Lugu tüdrukust, kes alustas söömist

Kujutage ette, et te kardate kõrgust ja teid sunnitakse mitu korda päevas turnima kõrghoone katusel. Mida te tunneksite? Loomulikult hirmu.

Kui Eliis Grigor eelmisel sügisel 14-aastasena Tartu ülikooli kliinikumi söömishäirete osakonda ravile võeti, ei näinud ta mitte kunagi oma taldrikul isuäratavat rooga, vaid tundis eelkõige hirmu. «Ma nägin seal kohutavaid kaloreid, mis teevad mu aina suuremaks, ja mille järel ma muutun veelgi rõvedamaks,» meenutas ta.

Ka praegu ütleb Eliis, et tema anoreksiast tervenemise teekond on alles alguses ning tal ei ole õrna aimu, kas ta kunagi üldse suudab elada nii, et ta sisimas ei arvestaks, kui palju annab mingi toit talle kaloreid.

Unistus oma raamatust

Laupäeval esitles Eliis Grigor koos ema Maarika Grigoriga Tasku raamatupoes noorsooromaani «Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise». 

Eliisile on raamatud kogu elu meeldinud, väiksena oli ta kaupluses valmis loobuma pigem kommist, aga mitte raamatust. Kui Taskus avati tohutute riiulitega raamatukauplus, oli Eliis kuuene. Eliisi ema Maarika Grigor ütles, et tüdruk oli seal suurte silmadega ringi vaadanud ja lõpuks öelnud: «Ema, ma tahaksin kunagi olla kirjanik, ja seda, et mu raamat oleks siin.»

See päev jõudis kätte kiiremini, kui võis arvata.

Eliis asus märkmeid tegema kohe, kui sattus anoreksia diagnoosiga psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonda ravile. «Kirjutamine aitas mul endast aru saada. See oli kuidagi teraapiline,» meenutas ta. 

Eliis on päevikut varemgi pidanud ja kirjutada on talle alati meeldinud. Näiteks on tal komme pähe tulevaid mõtteid aeg-ajalt sedeleile üles tähendada ja neid oma toas seintele kleepida. Ükskord leidis Eliisi ema Maarika oma lapse toas sedeli, mis algas sõnadega: «Ma tahaksin rääkida psühholoogiga …» See pani ema esimest korda mõtlema, mis mure ta last küll vaevab.

Eliis Grigor oli iluvõimleja. Ta tegi trenni koos tippsportlastega, aga koos nendega võistlema ei pääsenud. «Ma ei olnud kindlasti nii heas vormis kui nemad,» meenutas Eliis. «Muidugi ma tahtsin pääseda nende sekka, aga ma teadsin, et seda ei juhtu mitte kunagi.»

Peitusemäng

13-aastaselt pärast koolivahe­aega märkas Eliis end teiste rühmvõimlejatega võrreldes, et on suvega juurde võtnud. Kaaslastelt hakkas tulema vihjeid stiilis: «Kas see trikoo läheb sulle üldse selga?», «Palun hakka oma söömist jälgima!», «Sa pead end lihasesse treenima.»

Maarika Grigor tunnistas seda aega meenutades, et teismeline laps ju ikka muutub ning tema ei osanud lähenevat haigust kuskiltki otsast ära tunda. Nüüd tagantjärele jah, mingid ohumärgid olid. 

«Mu laps tahtis olla hästi omaette, ta muutus nukraks, naeratust ei olnud enam,» kirjeldas ta. «Kaalulangust ma ei pannudki tähele, aga sõpru jäi vähemaks. Või ei tahtnud ta nendega kuhugi minna. Hakkas kandma hästi suuri ja lohmakaid rõivaid.»

Eliis eelistas rõivaid, mis ei puutuks vastu ta keha, kuna riie, mis puutub vastu keha, annab sulle märku, et su keha on suur. Hommikuti hakkas ta enne teisi palju varem ärkama ning ema leidis köögist tühja kruusi ja leivapuruga taldriku.

Eliis on endale alati teadvustanud, et hommikusöök on kõige tähtsam. Ta sõigi igal hommikul, aga need kogused tasapisi vähenesid. Ka lõunaportsjonid, mida võis koolis endale ise tõsta, muutusid väiksemaks. «Algul jätsin magustoidu ära, siis kastmed, siis hakkas lihapala väiksemaks muutuma,» rääkis ta.

Mis õhtusöökidesse puutub, siis ütles Maarika Grigor, et laps tuli trennist ja ütles, et käis vahepeal kohvikus ega ole näljane. Või rääkis, et teeb enne ühe olulise koolitöö ära ning sööb hiljem. 

«Kui sa ei kahtlusta, et ta end näljutab, siis sa ju ei jälgi teda niimoodi,» märkis Maarika Grigor. «Ja kui ma siis ükskord märkasin, et ta tõesti hakkab kõhnaks jääma, arvasin, et ta peab mõnd dieeti ega oska õigesti kilokaloreid arvutada. Siis soovitasin tal uurida mitmesuguseid toitumisportaale. Mõtlesin, et juhatan lapse teeraja peale …»

Kaaslastelt hakkas tulema vihjeid stiilis: «Kas see trikoo läheb sulle üldse selga?», «Palun hakka oma söömist jälgima!», «Sa pead end lihasesse treenima.»

See soovitus andis Eliisi haigusele aga hoogu juurdegi, sest tüdruk asus seejärel veelgi palavikulisemalt arvutama ning tahtis toidu kohta veelgi täpsemalt kõike teada. Kui ema vahetevahel uuris, kas kõik on hästi, vastas Eliis alati, et jah, kõik on korras. Kuni ema leidis lapse toast paberikese, millel oli kiri: «Ma tahaksin minna psühholoogi juurde, aga ma ei julge sellest emaga rääkida.» 

Maarika Grigor usub nüüd, et kui tol ajal oleks tema kätte sattunud umbes samasugune raamat, nagu Eliis on kirjutanud, oleks ta lapsevanemana olnud targem ja reageerinud varem.

Eliisi psühhiaatriahaiglas veedetud kahe kuu märkmetest sündis kõigepealt 8. klassi loovtöö. Eliis oli juba varem otsustanud, et loovtööks kirjutab ta mingi raamatu, ainult raamatu teemat ei olnud ta veel leidnud. Teema tõi talle ta oma saatus.

Julgus ja vaprus 

Klassikaaslastele oli Eliisi töö rabav ülestunnistus: vaid lähemad sõbrad ja üksikud õpetajad teadsid, miks Eliis haiglas oli olnud, ning paljud ütlesid, et söömishäiretest on vaja rohkem rääkida. Eliis täiendas oma koolitööd ja otsis kirjastaja.

Maarika Grigor meenutas veel, et kui tütar selle käsikirja esimest korda temale näha tõi, et kas sa, ema, palun küljendaksid selle, siis pärast teksti läbilugemist oli Maarika Grigor šokis.

«Nii avameelset vestlust nagu seal raamatus ei ole vist olnud ühelgi emal, kel on sellist haigust põdev laps,» arvas ta. «Oi, kuidas ma kartsin Eliisi pärast, ma tahtsin nii väga teda kaitsta. Mõtlesin, et nüüd küll tuleb hoog maha võtta, sest äkki ta saab haiget. Aga Eliis jäi endale kindlaks. Ja et tal on selline julgus, siis ma ainult imetlen teda.»

15-aastasel Eliis Grigoril on koolis hinded väga head, ta on töökas ja sihikindel ning pärast gümnaasiumi tahab ta minna õppima meditsiini. Spordiga ta praegu tegelda ei tohi, aga tulevikus plaanib Eliis jätkata tantsimist. Ka usub tüdruk, et ehk mitte väga kauges tulevikus ilmub ta järgmine raamat.