Andres Adamson: Maanõukogu suveräänsuskuulutusest iseseisvusdeklaratsioonini

Kui Eesti ala 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel üheks kubermanguks ühendati ja sellele piiratud autonoomia võimaldati, ei tõstatanud Eesti poliitikud esiotsa iseseisvusnõuet. Sõjaolukorras poleks sellist separatistlikku nõudmist raskete tagajärgedeta esitada saanudki. Ka Soome ei tõstatanud siis veel riikliku iseseisvuse küsimust.

Eesti iseseisvuse võimalus hakkas tekkima alles suve lõpus ja sügise alul, mil Vene armee kollaps, Ajutise Valitsuse suutmatus ja Saksa vägede edu muutsid aina tõenäolisemaks Venemaa kokkuvarisemise või vähemalt Eesti okupeerimise sakslaste poolt. 22. augustil (kuupäevad 1918. aasta veebruarini veel siinmail kehtinud vana, Juliuse kalendri järgi) hõivasid nad Riia.

Esimest korda ja ettevaatlikult oli iseseisvus Eesti poliitikute seas poolavalik arutlusteema kohe pärast seda, 25. augustil Maanõukogu erakorralisel kinnisel istungil. Oma 10.–11. septembril peetud konverentsil pani Eesti Tööerakond omariiklussoovi juba oma programmi kirja. Oktoobris vallutasid sakslased suure meredessantoperatsiooniga Lääne-Eesti saared...

Nüüd tagantjärele teame, et Saksamaa ja tema liitlased (Keskriigid) olid maailmasõja põhimõtteliselt kaotanud juba alates sellest, kui sakslastel ei õnnestunud 1914. aastal Prantsusmaad kiiresti purustada ja sõda venima hakkas. Blokaadist kägistatud Saksamaa nälgis, tema liitlased olid välja kurnatud (aasta hiljem algaski kiire lõppmäng just Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria kokkuvarisemisest), USA sõtta astumine aprillis 1917 oli üldised jõuvahekorrad täiesti lootusetuks muutnud.

Kuid kaasaegsed nägid ja kuulsid enamasti muud: Saksa relvade edu, peatne lõplik võit Idarindel... Üsna üldise arvamuse kohaselt pidi sõda nagunii lõppema mingisuguse kompromissiga, mille sõlmimisel olnuksid Saksamaa okupeeritud alad talle lisaargumendid ja kauplemisobjektid.

Eestlaste enamus ei soovinud vajuda koos Venemaaga kaosesse, kuid veel rohkem kardeti sakslaste võimu alla langemist. Esimesed jutud omariiklusest olidki tingitud rohkem püüust muuta Eesti küsimus enne ähvardavat Saksa okupatsiooni rahvusvaheliseks. Eesti iseseisvuskuulutusest loodeti vähemalt võimalustki, et ka eestlased nende saatuse üle otsustamisel läbirääkimislaua ligi lastakse.

Iseseisvusmõtte teine põhjus oli pidevalt halvenev olukord Venemaal, kus enamlased 25. oktoobril löövalt, relvituks tegeva loosungi «Leiba! Rahu! Maad!» all võimule tulid. Nende esimesed otsused – rahudekreet ja maadekreet – tagasid nende võimule jäämise vähemalt mõneks ajaks. Enamlased kehtestasid järk-järgult karmistuva diktatuuri, surusid alla oma konkurente ja majanduslik kaos süvenes.

Sama toimus Eestis, ehkki paralleelselt vahetati siinne varem peamiselt venelastest koosnenud enamlik juhtkond peaaegu ainult eestlaste vastu. Esialgu polnud enamlaste võim veel kindel ja näis ajutisena. Lenini esimene valitsus oli isegi veel koalitsioonivalitsus, vähemaks partneriks olid vasakpoolsed esseerid.

Kas siis oma võimu hapruse tõttu või hinnates üle oma populaarsust, või seetõttu, et oldi ise varem sama nõutud, või kõigil neil põhjusil, aga enamlased ei söandanud ära jätta ülevenemaalise Asutava Kogu valimisi 12.–14. novembril. Kogu Vene riigis võitsid valimised kokkuvõttes esseerid ja enamlastele anti vaid veerand häältest, kuid mõlemas pealinnas – Petrogradis ja Moskvas –, Kesk- ja Loode-Venemaa tööstuspiirkondades, Põhja- ja Läänerinde vägedes ning Balti laevastikus olid kindlad võitjad nemad.

Eesti ala tsiviilelanikkonna seas said enamlased 40,2, koos tollal veel Petrogradi kubermangu kuulunud Narvaga 40,4 protsenti häältest, Tallinnas aga 47 ja Narvas koguni 64 protsenti. Kolmveerand Eesti elanikkonnast hääletas sotsialistlike erakondade poolt. Eesti rahvusväeosad polnud erand, neiski hääletas keskmiselt 60 protsenti meestest enamlaste poolt, sealhulgas 2. polgus Tallinnas 87 ja kõige rahvuslikumalt meelestatud 1. polgus Haapsalus 37 protsenti.

Eestist valiti Venemaa Asutavasse Kogusse kaheksa saadikut: neli enamlast eesotsas Jaan Anveltiga ja neli nende oponenti: tööerakondlased Jüri Vilms ja Julius Seljamaa ning demokraatliku bloki esinumbrid Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson. Päts küll loobus ja tema asemele sai Jaan Poska.

Selle uue seadusliku võimuorgani avaistungit lükati seejärel aga Lenini valitsuse poolt aina edasi, see toimus alles 5. jaanuaril 1918 ja jäi ühtlasi viimaseks, sest selles vähemusse jäänud ja oma tahtmist mitte saanud enamlased ajasid selle kohe jõuga laiali. Peamiselt esseeridest saadikute poolt Volgamail loodud konkureerivast valitsusest sai alguse Vene kodusõda (enne seda toimunud vastuhakud olid täiesti lootusetud mustasajalised üritused – kuid peagi kaaperdasid noodsamad padutagurlikud, kuid see-eest sõjalise taustaga jõud esseeride ettevõtmised ja muutsid ka need läbikukkumisele määratuks).

Enamlased kutsusid üles maailmasõja kohesele ja tingimusteta lõpetamisele (lootes, et see kasvab üle ülemaailmseks klassisõjaks, maailmarevolutsiooniks), peatasid sõjategevuse sakslastega ja valmistusid nendega rahu sõlmima. Saksamaa teatas oma nõusolekust 14./27. novembril 1917. Sellega lakkas Venemaa Antandi jaoks olemast liitlane ja taas tugevnes võimalus, et juba kasvõi sellele või sakslastele – või mõlemale – lisaprobleemide tekitamiseks toetavad lääneriigid eestlasi ja mõnd teist Venemaa vähemusrahvast nende püüetes oma saatuse määramises rohkem kaasa rääkida.

Rahvusvaheline õigus ei tundnud veel rahvaste enesemääramisõigust, isegi Wilsoni 14 punkti polnud veel, kuid just enamlased ise olid seda õigust küll silmakirjaks, kuid korduvalt ja ametlikult kuulutanud. Lootes sellega võtta oma vastastelt impeeriumi rahvuslikel ääremaadel ühe propagandarelva ja sellele, et kõik iseseisvujad peagi taas ühinevad.

Tegelikkuses ilmnes peagi ka enamliku valitsuse täiesti suurvenelik ja suurriiklik iseloom: kui Ukraina Keskraada novembri alguses end omal maal kõrgeimaks võimuks kuulutas ja seejärel Ukraina Rahvavabariigi asutas, järgnes seal kohe konkureeriva nõukogude vabariigi väljakuulutamine ja jaanuaris 1918 vallutasid Venemaalt saadetud Punakaardi üksused Kiievi.

Ükski teine poliitiline jõud Venemaal polnud rahvaste enesemääramisõigusega siiski päri isegi sõnades mitte, ei siis ega hiljem, Poola erijuhtum ehk välja arvatud. Ajutiseks arvatud enamlaste võimuperioodi tuli seepärast püüda ära kasutada, ent kes – milline otsustuskogu – oli üldse pädev eestlaste iseotsustamissoovist teada andma?

Enamlased ei tunnistanud seniseid võimuorganeid ja kuulutasid 12. novembril Eestis laiali saadetuks Maanõukogu, kus nad ise olid vähemuses ja mis nende arvates ei esindanud enam eestlaste enamuse huve ega tahet. Hinnangus oli omajagu tõtt, sest Maanõukogu oli valitud mais 1917 kiirustades, kaudselt ja vaid poolte valimisõiguslike osavõtul, ühiskonna meelsus aga oli seejärel aina enam pahemale liikunud.

Maanõukogu tunnetas ka ise, et ei sobi ühe piiratud autonoomiaga kubermangu siseküsimustega tegelemiseks moodustatud esinduskoguna eriti riigi looja rolli, ega pretendeerinudki esialgu sellele. Kuid Maanõukogu ei saanud nõustuda ka otsustusõiguse üleminekuga enamlastele – see pidi minema Eesti Asutavale Kogule. Sellega polnud omakorda Eesti enamlastel põhjust või julgust vaielda, 12. november oli nagunii juhtumisi just ülevenemaalise Asutava Kogu valimiste avapäev, neil näis minevat hästi – ja sama hooga määrati Eesti Asutava Kogu valimised 21.–22. jaanuarile 1918.

Maanõukogu silmis oli siiski ka see kurjast: polnud enamlike nõukogude asi neid valimisi välja kuulutada! Kui uus vägivaldne võim Maanõukogul avalikult tegutseda ei lase, siis tuli selles juriidilise interregnumi ja poliitilise segaduse olukorras enne põranda alla minekut veel korra koguneda, et deklareerida: kõrgeim võim Eestis kuulub selle rahvale, ja kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on selle võimu hoidjaks Maanõukogu kui ainus seaduslikult valitud otsustuskogu Eestis. Ühtlasi siis kuulutada ka omalt poolt välja Eesti Asutava Kogu valimised (kuupäevade üle vaidlema hakkamata) ja otsida Maanõukogu rollile tunnustust nii välismaalt kui Venemaa poliitilistelt jõududelt.

Juba 7. novembril oli Maanõukogu vanematekogu otsustanud kutsuda istungi kokku 15. novembriks. Just eelmisel päeval oli ajakirjanduse kaudu teatavaks saanud Ukraina raada iseseisvuskuulutus. Ehk võeti eeskuju ka Soomest, kus Eduskund oli end kõrgeimaks võimuks kuulutanud samuti 15. novembril, kuid sealse Gregoriuse, mitte Juliuse kalendri järgi, viimase järgi langes see 2. kuupäevale.

Soomes olid sotsiaaldemokraadid just kaotanud valimistel oma enamuse Eduskunnas ja võimule oli tulnud kodanlike erakondade koalitsioon Pehr Evind Svinhufvudi juhitud senati (valitsuse) näol. Eduskund kiitis muide peagi, ukj 6. detsembril häältega 100–88 heaks ka Soome iseseisvuse, kuid Svinhufvud pöördus sellele tunnustuse saamiseks esialgu nii neutraalsete Skandinaavia maade, Keskriikide kui Antandi riikide poole – ainult mitte enamlaste valitsuse poole Petrogradis, kellega ta ei tahtnud tegemist teha.

Kui tunnustusi ei järgnenud (oodati Venemaa seisukohta), otsustati enne jõule siiski ka Petrogradi pöörduda, kuid Asutava Kogu poole, mitte Lenini jutule minna. Viimast nõudsid aga sotsiaaldemokraadid, ja kui sama hakkas omapoolse tunnustuse eeltingimusena tegema soomlaste peamine lootus Saksamaa, ei jäänudki muud üle. Enamlaste rahvakomissaride nõukogu ja ülevenemaaline kesktäitevkomitee selle tunnustuse ka andsid, toetades samal ajal Soome sotsiaaldemokraatide ettevalmistusi mõni nädal hiljem järgnenud vägivaldseks võimuhaaramiseks.

Siin Eestis kogunesid aga Maanõukogu 62 saadikust 48 täiesti avalikult ja ajakirjanduses ette teatatult vkj 15. novembril Toompea lossi valgesse saali ja pidasid Otto Strandmani juhtimisel kiirkorras maha oma koosoleku, millel kuulutasid end üksmeelselt kõrgeimaks võimuks Eestis. Otsuseid oli tegelikult rohkem, nagu eespool juba mainitud, üldse oli päevakorras kuus punkti. Kohe seejärel aeti Maanõukogu enamlaste poolt laiali. 19 novembril võtsid enamlased jõuga üle ka Eesti Maavalitsuse.

Maanõukogu otsused ei olnud veel iseseisvuskuulutus, ka mitte esimene tegelik samm omariikluse poole. Esimesed olid astutud palju varem. Selliste deklaratsioonide tähtsus või tähtsusetus ilmneb tagantjärele. Ilma järgnenud sündmuste käiguta võinuks see jääda lihtsalt üheks järjekordseks kuulutuseks. Näiteks langetasid Eestimaa rüütelkond 30. novembril/13. detsembril ja Liivimaa rüütelkond 17./30. detsembril 1917 traditsioonilise riigiõiguse seisukohast pädevamaltki otsuse Venemaast eralduda (Kuramaa rüütelkond oli teinud seda juba varem) ning need aktid aitasid kaasa Balti hertsogiriigi üürikesele eksistentsile 1918. aasta sügisel. Ja siis?

Maanõukogu otsused ei tähendanud veel Venemaast eraldumist, küsimused riigiõiguslikust suhtest viimasega ja riigivormist jäid üldse puudutamata – muidu poleks ju 24. veebruaril 1918 «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» vaja olnud. Riik oli võimalik olla ka autonoomse osana mingis suuremas koosluses, Venemaa föderatsioonis, ja vahetult otsusele järgnenud paari-kolme nädala jooksul oligi Eesti ühiskond veel valdavalt seda meelt.

Nende teemade puudutamata jätmine osutus hiljem isegi kasulikuks – Saksa okupatsiooni ajal tunnustasid Antandi suurriigid de facto mitte Eesti Demokraatlikku Vabariiki (selle nime all me iseseisvusime), millest nad ei tahtnud esialgu veel midagi teada, vaid just Maanõukogu kui Eesti ala ainsat seaduslikku esindajat. Kuid ka nõnda oli see tõesti suur samm edasi. Maanõukogu otsused tähendasid, et Eesti kuulutas end rahvusvahelise õiguse subjektiks, veel küll mitte riigiks, kuid maaks, kel on õigus selleks saada. Ses mõttes on osalt õigus nendel eesti õigusteadlastel, ajaloolastel ja riigimeestel, kes on pidanud 1917. aasta 15./28. novembri otsust Eesti riigi asutamisaktiks.

Kuid, nagu juba öeldud, nii osutus see olevat tagantjärele, esialgu sättisid mõned juhtivad poliitikud end alles Petrogradi poole teele, et Venemaa Asutavas Kogus kaasa lüüa ja seal eestlaste taotlusi selgitada. Mõistmist ei leitud muide veel kusagilt, ka välissaatkondadest mitte. Kõik sõltus rahvusvahelise olukorra muutumistest ja oli vaid osalt ise teha. Õigemini – sõltus iseendast ja oma tegudest vastavalt rahvusvahelise olukorra muutumisele. Iseseisvust ei anta, see võetakse – kas ise või ära.

Maanõukogu toetuseks toimus 21. novembril Tartus suurem meeleavaldus eesti tagavarapataljoni (õige mitut tuhandet kodumaale naasnud eesti sõdurit koondanud väeosa) sõdurite osavõtul. Sellele järgnesid mõõdukad repressioonid, arreteeriti Jaan Tõnisson ja 38 eesti ohvitseri. Tõnisson lasti küll peagi lahti, tingimusel, et ta Eestist lahkub – ja ta suunduski esmalt Asutava Kogu saadikuna Petrogradi ja seejärel Eesti välisdelegatsiooni poolametliku juhina välismaale.

Iseseisvusmõte aga küpses edasi. Koostöö võimatus enamlastega sai üha selgemaks, seda vahepeal proovinud Eesti esseerid pidid kibedalt pettuma. Eesti enamlased püüdsid olla «paavstlikumad kui paavst ise»: olid omariikluse vastu, sest riigid pidid kommunistlikus ühiskonnas ju üleüldse kaduma, mõisamaa talupoegadele jagamise vastu (mida Venemaal tehti), sest vene talurahvast eesrindlikumad, haritumad ja teadlikumad eesti talupojad pidid selle etapi vahele jätma ja kohe ühismajanditega liituma.

31. detsembril langetati Estonias kõigi erakondade esindajate (peale enamlaste) põhimõtteline otsus kuulutada «Saksa okupatsiooni ärahoidmiseks» iseseisvus välja. Päev hiljem seda korrati. Tegelikult istus 31. detsembril koos ka Eesti enamlaste juhtkond ja arutas sama küsimust, kuid ei muutnud oma eitavat suhtumist. Nimelt oli isegi Lenin kokkusaamisel Anveltiga kolm päeva varem otsesõnu soovitanud iseseisvus välja kuulutada. See nõuab lisaselgitust.

Nõukogude Venemaa pidas Saksamaa ja selle liitlastega Brestis rahuläbirääkimisi. Need toimusid mitmes järgus, vastavalt pikendati ka vaherahu, kuid enamlased venitasid, nagu suutsid. Vastupidiselt sagedasele arvamusele ei olnud Lenin ja Ko sugugi Saksa agendid, ehkki olid võimule pürgides Saksa luurelt ja välisministeeriumilt suuri summasid vastu võtnud.

Mõlemad pooled lihtsalt kasutasid teist omaenese eesmärkidel ära. Saksamaa nõutud rasked rahutingimused ähvardasid nüüd enamlasi rahva pahameelega, mis võis nad sootuks võimult pühkida. Vene enamlased said võimule iseendalegi ootamatult. Marksismi klassikud olid ennustanud, et maailmarevolutsioon süttib maailma kõige eesrindlikumas, arenenumas, haritumas ja tugevaima proletariaadiga maal, mis oli muidugi nende armastatud isamaa, Saksamaa. Mitte mingil juhul Venemaa, «Euroopa sandarm», millesse Marx ja Engels suhtusid vaenulikult.

Lenini valitsuse liikmete enamiku emakeel oli saksa keele dialekt jidiš ja nad üldiselt jagasid seesuguseid arvamusi. Kui nüüd võitis revolutsioon esimesena hoopis selles Euroopa mahajäänud, agraarses, harimatus otsas, sai see olla vaid mingisugune ajaloo grimass. Kohe-kohe pidi revolutsioon võitma ikkagi Saksamaal ja süütama ülemaailmse palangu, selle ajani tuli lihtsalt vastu pidada, kuidagi välja venitada.

Sõdida enamlased enam või veel ei suutnud, vanast armeest oli järel vaid kest, Punakaart küll kasvas pidevalt (näiteks Eestis veebruaris juba umbes 5000 meest ja naist), kuid see polnud ikka õige sõjavägi. Saksa militaristide edasitungi tuli vahepeal takistada kõigi võimalike vahenditega ja nende üle käisid rahvakomissaride nõukogus teravad vaidlused.

Eesti iseseisvaks kuulutamine oli üks selliseid võtteid, justkui neutraalse puhvri tekitamine Petrogradi ja Saksa vägede vahele. Anvelt oli Leninile vastu vaielnud, öeldes, et Eesti iseseisvus oleks nagunii vaid formaalsus, mis vaevalt Saksa imperialismile mõju avaldab. «Pole vaja alahinnata formaalset külge, teinekord etendab see rahvusvahelistes küsimustes teatavat osa,» vastas Lenin. Eesti enamlasi see ei veennud; 19. jaanuaril ilmus siinsetes enamlikes ajalehtedes Tööline ja Eesti Teataja küll Anvelti koostatud Eestimaa Töörahva Kommuuni põhiseaduse projekt, kuid selles oli ikka juttu vaid autonoomiast Venemaa föderatsioonis.

21.–22. ja 28.–29. jaanuaril 1918 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised. Enamlased lootsid neil saada selget enamust, kuid vahetulemused olid vastupidised. Toetus neile oli langenud 37,4 protsendile, omariiklust toetavad erakonnad said aga üle 60 protsendi, kõige rohkem ühtlasi kohest maareformi lubav Tööerakond (30,4 protsenti). Pettunud enamlased kasutasid ettekäändeks ära üht demarkatsioonijoonel kinni peetud baltisakslaste delegatsiooni ja kuulutasid 27. (algusega 28.) jaanuaril välja sõjaseisukorra. Veel mitte päris lõpuni jõudnud valimised katkestati, umbes 500 meessoost baltisakslast vangistati ja saadeti välja Jenissei kubermangu.

2. jaanuaril 1918 oli esseeride poolt välja käidud luuletaja Gustav Suitsu Eesti Töövabariigi projekt. Ka see tähendanuks iseseisvat neutraalset riiki. Kuu teisel poolele sõitsid Suits ja üks Eesti esseeride juhte, hilisem sõdadevahelise aja silmapaistvaim eesti ajaloolane, «juunivalitsuse» haridusminister, Tartu Ülikooli rektor, sõjajärgse ENSV välisminister, seejärel sunnitööline ja eluõhtul taas austatud akadeemik Hans Kruus Petrogradi, et tutvustada seda projekti Vene valitsusele ja parteidele. Kruus ei pääsenud Lenini jutule, tema pettumuseks tuli piirduda rahvusasjade rahvakomissari Jossif Staliniga, kes küll käis jutuajamise kestel paaril korral Lenini pool ja pidas end üleval omamehelikult.

«Jutlemisel selgus Stalini poolt, et nädalat kolm varemini, kui keskriikide esindajad oma nõudmistes Brestis olid eriti järeleandmatud ja sakslased ähvardasid okupeerida ka osa Eesti mandrist, olevat Vene rahvakomissaride keskel kaalutud Eestimaa iseseisvaks kuulutamist, et sel teel luua puhver, mis oleks tõeliselt kasulik nii Eesti kui Vene töörahvale. Nüüd aga, arvas Stalin, olevat vaevalt seda tarvis teha, sest et Saksamaal olevat suurenemas rahutused, mis tähendavat revolutsiooni algust ja sundivat imperialiste järeleandmisele. Kui söandasin kahelda selles revolutsioonis ja küsida, mida rahvakomissarid siis teeksid, kui saksa revolutsioon ei õnnestu ja keskriigid jälle kindlamalt ründamisele lähevad, nii rahuläbirääkimistel kui sõjarindel, vastas Stalin: «Loodame eesti töörahva toetusele ja varuks on meil teie projekt.»»

Järgmisel päeval sõitsid Kruus ja Suits Tallinna tagasi. «Oli pühapäev, 28. jaanuar 1918. Ärgates hommikul ühes Suitsuga Eesti Krediitpanga majas [nn Saarineni või Rahva Raamatu maja] O. Strandmani korteri nurgatoas, mis tol ajal oli minu kasutada, haaras kõrv peagi harilikust ärevamat liikumist tänaval. Akna all sagis inimesi edasi-tagasi. Vahetevahel liikus mööda relvastatud punaväelaste jõuke, keskel vangidena vanemaid ja nooremaid inimesi, enamikul käes käsipakid. Oli ilmne, et viidi «kontrrevolutsionääre». Aga keda? Suits oli peagi värske ajalehega tagasi ja luges: Eestimaa ispolkom oli eelmisel päeval andnud dekreedi, millega kõik sakslased kuulutati «linnupriiks». Suuremat poliitilist totrust ei osanud me kujutella. Nüüd polnud vähimatki kahtlust, et Eestimaa okupeerimine sakslaste poolt oli ainult lähemate päevade küsimus. Suits tsiteeris väriseva, ärevusest kogeleva häälega Zarathustrat: «Ei ole suuremat õnnetust kõiges inimeste saatuses, kui [et] võimupidajad ka [mõistuselt] esimesed inimesed ei ole.»»

Samal päeval lükkas Bresti läbirääkimistel Nõukogude delegatsiooni juhtinud Lev Trotski venitamisest tüdinud Saksamaa ultimatiivsed rahutingimused tagasi, kuulutades: «Ei rahu ega sõda; rahulepingule me alla ei kirjuta, sõja lõpetame, aga armee demobiliseerime.» Läbirääkimised katkesid, Nõukogude delegatsioon sõitis minema, olles kindel, et saksa töölisest sõdur proletariaadi valitsuse vastu oma kätt ei tõsta.

Kuid Saksamaal ei olnud rohkem aega oodata, värsked Ameerika diviisid saabusid juba Euroopasse, Idarindel olevaid vägesid oli vaja, et üritada Läänerindel enne ameeriklaste rindele jõudmist mingit lahendust saavutada. Mõnepäevaste ettevalmistuste järel algas 18. veebruaril (nüüd juba ukj) seetõttu Keskriikide uus pealetung kogu Idarinde pikkuses. Nii vana Vene armee jäänused kui Punakaart lasid selle teelt jalga. Sakslased alustasid pealetungi põhja poole ka Lätist ja tulid 20. veebruaril üle jää Lääne-Eesti saartelt mandrile...