Marek Tiits: raha eest ostetud armastuse lootusetus

Viljandi spordihalli kohalikule käsipallimeeskonnale kaasa elama kogunenud publik. FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mis oli see vägi, mis tõmbas wabariigi-aegadel spordiväljakute äärde sadu ja tuhandeid pealtvaatajaid, ning seda isegi väikelinnades? Kindlasti meelelahutusvõimaluste vähesus, jah. Aga mitte ainult.

Tellijale Tellijale

Tallinna Spordi, Kohila Püsivuse või Mõisaküla Ülo jalgpallimeeskonna kodumängud olid alati rahvast pungil, rääkimata siis harvem aset leidnud kergejõustikuvõistlustest või muudest spordiüritustest.

Üks publikut koondanud element, mis tänapäeval, mil võimalusi vaba aega sisustada ja meelt lahutada on pehmelt öeldes pööraselt, oli toona kahtlemata inimeste paik- ning kogukondlik ühtekuuluvus. Tõukus too erinevaist asjaoludest, olgu siis varalise staatuse erinevused ehk klassivahe, rahvustel põhinenud vastasseisud või linnadevahelised rivaliteedid, vahet pole. Rahvas käis ja nautis oma kohalikku «toodangut».

17.11.2017 20.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto