamus
Postimees

Ahto Lobjakas: Eesti poliitik – ahne ja arg

2 min lugemist
Palk FOTO: SCANPIX

Arutelu riigijuhtide palkade ümber joonistab välja kaks Eesti poliitiku põhiomadust: ta on ahne ja arg. Ahne, kuna palgatõus motiveerib teda kui ei miski muu.

Kui panete otsingumootorisse «riigikogu vanematekogu», näete, et seda fraktsioonide juhtidest koosnevat senioorset seltskonda on viimastel aastatel kogunema sundinud kaks põletavat probleemi: 2016. aastal presidendivalimiste ummikseis ning 2014. ja 2017. aastal riigikogulaste palgateema.

Viimane on tsükliliselt korduv mure aastast 2012. Toona juhtus selline haruldane asi, et riigikogulased tulistasid endale aritmeetiliselt jalga. «Kõrgemate riigiteenijate» – riigikogu ja valitsuse liikmete, mõne juhtiva ametniku ning kõigi kohtunike – palgad indekseeriti (pandi sõltuma majanduse käekäigust), aga nii, et igal aastal tuleb arvutamist alustada muutumatust 5200 euro piirmäärast. Teisisõnu, riigikogu külmutas kogemata oma palga.

Arg on Eesti riigikogulane sellepärast, et oma palga tõstmiseks peidab ta end pensionäride ja kohtunike seljataha. Pensionäridele on poliitikud kadedad indekseerimismehhanismi pärast: pension sõltub praegu 80 protsendi ulatuses sotsiaalmaksust, poliitikute (ja kohtunike) palk vaid 50 protsendi ulatuses (teine komponent on tarbijahinnaindeks). Sotsiaalmaksu komponendi teeb ihaldusväärseks see, et ta peegeldab Eesti galopeerivat palgatõusu (kuus-seitse protsenti aastas).

Palgatõusu veab Eestis avalik sektor ja nii tunnevad riigikogulased end petetuna. Kohtunikud on kasulikud ahnusele katte tegemiseks. Ettenägelikult on poliitikud nad endaga samasse palgasüsteemi ühendatud. Kohtunike külmutatud palgad on tõsine probleem, mille lahendamiseks peavad riigikogulased tõstma ka endi omi… Saate isegi aru.

Teisipäeval otsustas põhiseaduskomisjon, et 2019. aasta riigikogu liikmed hakkavad saama 2018. aastast kasvava piirmääraga indekseeritud palka. Inimkeeles tähendab see, nagu komisjoni juht Marko Pomerants abivalmilt selgitas, et 2020. aastal hakkab riigikogulane teenima tänasest umbes 10 protsenti rohkem (pensionid kasvavad viis protsenti aastas) ning seejärel vastavalt üldisele palgatõusule. 

Riigikogu istub moraalses lõksus, millest ta saaks end välja tõsta Münchhauseni kombel ehk ise. Kuid nagu argadel inimestel kombeks, võidab ahnus, häma toel. Riigikogu esimees Eiki Nestor promob otsust, unustades, et aastal 2009 nõudis ta ise sotside nimel ilmõiget: et riigikogu palgad määraks sõltumatu komisjon. Kohtunike eemaldamisest sellest ebamoraalsest riigirahasampost ei räägi keegi. Nagu ei küsi keegi, kui palju peaks riigikogu liige üldse teenima.

Riigikokku tahtjate põuda meil ei paista, lihtliikme 3437 eurot sel aastal on praeguses Eestis väga suur raha. Kuid palgale lisandub 30 protsenti kuluhüvitist ja väljastpoolt Tallinna ja selle lähiümbrust tulijail 20 protsenti üüriraha. Riigikogu liikme koefitsient 5200 euro piirmäärast on 0,65. Riigikogu esimehe koefitsient samas on 1,0 ehk tänavu 5288 eurot. Koos kuluhüvitisega tõuseks tema sissetulek aastal 2020 peaaegu kahe vanaduspensioni võrra. Pensionär muidugi maksab oma esinduskulud ja üüri ise.

Asi on hullem, kui see paistab. Riigikogu uustulnukatele seletavad vanemad tegijad abivalmilt, kuidas süsteemi lõpuni lüpsta fiktiivsete arvete ja tutvuse kaudu tšekkidega. Kuluhüvitis on maas vedelev raha, näeme igal aastal, kui summad avalikustatakse. Selle omastamine on ohvrita kuritegu. Saate isegi aru.

Ei küsita ka maksumaksja järele. Palgatõus kasvatab riigi kulusid kaskaadina: koos palkadega tõusevad kuluhüvitised ja üürikompensatsioonid. Kantslerite palk on seotud ministrite omaga, asekantslerite oma omakorda kantslerite omaga, prokuröridel kohtunike omaga. Mõisa köis…

Seotud lood
15.11.2017 17.11.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto