Sisukord
Arvamus
Postimees

Peeter Langovitsi tagasivaade: Visarid jälle koos

2 min lugemist

Möödumas on pool sajandit ajast, mil Tartu Riikliku Ülikooli kunstikabinetti, mille juhataja oli kunstnik Kaljo Põllu, kogunes seltskond eri erialade kunstihuvilisi. Oma tegevust alustas seal avangardse kunsti ja kultuuri rühmitus Visarid, kelle nimi pärines Simuna kihelkonna murdest ja tähendas «rahulolematutuid», vaimseks juhiks ja eestvedajaks sai Kaljo Põllu ning tegutseti aktiivselt koos aastatel 1967–1972.

Rühmitusse kuulusid kunstnikud Enn Tegova, Rein Tammik, Peeter Urbla, Jaak Olep, Peeter Lukats, Lembit Karu, Ene Urbla ja teoreetikud Asta Põldmäe, Toomas Raudam ja Kaur Alttoa. Tegelikult oli Visarite ümber koondunud enamgi entusiaste.

Ei piirdutud vaid näitustega, oluline oli ka vaimne tegevus. Nõukogude tsensuuri, ettekirjutiste ja piirangute ajal tehti mahukalt tõlketööd. Tõlgetega oldi vaba mõtte levitajad ja tutvustati läänes levinud modernistlikke kunstiteooriaid. Tartu Visaritest sai märgiline nähtus meie avangardkunsti arengus. Nad olid kolmas 60–70ndatel Eestis tegutsenud maailmale avatud radikaalne rühmitus ANK-64 ja SOUP-69 järel.

Ainulaadne ühendus tuli veel kord kokku 27. novembril 1997, mil avati nende retrospektiivnäitus «Visarid. Tartu 1967–1972» Tallinna Kunstihoone galeriis. See meeleolukas mõttekaaslaste kohtumine oli sündmus kultuurielus. Näituse ja kataloogi seadis kokku rühmituse hing Kaljo Põllu.

Kataloogis oli ära toodud ka Visarite 1971. aastal vastu võetud tegevust määratlev manifest. Eksponeeriti Lembit Karu, Peeter Lukatsi, Jaak Olepi, Kaljo Põllu, Enn Tegova, Rein Tammiku, Peeter Urbla ja kriitikute Asta Põldmäe, Kaur Alttoa ja Toomas Raudami töid. Vitriinides sai näha Visarite kirjastatut – masinkirjas paljundatud tõlkeid lääne kunsti aktuaalsetest probleemidest.

Avamise juurde kuulus ka kordus-happening. Nimelt toimus 11. aprillil 1969 TRÜ kohvikus esimese happening Eestis, mille käigus tehti kohviku seinale rist. Sellest sai Visarite kõrghetk.

Kellukesehelina saatel alanut on oma raamatus detailselt meenutanud Toomas Raudam: «Viktor Kerge kui neist kõige artistlikum mängis risti, oli lapiti vastu kohviku tagaseina, vööst saati paljas. Jüngrid Enn Tegova ja Peeter Urbla vedasid tema ümber keha piirjooni pidi punase joone. Kõikseeaeg mängis hippy-musical «Hair» ja loeti luuletusi... Sõnum oli üks – elagu vaba looming ja Biafra vabariik, mis mõned kuud tagasi oli endale vabaduse kätte võidelnud, ja kõik said aru, mida see tähendas, kui Kaplinski oma luulelugemise lõpus hüüdis, et elagu vaba Biafra, sest Biafra oli väike ja okupeeritud nagu Eestigi, kuid peale selle oli ta endale hümniks võtnud Sibeliuse «Finlandia» ja lipuvärvideks ükspuha millises järjekorras või mispidi lipukangal sinise, musta ja valge.»

30 aastat hiljem osalesid Tallinnas selles happening’is Toomas Raudam, Viktor Kerge, Einar Kraut ja Enn Tegova ning galerii seinale jäädvustus must rist. Sõna ütlesid sekka Kaljo Põllu, Hannes Varblane ja Päärn Hint. Üritusel tegin ka tänaseks ajaloolise ühispildi, millele jäid Visarid koos kaasteelistega: Jaak Olep, Enn Tegova, Peeter Urbla, Asta Põldmäe, Kaljo Põllu, Kaur Alttoa, Einar Kraut,  Päärn Hint, Toomas Raudam, Viktor Kerge ja Hannes Varblane.

Avamiselt jäi meelde veel Sirje Helme mõte: Visareid tuleb eelkõige hinnata nende avatuse poolest uuele esteetikale ja vaimsele atmosfäärile, mida nad suutsid teha surutud oludest hoolimata. Üks Visaritest, Toomas Raudam, rõhutas, et nad olid oma tegudes siirad, olid oma ajastu lapsed. Tabavalt iseloomustas neid Leonhard Lapin: Visarid oli rahutute hingede pesakond!

Seotud lood
22.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto