Sisukord
Kirjandus
Postimees
25.11.2017
Eesti Elmar Vaher usaldusest, naabritest ja traditsioonilise pere kaitsest (26) Seadusemuudatuse toonud pere ema pärjati tiitliga (12) Abilinnapead tutvusid tunneli projektiga Karude peod ühekorraga Andreas Lehmann - tabas K-punkti Alar Varrak - liiga hea südamega mees Välismaa Kardetud skandaali asemel lõppes tippkohtumine naeratustega Majandusteadlane näeb idapartnerite tulevikku süngetes toonides Liibüast on saanud seadusetu orjarannik (21) Ratas ja Mikser: idapartnerlus pole laienemispoliitika Christian Lindner - Saksamaa poliitkaosesse kukutanud liberaal Arvamus Postimees 1995. aastal: kallis viiul ununes auto katusele ja kadus Mihhail Lotman: lihtne riik (49) Eero Epner: meie ja riik (22) Juhtkiri: õppetund, mis tuli Albaaniast (1) Marti Aavik: vandenõu viina ja õllega (2) Daniel James Colli veste: miks ma siin olen? (10) EKI keelekool: riik ja rikkus Kultuur Daniel James Colli veste: miks ma siin olen? (10) Eero Epner: meie ja riik (22) EKI keelekool: riik ja rikkus Sport Mart Soidro: kui vaim on väeti, kas keha on terve? Äkki lõppeb jõud õlgade juures ära? (2) Mart Seim on kõva, konkurendid ülikõvad Iisrael sai USA toel Eestist jagu (1) Tarbija Must reede on haaranud ka Eesti (1) Kuidas erineb vinguandur suitsuandurist? (1) AK Mitu luuletust mahub vabariigi juubelisse? Vikerkaar loeb. Uus vana Eesti ajalugu Väärikas kingitus vabariigi sünnipäevaks Lydia Koidula igavene taastulek (3) Üks karikatuur võib öelda rohkem kui sada uudist (3) Matti Maasikas: ametnik – riigi juht, kaval kammerhärra või tölp sulane? (7) Peeter Langovitsi tagasivaade: kaitseväe hea maine nimel (1) Andres Adamson: Maanõukogu suveräänsuskuulutusest iseseisvusdeklaratsioonini (2) Arter VIDEO: Hei, maakas, sa oled moes! Elina Reinold: kõike, mis kirja pandud, ei saa võtta tõe pähe Neljarattaline versus neljajalgne ehk Kuidas Newton Nissanit katsetas Justin Petrone: november nagu unenägu (1) Juudi köögi noodid Matkaja raske elu läheb tasapisi kergemaks Kanepi ja Kontaveit - kütkestav kahevõitlus Estraadilauljast hotellihaldjaks Moskva talent tuli uude koju. Eestisse Kaks head põhjust: Volkswagen T-Roc ja Polo sihivad oma klassi tippu VIDEO: Topeltlõug? Dogipõsed? Näovõimlemine pühib need minema Katastroof koidab! Kas tõesti? (3) Filmiarvustus "Mõrv Idaekspressis": kaks pinevat tundi mõrvarongis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lydia Koidula igavene taastulek

9 min lugemist
Viimane foto Lydia Koidulast. FOTO: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KOGU

Vaata, me teame, mis sa õpetad: et kõik asjad igavesti tulevad taas ja meie ise ühes nendega, ja et me juba lõpmatud korrad oleme olemas olnud ja kõik asjad ühes meiega.

(Fr. Nietzsche, «Nõnda kõneles Zarathustra»)

Tõepoolest, lehekülg lehekülje haaval eesti kultuuriloolaste ja -semiootikute grand old lady Malle Salupere (sündinud 1931, varasemad uurimised «Tõed ja tõdemused», «Tuhandeaastane Tartu», «Kultuuriloolisi vaatlusi», «Postipapa. Raamat J. V. Jannsenist») suurteost lugedes leidsin end kogemas sedasama Nietzsche kirjeldatud taastulemise tunnet. Eks selle kogemise võimalusele vihja ka autor ise juba monograafia sissejuhatava osa pealkirjaga «Poolteist sajandit Koidulaga ja Koidulata».

Raamatu ilmumisaastaski on pidulikku sümboolsust – tänavu möödub 150 aastat Koidula luuletajanime sünnist. Juba anonüümselt ilmunud luulevihu «Vainulilled» (1866) järel, 1866. aasta lõpus, 1867. aasta algul oli C. R. Jakobson küsinud J. V. Jannsenilt luba kasutada oma koolilugemikku võetavate Jannseni tütre (luuledebüüt luuletusega «Kodu» oli Eesti Postimehe kuulutuste küljel nimemärgi all «L.» 28. juulil 1865) luuletuste varjunimena Koidula.

Jututoas 1. märtsil 1867 ilmunud kolme luuletuse autorina leiamegi esialgu sisevokaalideta nimekuju «L.K..d.la». Sama aasta oktoobri lõpus ilmunud C. R. Jakobsoni «Kooli lugemise raamatu» I osas avaldatud 12 luuletuse (Koidula isamaaluule paremiku) autorina figureerib juba «Koidula». Ja kuigi «Emajõe ööbikki» (tsensorile esitatud nädal enne «Vainulillede» ilmumist) jõuab lugejate kätte 1867. aastal samuti ilma autorinimeta, saab Koidula luuletajanimi tänu Jakobsoni koolilugemiku mitmele trükile ja ligikaudu 60 000 eksemplarile üldtuntuks.

Salupere «Koidula» pole lihtsalt «lisandused» seni teadaolevale Koidula elu- ja loominguloole. Historiograafias antakse kriitiline ülevaade seni ilmunust. Koidula-uuringutega algust teinud Aino Kallase Koidula-biograafiat «Tähelend» (soome keeles 1915, eesti keeles Tuglase tõlkes 1918) iseloomustatakse kui kõrgelennulist ja ilutsev-romantilist biograafilist romaani.

Bernard Söödi lühimonograafia (1961) ja Karl Mihkla «näiliselt põhjaliku monograafia» (1965) põhipuudusena tunnistatakse aga lisaks tolleaegsete teadmiste puudululikkusest tulenevatele faktivigadele ka toonase «sotsialistliku kirjandusteaduse kaanonite kohustuslikku järgimist» (lk 20). Aga millised muud võimalused saidki sel ajal olla!?

Salupere kahetseb, et Ea Jansen ei jõudnud lõpule viia oma suurteost «Eestlane muutuvas ajas» (2007). Nii olevat ta C. R. Jakobsoni tegevust ülehinnanud. Siiski olevat Jansen jõudnud «tuvastada, kuivõrd sarnased olid tegelikult Jakobsoni ja Jannseni põhimõtted», mistõttu ärkamisaja tegelaste jagamine vene või saksa orientatsiooni alusel olevat fiktsioon.

Salupere korrigeerimistele, faktiõiendustele, väärväidete kummutamisele – milles adume tema poleemilist temperamenti – järgneb enamasti kas vastuväide või (uus) tõdemus. Nii on see ka levinud käsitluse puhul saksa ja vene orientatsioonist rahvuslikus liikumises: «Eesti rahvuslasi me seepärast nimetamegi rahvuslasteks, et nad taotlesid ühe uue rahvuskoosluse kehtestamist.» (lk 21)

Lehte Hainsalu ahelromaan «Kellakuuljad» (2001) andvat samuti hea ülevaate rahvusliku mõtte arenemisest kirjanduses, kuid kahjuks olevat autor jätnud korrigeerimata Koidula «keevalise temperamendiga ema» päritolu.

Kuigi põlvnemist ei saavat pidada esmatähtsaks (Salupere meenutab, et C. R. Jakobsoni ema oli venelanna nagu ka Konstantin Pätsi ema), ei pea juba Kallasest peale käibiv väide Koidula emapoolsete Kochide saksa verest uurija meelest paika: nii Koidula vanemad kui ka nende vanemad olid «kahtlemata eestlased» (lk 39). Salupere viitab sellega seoses juba oma varasemale «detailsele andmestikule ja uurimiskäigule» raamatutes «Tõed ja tõdemused» ning «Postipapa».

Järjekindel rekonstruktsioon

Muide, Salupere kui kultuuriuurija tänapäeval aina haruldasemaks muutuv omadus – sest kellel veel jagub kannatust lapata ammust ajakirjandust ja arhiivitoimikuid, rakendada «lähilugemist» nii kirjavahetuste kui ka loomingu enda suhtes, kontekstualiseerida loetut oma aja komberuumi ja poliitilise reaalsusega – ongi järjekindel rekonstrueerimine, detailidest ja seostest tähendusliku olluse välja nõrutamine. Mulle meenutab Salupere (natuke ka välise joonisega) inglise krimisarja «Vera» naisuurijat Vera Stanhope’i: terava ütlemisega vanem proua jahib tõendeid samasuguse visadusega nagu saaklooma jälje üles võtnud hagijas.

Kõige kaalukamateks uurimusteks Koidulast peab Salupere Aino Undla-Põldmäe käsitlusi, mis on kogutud raamatuks «Koidulauliku valgel» (1981). Tema leidudele ja seisukohtadele ka lubatakse toetuda, mis – nagu hiljem selgubki (näiteks lk 207) – «ei välista kohatist oponeerimist».

Tänapäevaseima ja täielikema käsitlusena tunnustab Salupere California ülikooli kultuurihuvilisest mikrobioloogia professori Madli Puhveli 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja 2016. aastal eesti keelde tõlgitud Koidula-raamatut («Symbol of Dawn» – «Koidiku sümbol»). Siiski kujutavat see endast «aluslõimet tulevase teadusliku monograafia koostajale». Uus sõna Koidula-uuringutes kuuluvat aga Salupere meelest Elo Lindsalule, kelle doktoritöö (2008) peatükis «Koidula ja Kallas» vaidlustatakse «Tähelennu» ideestikku.

Kuna Koidula üheksasse Tartu-aastasse mahuvad Vanemuise seltsi asutamine, esimene üldlaulupidu, eestikeelse teatri loomine, Aleksandrikooli liikumine, Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi rajamine ning Eesti Postimees oma Jututoaga – ja kõigis neis on Koidula üks peategelasi, kuigi meeste varju hoides –, siis paneb Salupere pahaks ärkamisajast kirjutanud meesautoritele, et nad pole Koidulat peaaegu märganud või on teda lausa pisendanud.

Kriitikat pälvib sellega seoses Arne Merilai sissejuhatus Koidula psühhoanalüüsi (1994), ent ka Mart Laari doktoritööna kaitstud teos «Äratajad» (2005). Selles olevat «jämedaid eksimusi» ja «lubamatuid lihtsustusi». Laari viimases kultuurilooraamatus «Eesti suured armastuslood» (2017) olevat Koidulast ja Michelsonist kaheksa lehekülge «banaalset teksti, mida iseloomustab portreede valik: Pärnu koolitüdruk kõrvuti soliidse Kroonlinna sõjaväearstiga» (lk 24).

Ühe Salupere hinnanguga ei tahaks küll nõustuda. Tunnustades Koidula-Kreutzwaldi kirjavahetuse ainetel koostatud Aino Undla-Põldmäe dokumantaaldraamat «Viru laulik ja Koidula» ning Mati Undi lavastust «Vaimude tundi Jannseni tänaval», milles kohtuvad Aino Kallas ja Koidula, peab autor romaane Koidulast või Koidula kaastegevusel tublisti nõrgemaks (lk 14).

Autorile tundmatuks või kahe silma vahele on jäänud Asta Põldmäe lühiromaan «Viini plika» (Looming nr 8, 1997, taastrükk samanimelises novellikogus 1999), kirjutatud erakordse sisse- ja kaasaelamisega Koidula ja Michelsoni «suurest välisreisist» ja tütar Anna sündimisest Viinis 1878. aasta jaanuaris (Salupere raamatus leiab see valgustamist peatükis «Valguskiir ehk suur välisreis», lk 464–470).

Johann Voldemar Jannsen koos Koidula tütre Hedvigiga. FOTO: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KOGU

Isa, tütar ja püha (eesti) vaim

Salupere monograafia puhul pole mingit põhjust hinnaalanduseks, ehkki autor ise ootab alles tõelist teaduslikku monograafiat, mille põhjal saaks kujundada uue Koidula-müüdi. Teose eesmärk on näidata, piltlikult öeldes, et Koidula oli täielikult «oma isa tütar», nii et siinne arvustus võiks kanda ka pealkirja «Isa, tütar ja püha (eesti) vaim», ja et Koidula oli luuletajana ühtlasi eesti ühiskonnategelane, «esimene naispoliitik» (lk 542) ja et «ta mitte ainult ei kehastanud «oma rahva tõusvat koiduvalgust», vaid oli meie mõlema ärkamisaja – otseselt esimese ja kaudselt teise (näiteks laulupidudel spontaanselt hümniks kujunenud «Mu isamaa» – mootoriks» (lk 543).

Salupere on võrrelnud Koidulat Jeanne d’Arciga, «päästja pilvega» (sama nime kannab üks Koidula proosalaast), «kes oma elu hinnaga turgutas kasvama eesti rahva, nagu pilv januneva maa» (lk 541).

Võiks siis öelda, et Koidula-raamatu järel pole mingit kahtlust, et Eesti rahvuslikku Panteoni esindavate Kreutzwaldi, Jannseni, Jakobsoni, Hurda kõrval kuulub väga kõrge, Salupere võimenduses võib-olla kõrgeimgi koht Lydia Koidulale.

Kuid Salupere monograafia vaieldamatu väärtus on ka kirjavahetuste, päevikumärkmete ja muude kirjalike allikate lähilugemine ning nende põhjal Koidula suhete, tegemiste, läbielamiste rekonstrueerimine. Mitmed seni varjus püsinud draamad, asjaosaliste vastastikku suhtumine, Koidula enda rollikonfliktid, tema võitlemised ja igatsused omandavad seeläbi teistsuguse mõõtme.

Eestlane sünnilt ja hingelt

Märkmeid, sh hüüumärke, mida ma lugedes Salupere monograafia teksti kõrvale olen teinud, on kogunenud üksjagu. Kujutan ette, et samasuguse kaasaelamisega loevad uut «Koidulat» ka eesti kirjanduse õpetajad, raamatukoguhoidjad, kõik, kes Koidula «taastulekuks» valmis. Niisiis, alapeatükis «Eestlane sünnilt ja hingelt» leiab kinnitust Koidula läbinisti eesti päritolu.

«Kasteheinasel külatänaval» osutab sellele, kust pärinevad Koidula tundliku ja pildirikka looduslüürika algidud. On tõepoolest huvitav, et kooliaegne Pärnu pole õieti kuidagi mõjutanud Koidula loomingut, isamaalised teemad tõusevad esile koos Tartuga, kuhu ta lahkub koos vanematega «juba küpse Kirjaneitsina» (lk 60). Pärnust saab aga alguse Koidula kaastöö ajalehele. Koidula («17-aastase Liidi») kirjanduslik trükidebüüt «Kivirist» ilmub Pärnu Postimehes 9. juulil 1861 (lk 78).

Pärnu Postimehega seoses õiendab Salupere ka Ilmar Talve «Eesti kultuuriloos» väidetu, nagu oleks Pärnu kirjastaja Borm kutsunud Jannseni oma ajalehe tegevtoimetajaks. Jannsen oli ikka ise tegelik algataja ning palvekirjade koostaja (lk 71–72). Korrigeeritud saab ka levinud ettekujutus Koidula emast kui rangest ja tüsedavõitu matroonist, sest pärast 20-aastast abielu vahetasid ema ja tema piitspeenike tütar veel kleite (lk 83).

Alapeatükis «Mitte õpetajaks, vaid paberinirgiks» loeme, kuidas Koidula unistused pidid taanduma reaalsete vajaduste ees. Temast saab Eesti Postimehes «tasuta tööjõud, ühtlasi ajalehe kaasautor, mida vanema lapsena pidas oma kohuseks» (lk 99). Salupere peab siiski Koidulat ka õpetajaks, «kui mõelda ajalehe kaudu levitatavale rahvaharidusele» (lk 103).

«Eesti isamaa heaks» annab avara sissejuhatuse Eesti Postimehe toimetamisse, kogu järgnevasse teguderohkesse ajastusse. Leiab kinnitust Jannseni valgustaja-roll. Koidulat kirjeldatakse kui erudeeritud mõtlejat, kelle kirjavahetus ootavat veel avaldamist ja analüüsi. (Kas see kujutaks endast järjekordset Koidula taastulekut?)

Kõik ärkamisaegsed suuralgatused lähtuvat Jannsenite Tartu Tiigi tänava kodust. Koidula salongis koguneb kujunev eesti vaimueliit. Koidula olevat olnudki kõigi oluliste algatuste juures võtmekuju, väidab Salupere (lk 117). Eesti Postimehe ilmumist ja 1860. aastate keskpaika kirjeldab Salupere Juri Lotmani kultuurisemiootikast laenatud «plahvatuse» paradigmas.

Oli huvitav teada saada, et Jakob Hurda 1869. aasta laulupeokõne pöördumine «eestimeeste» poole olevat tegelikult laen J. V. Jannsenilt, kes Tartusse kolides lasknud litografeerida oma «saksariides» portree Eesti Postimehe foonil, allkirjaga «Eestimees! Jää igas riides ja iga nime all E e s t i m e h e k s, siis oled aus mees oma rahva ees» (lk 119). Kas pole aktuaalne tänagi, sada kuuskümmend aastat hiljem! Isa ja tütre eestvedamisel algab ka rahvuslik seltsiliikumine (lk 131 jj).

Alapeatükis «Kuidas eestlased end rahvaks laulsid» on omaette probleemkäsitlus «Keda peame tänama Eesti hümni sõnade eest?» Selle tekst ei ole siiski Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud «Hioma- ehk issamaa laulult» laenatud. See on faktiliselt vale, ütleb Salupere, näidates seejärel, kuidas praeguse hümni sõnad sündisid isa Jannseni, Lydia ja soome külaliste Yrjö Sakari Yrjö-Koskineni ja Julius Krohni ühistööna (lk 154–155).

«Jututoas kui rahvavalgustuslikus ja ilukirjanduslikus ajakirjas» käsitletakse muu hulgas ka Jakob Hurda lühikeseks jäänud ajakirjanikukarjääri. Lisalehele «kolinud» Jututoas ilmub Hurda «Mõni pilt isamaa sündinud asjust» («sündinud asjad», st ajalugu) ärritab oma koolipapalikkuse ja raskepärasusega nii Jakobsoni kui ka Kreutzwaldi, kes kirjas Koidulale väljendab ka teiste lugejate arvamist, et «Hurt mitte kirjameheks ei ole sündinud» (lk 163).

Pöördeline 1871. aasta

Nii nagu pöördeliseks kujuneb 1871. aasta (28-aastase – alles, aga milline positsioon juba saavutatud! – Koidula «saatusraske reis Soome», koostöö ja kirjavahetuse katkemine Jakobsoniga, usaldusliku vahekorra murenemine Kreutzwaldiga ning jah-sõna andmine Eduard Michelsoni abieluettepanekule) (lk 171) –, nii tõuseb ka Salupere käsitluse temperatuur.

Kümmekonnal leheküljel (lk 174–182) lahatakse Jannseni nn müüdavuse ja rahva huvide reetmise küsimust. Saksa seltskond oli Jannsenit pidanud «nooreestlaseks» ja sotsialistliku (sic!) ajalehe väljaandjaks. (Muide, niimoodi mäletasid vanaisa tegemisi hiljem ka Koidula tütred.)

Hilisemad süüdistajad, keda jagus ka maailmasõdadevahelisse Eestisse ning millest kujundati nõukogude ajal Jannseni «klerikaalne» vari, polevat aga süüvinud allikmaterjalidesse ega võtnud kuulda peategelast ennast, väidab Salupere, asudes seejärel, toeks Vello Paatsi asjakohane uurimus, poleemilise kirega näitama, et Jannseni tehing rüütelkonnaga Eesti Postimehe lugejate kahanemise katteks ei tähendanud loobumist vabadusest oma arvamusavaldusele.

Ehk teisisõnu, Jannsen ei kaubelnud oma veendumustega, teda ennast ära ei ostetud. Tehingu tulemusena sakslaste saadetud ja «tõrkumata vastuvõetud» artikleid ilmub ajalehes harva, C. R. Jakobsoni kui «Balti Robespierre’i» kaastöödest tuli küll loobuda.

Ilmekad on Salupere tsiteeritud Koidula pihtimuslikud sõnad tema juubelipuhusest Jannseni-käsitlusest: «See iseseisva ja rippumatu ajakirjandusliku tegevuse aeg on kõige õnnistusrikkam jätk meie isa elus, ajaleht ja töö ta uhkus ja ta rõõm, pingutus ja nauding. Mina kes ma selle aja temaga koos olen läbi teinud ja läbi töötanud, tunnistan jumala ja inimeste ees, et ta on parima sisetunde järgi alati parimat tahtnud ja püüdnud...» (lk 181)

Rüütelkonna sissemaksetega tasuti trükikulud. Jaan Krossi «Pöördtoolitunnis» on aga Salupere hinnangul samuti «eeldatud lepingut rüütelkondadega, pastorite tsensuuri ja Jannseni kviitungeid». Neid pole aga kunagi olnud ega saanudki olla (lk 181).

Eesti iseseisvuse esimene kuulutaja

Piiratud ajaleheruum, isegi kui seda siinkohal maksimaalselt kasutada, ei võimalda anda terviklikku ülevaadet Malle Salupere detailiküllasest, samas suure paatosega kirjutatud monograafiast. «Kaasteeliste» peatükis leiamepsühholoogilise süvenemisega esitatud  kaks Koidula armudraamat, üks Kreutzwaldi ja teine Suometari noore toimetaja Antti Almbergiga, «Soome Anttiga», kellesse Koidula oli «jätnud sügavaima pitseri» (lk 280).

Koidula ja Almbergi kiriromaan ei jäävat intensiivsuselt maha kirjavahetusest Kreutzwaldiga (lk 288). Kuigi juba 1869. aastal oli kirjas Kreutzwaldile kirjutanud Koidula oma vestlusest ungari teadlase Pál Hunfalvyga, milles väljendas usku Eesti iseseisvumisse (lk 541), siis veel kindlamalt leidis see väljenduse kirjades Antti Almbergiga.

Kui Almberg oli 1870. aasta mais kirjutanud «Neiule», et «kord meilegi koidab rahvusliku iseseisvuse ja vabaduse ilus päike», siis vastas Koidula sellele omapoolse veendumusega, et eestlasedki «ei riputa lootust varna, ja meie ka usume, et meie rahva õitseaeg tagasi tuleb ja töötame selle heaks» (lk 289). Niisiis, just Koidula oli see, kes prohvetlikult ja esimese eesti haritlasena Eesti (riiklikku) iseseisvust ette kuulutas ning unistas koos Almbergiga Soome-Eesti ühisriigist.

Põhjalik sotsiaalpsühholoogiline portree on antud Koidula «ristiisast» C. R. Jakobsonist, sh sissevaade Kirjaneitsi kirjavahetusse Jakobsoniga. Jakobsoni tülliminekud, tema sulesõjad Eesti Postimehega viisid ta Salupere arvates hingelis-ideelisse ummikusse. Salupere kirjutab: «Jutlustades rahvuslikku üksmeelt, oli Jakobson oma leppimatuses ise selle kõige suurem lõhkuja.» (lk 267)

Kuigi Jakobsoni äkiline surm 1882. aasta varakevadel vapustas toonast eesti ühiskonda, tundub Salupere arvates siiski, «et Jakobson oli end tegelikult nurka mänginud ja suri õigeaegselt, enne kui tema vaimustatud poolehoidjad kodumaal ning heatahtlikud soosijad pealinnas oleksid pettuda jõudnud» (lk 267).

Selles hinnangus, mis rajaneb oletusel, hälbib Salupere akadeemilisest stiilist. Kui aga käsitluse stiili juba kord nimetatud, siis raamat tervikuna meenutab mulle loengu-diskursust: teksti «jooksvust» tagavad ja tähelepanu hoiavad ülal vaheküsimused. On retoorilisi paisutusi, tausta kirjeldusi (nagu näiteks alapeatükk tsensuurist). Ei saa jätta imetlemata uurija teema täielikku valdamist nii selle horisontaalses kui ka vertikaalses mõõtkavas.

Kolmandiku monograafiast hõlmab «Naisepõli Kroonlinnas» – samm-sammult käiakse läbi kogu seal elatud aeg – ja Koidula loomingu käsitlus, rõhuasetusega tema juttudele ja näidenditele. Siingi on palju esiletõstmis- ja kommenteerimisväärset. Ent jätkem midagi ka lugejaile endile avastada.

Teose lõpetuses loodab autor, et tal õnnestus «ettekujutus Koidulast kui kõigest ühest kaunishing-luuletajast või korraks lahvatanud ja kustunud lendtähest purustada» (lk 541). Pean küll ütlema, et isegi kanoniseeritud klassikuna ei ole Koidula enam ammugi üksnes luuletaja ega «lendtäht». Täiesti kindlasti on ta üks eesti kultuuri sümboleist, mis igas aktualiseeringus ehk tagasitulemisviisis luulenäidetena koolilugemikes, aina lavastamist leidvates näidendites, laulupidudel ja ikonograafias hoiab meie silme ees lootust kestmisele.

***

Malle Salupere

«Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel»

Tänapäev, 2017

568 lk

Seotud lood
24.11.2017 27.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto