Sisukord
Kolumnistid
Postimees

Peeter Koppel: vääriti mõistetud muinasjutt Skandinaavia eduloost

4 min lugemist
Peeter Koppel FOTO: Mihkel Maripuu

Kas Eesti peaks olema rohkem Skandinaavia moodi? Miks mitte, aga seejuures ikka nendes asjades, mis on tegelikult Põhjamaade edu taga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Üldiselt kipub olema nii, et (üli)kõrgete maksude ja majandusse massiivse riikliku sekkumise pooldajad jõuavad oma narratiivi esitledes Skandinaaviani, (täpsemalt Rootsini) kuskil teises, hiljemalt kolmandas lauses.

Seda on võimalik täheldada peaaegu igas vastavas diskussioonis, kusjuures eelmainitud väide kipub kehtima ka inimeste kohta, kellel on ette näidata kas mõni majandusalane kraad või vähemalt erakondlik kuuluvus, millest võiks eeldada, et sääraseid väiteid vähemalt kindlas kõneviisis ei esitata. Domineerivaks narratiiviks on saanud muinasjutt Skandinaavia mudeli enneolematust eduloost, mis olevat saavutatud justkui kogu seda meetmete komplekti rakendades, mida tahaks majanduse kallal rakendada need, kes end turust targemaks peavad. Ma saan aru, et nad usuvad oma muinasjuttu edasi ka pärast seda artiklit, kuid kulub siiski ära, et keegi juhiks tähelepanu, et see, mida nad Skandinaavia kohta usuvad, on muinasjutt ning tegelikkus on kaldu hoopis nende arusaama poole, keda üldiselt peetakse südametuteks ideoloogilisteks vastasteks.

Kuidas Rootsi rikkaks sai

Rootsi tõelise rikkuse (kogumise) alguspunktiks võib pidada seda, kui Soomest (toona Rootsi osa) pärit kirikuõpetaja Anders Chydeniys asus 1763. aastal isiklikest tõekspidamistest ja valgustusajastu ideaalidest kannustatuna võitlema riigi eest, mis looks ennekõike turvalisuse elule ja omandile ning astuks vastu välisele vägivallale ega tegeleks sisemaise n-ö orjastamisega. Chydeniuse algatatud mõtteviisi muutumine tekitas olukorra, kus liiguti üha suurema (majandusliku) vabaduse poole – kadusid senised piirangud eri ametite pidamisel kuni seniste üpriski tõsiste väliskaubanduse piiranguteni välja. 19. sajandi lõpuks oli Rootsis välja kujunenud tõeline (üliliberaalne) laissez-faire keskkond, kus tekkis Rootsi kui tööstusriigi vundament, snilleindustrierna – mingil konkreetsel leiutisel/tehnoloogial põhinev tööstus. Samast ajast pärinevad Ericsson, SKF, AGA jt.

Ka need, kelle jaoks on laissez-faire’ist saanud üks kõige hullemaid sõimusõnu, toetasid alguses vabakaubanduspõhimõtteid. Just neid põhimõtteid, mille tõttu OLI Rootsis maailma kõige kõrgem sissetulekute, tootlikkuse ja SKT kasv vahemikus 1870–1950. Loomulikult aitas ka see, et rootslased suutsid ilmasõdadest eemale jääda. Üldiselt arvatakse, et üks ilmasõda suudab hävitada ca sajandi eest kogutud/loodud väärtust, kuid see ei muuda asjaolu, et rikkaks saamise perioodil oli Rootsi maailma üks vähem reguleeritud, avatumaid ja madalamate maksudega riike.

Armastatud lastekirjanik pahandab

1970ndateks näis, et saabunud on nii stabiilne rikkus, et vabadust – rikkuse vundamenti – saab hakata lammutama ning ehitama midagi, mida praegu kutsutakse hellitavalt heaoluühiskonnaks – ülimaks ideaaliks. Majanduse keskmesse kerkis valitsus ning paljuski selle tagajärjel liiguti maailma rikkuselt neljandalt kohalt neljateistkümnendaks. Selleks kulus küll kolm aastakümmet. Just see on periood, mida muinasjuttudesse uskujad varasemat ignoreerides esile tõstavad. Kui varem olid Rootsi sissetulekud per capita ületanud rikaste riikide (OECD) keskmist paarikümne protsendiga, siis nüüd hakkas see langema – 2000ndate alguseks oldi keskmisest juba kümnendiku võrra allpool. Ilmekaim näide rikkuseni viinud teelt kõrvale kaldumise kohta on see, et välja suudeti vihastada isegi armastatud lastekirjanik Astrid Lindgren.

Mäletan selgelt, kuidas lugesin teismelisena mingist kätte juhtunud välismaa ajalehest lühikest lugu sellest, kuidas minu lapsepõlve absoluutne lemmikkirjanik Astrid Lindgren pidi aastal 1976 maksma tulumaksu suisa 102 protsenti. Lapsepõlve Nõukogude Eestis veetnule ja 1990. aastal esimest korda Rootsit külastanule tundus see riik siiski paradiisina – ning Karlssoni autorile osaks langenud absurdne ebaõiglus ajas kulmu kortsu. Hiljem selgus, et see lugu oli sulatõsi ning suutis Rootsi ühiskonda ka päris korralikult raputada.

Nimelt haaras Lindgren sule ja kirjutas väga terava allegoorilise satiiri pealkirjaga «Pomperipossa Monismaanias», kus ironiseeris teravalt karjuva maksuebaõigluse üle. Satiiriline lühijutt oli lindgrenlikult tabav, ebalindgrenlikult, kuid õigustatult tige, ning olgem ausad – erakordselt mõjus. Nimelt kaotas sellise absurdse maksusüsteemi kehtestanud poliitiline jõud esimest korda pärast 44 aastat sisulist ainuvõimu valimised – paljuski just selle tabava satiiri tõttu. Seadused tehti ümber ning Pipi autor elas elu lõpuni õnnelikult – makstes «ainult» 80-protsendilist tulumaksu. «Lõpp hea, kõik hea» oleks sellise protsendimäära juures ilmselt päris küüniline avaldus. Majandusmõte sai aga hea nimetuse olukorrale, kus maksusüsteem «heade kavatsuste tõttu» täiskiirusel vastu terve mõistuse betoonseina põrutab – Pomperipossa efekt. Üks mu rootslasest majandusajaloo huviline sõber on 1970ndaid ja 1980ndaid nimetanud pimedaks ajaks, kus konkurentsivõime taastamiseks oli vaja krooni päris mitu korda devalveerida.

Aga head kriisi ei lastud raisku

1990ndatel elas Rootsi üle tõsise kinnisvara- ja finantskriisi. Selle käigus leidis lõpu enamik poliitikaid, mille rakendamine on paljude muinasjuttudesse uskujate jaoks siiani suur unistus. Maksud tulid alla, erastati, liberaliseeriti ning haridussüsteemi viidi sisse muudatusi, mis sisuliselt kippusid lähtuma (vihatud) Milton Friendmani enda näpunäidetest. Maksude osa SKTst vähendati, seda kahandati ka edaspidi ja kaotati makse pärimiselt, kingitustelt, varalt ja eluasemelt. Võrreldes ülejäänud Euroopaga on siinkohal tegemist meeldiva kontrastiga. Samuti näib, et Rootsis pole kunagi päriselt unustatud seda, kes loob maksustatava väärtuse, ning ettevõtlust pitsitatakse määral, mis ei ehmata suuri tegijaid riigist minema, vaid vastupidi – keskkond on piisavalt mugav isegi start-up’ide jaoks. 1990ndate reformidega sisuliselt lõppes mitu korda mainitud ja siinmail siiani oma elu elav muinasjutt, kus ei mainita korduvat devalveerimist, rikkuse lätet ega seda, et rikkuse edetabelis kolinal kukuti.

Vabadus toob rikkuse

Riigi rikkus kipub väga tugevalt korreleeruma majandusvabadusega. Skandinaavia riigid on globaalses mõistes majandusvabaduse poolelt ühed kõige vabamad. Kui Rootsi kõrval vaadelda teist edulugu Taanit, peab nentima, et maksud on neil küll veidi hirmuäratavad, kuid samal ajal ei saa rääkida mingist (euroopalikust) ülereguleeritusest ei tööjõupoliitika, laenuandmise ega ettevõtluse mõttes. Ka väliskaubandus on väga vaba ning kõike eelnevat kombineerides saab Taani paigutada peaaegu samasse kategooriasse kui näiteks Singapuri.

Viimases teatavasti pole rikkuse loomisega viimasel ajal eriti suuri probleeme. Seega järgmisel korral, kui kellelgi on kiusatus otsustaval hetkel hakata rääkima sellest, kuidas me peaksime olema rohkem nagu Skandinaavia, siis olgem nendega nõus, kuid tõmmakem nende narratiivil – Astrid Lindgreni 102-protsendilisel maksustamisel kui edu pandil – lihtsalt vaip alt ära.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.

Seotud lood
15.11.2017 17.11.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto