Kui Eesti ala 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel üheks kubermanguks ühendati ja sellele piiratud autonoomia võimaldati, ei tõstatanud Eesti poliitikud esiotsa iseseisvusnõuet. Sõjaolukorras poleks sellist separatistlikku nõudmist raskete tagajärgedeta esitada saanudki. Ka Soome ei tõstatanud siis veel riikliku iseseisvuse küsimust.
Eesti iseseisvuse võimalus hakkas tekkima alles suve lõpus ja sügise alul, mil Vene armee kollaps, Ajutise Valitsuse suutmatus ja Saksa vägede edu muutsid aina tõenäolisemaks Venemaa kokkuvarisemise või vähemalt Eesti okupeerimise sakslaste poolt. 22. augustil (kuupäevad 1918. aasta veebruarini veel siinmail kehtinud vana, Juliuse kalendri järgi) hõivasid nad Riia.
Esimest korda ja ettevaatlikult oli iseseisvus Eesti poliitikute seas poolavalik arutlusteema kohe pärast seda, 25. augustil Maanõukogu erakorralisel kinnisel istungil. Oma 10.–11. septembril peetud konverentsil pani Eesti Tööerakond omariiklussoovi juba oma programmi kirja. Oktoobris vallutasid sakslased suure meredessantoperatsiooniga Lääne-Eesti saared...
Nüüd tagantjärele teame, et Saksamaa ja tema liitlased (Keskriigid) olid maailmasõja põhimõtteliselt kaotanud juba alates sellest, kui sakslastel ei õnnestunud 1914. aastal Prantsusmaad kiiresti purustada ja sõda venima hakkas. Blokaadist kägistatud Saksamaa nälgis, tema liitlased olid välja kurnatud (aasta hiljem algaski kiire lõppmäng just Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria kokkuvarisemisest), USA sõtta astumine aprillis 1917 oli üldised jõuvahekorrad täiesti lootusetuks muutnud.
Kuid kaasaegsed nägid ja kuulsid enamasti muud: Saksa relvade edu, peatne lõplik võit Idarindel... Üsna üldise arvamuse kohaselt pidi sõda nagunii lõppema mingisuguse kompromissiga, mille sõlmimisel olnuksid Saksamaa okupeeritud alad talle lisaargumendid ja kauplemisobjektid.
Eestlaste enamus ei soovinud vajuda koos Venemaaga kaosesse, kuid veel rohkem kardeti sakslaste võimu alla langemist. Esimesed jutud omariiklusest olidki tingitud rohkem püüust muuta Eesti küsimus enne ähvardavat Saksa okupatsiooni rahvusvaheliseks. Eesti iseseisvuskuulutusest loodeti vähemalt võimalustki, et ka eestlased nende saatuse üle otsustamisel läbirääkimislaua ligi lastakse.
Iseseisvusmõtte teine põhjus oli pidevalt halvenev olukord Venemaal, kus enamlased 25. oktoobril löövalt, relvituks tegeva loosungi «Leiba! Rahu! Maad!» all võimule tulid. Nende esimesed otsused – rahudekreet ja maadekreet – tagasid nende võimule jäämise vähemalt mõneks ajaks. Enamlased kehtestasid järk-järgult karmistuva diktatuuri, surusid alla oma konkurente ja majanduslik kaos süvenes.
Sama toimus Eestis, ehkki paralleelselt vahetati siinne varem peamiselt venelastest koosnenud enamlik juhtkond peaaegu ainult eestlaste vastu. Esialgu polnud enamlaste võim veel kindel ja näis ajutisena. Lenini esimene valitsus oli isegi veel koalitsioonivalitsus, vähemaks partneriks olid vasakpoolsed esseerid.
Kas siis oma võimu hapruse tõttu või hinnates üle oma populaarsust, või seetõttu, et oldi ise varem sama nõutud, või kõigil neil põhjusil, aga enamlased ei söandanud ära jätta ülevenemaalise Asutava Kogu valimisi 12.–14. novembril. Kogu Vene riigis võitsid valimised kokkuvõttes esseerid ja enamlastele anti vaid veerand häältest, kuid mõlemas pealinnas – Petrogradis ja Moskvas –, Kesk- ja Loode-Venemaa tööstuspiirkondades, Põhja- ja Läänerinde vägedes ning Balti laevastikus olid kindlad võitjad nemad.