Väärikas kingitus vabariigi sünnipäevaks

Meie ajalugu mõjutanud pöördelise tähtsusega sündmused ei toimunud 24. veebruaril 1918 mitte sugugi juhuslikult. Eesti omariikluse kaugemad kultuurilised ja majanduslikud eeldused tekivad 1860.–1870. aastate ärkamisaja liikumise aegadel. Seejärel saadi esimesi poliitilisi ja omavalitsuste juhtimise kogemusi valla- ning 20. sajandi algusest ka linnavolikogudest. 1905. aasta revolutsioonituultes formeerusid esimesed Eesti parteid.

Sõjalised eeldused tekivad I maailmasõja aegadest, mil ligikaudu 100 000 meest mobiliseeriti Tsaari-Venemaa sõjaväkke. Kiiresti kasvas eesti ohvitseride arv ning tõusis nende auaste ning just neil meestel tuli järgnevas vabadussõjas sõdida Eesti rahvaväes või juhtida terveid diviise.

Diplomaatilised eeldused jäid küll nõrgaks, aga kindlasti oli äärmiselt oluline õige ajastuse täpne kasutamine: keiserliku Saksamaa väed alustasid veebruaris 1918 uut pealetungi, võimulolnud bolševikud ja punaarmee taandusid Eestist üha Nõukogude Venemaa poole ning kahe võimu vahel kuulutati välja omariiklus.

TEA uudisteos ei ole samuti tekkinud tühjale kohale. Selle kaugemaks eelkäijaks jääb TEA entsüklopeedia 6. köide (2011), mis hõlmab märksõnu vahemikus eerika-faiaagid. Kanarbikuliste sugukonda kuuluva taimeperekonna ja Kreeka mütoloogias Scheria saarel elava õnneliku rahva vahele jääb märksõna Eesti koos paljude lisandustega ja nii ongi tubli kolmandik kuuendast köitest pühendatud Eestile.

Eesti Vabariigi 95. aastapäevaks andis TEA «entsüklopeedilise eriväljaandena» välja 256-leheküljelise ülevaate «Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur» (2013, II täiendatud ja parandatud trükk 2014). 8. novembri hommikupoolel trükikojast kaupluste poole teele saadetud «Eesti Vabariik 100» on 6. köitega ja 95. aastapäeva raamatuga täpselt samas formaadis, aga seekord on tegemist juba 400-leheküljelise kokkuvõttega saja aasta jooksul läbi käidud teest.

Viimase viie aasta muutused

Sada aastat on mõistagi pikk aeg, sest paljugi muutub otsekui meie endi silme all. Näiteks kui 2013. aasta raamatu järgi oli Eesti pindala 45 227 km² (Tartu rahu järgi 47 549 km²), siis nüüdse teatmeteose järgi on meie pindala 45 339 km². Tartu rahu järgset riigi pindala pole siinses üldandmete tabelis enam mainitud, sest küllap peaks pikemaltki selge olema, et need territooriumid Eesti koosseisu vähemalt mitte lähemal ajal ei tule.

Siiski on meie riik vaid viie viimase aastaga kasvanud 112 km² ehk julgelt rohkem kui näiteks pool Muhu saare pindalast. Need andmed on õiged, sest Eesti maapind tõuseb ja vee all olnud madalikud tekitavad ajaga meile väikesaari üha juurde. Kuna väikesaarte määratlemine jääb vaieldavaks, on Eesti saarte arvu osas mõningaid erinevusi.

Kurvem olukord on aga Eesti kõrgeima koha ehk Suure Munamäega: kui 2013. aasta teatmeteose järgi oli selle kõrgus 318 m, siis nüüd on sama mäe kõrguseks märgitud «vaid» 317,4 meetrit. Siin võib olla põhjuseks taustsüsteemi muutus, sest Kroonlinna kõrgussüsteemi nullpunkt on nüüdseks põhjamaade eeskujul meilgi asendunud Amsterdami nulltasemega. Tõsi, kui kõrguste taustsüsteemi muutumise tagajärgedest mõni aasta tagasi juttu tehti, siis küll arvati, et pigem saab Suur Munamägi paarkümmend sentimeetrit kõrgust juurde. 

«Eesti Vabariik 100» on teatmeraamatule omaselt sisutihe kokkuvõte: Eesti üldandmed, milline on saja aasta jooksul olnud ning milline on praegu meie loodus, riigikord, haldusjaotus, rahvastik, ajalugu, majandus, kultuur, haridus, usundid, sport ja paljud muud valdkonnad. Nii mõnegi teema puhul on tehtud vajalikult lühike tagasivaade eelnevale tegevusele, sest kõik ei alanud 1918. aastal tühjalt kohalt.

Iga teema jaguneb arvukateks alavaldkondadeks. Hetkel ei oska öelda, kui palju siin on kasutatud-korratud ning täiendatud 95. aastapäeva väljaannet uusima andmestikuga, aga tunduvalt mahukam on siin kindlasti meie majanduse ajaloo käsitlus läbi saja aasta, samuti on kultuurile, sh rahvakultuurile eraldatud tähelepanuväärselt suur maht. Egas kirjandusteadlane Rein Veidemann raamatu esitlusel asjata täheldanud, et meie põhiseaduse preambulis märgitud vajadust tagada kultuuri säilimine läbi aegade on siin küll silmas peetud.

Tähelepanuväärselt palju ja heal tasemel on ülevaade Välis-Eesti aastakümnete tegevusest. Raamat võtab kokku ja koondab ühtede kaante vahele eesti rahva senise iseolemise, sh ka paguluses, teos on mõistagi tähtsündmusele vastavalt väärikalt pidulik, kuid jääb oma sisult teatmeteose ülesehituse ja materjali käsitluse raamidesse.

Tugev rõhk on pandud illustratiivsele materjalile, sest raamatusse on mahutatud üle tuhande ajaloolise või kaasaegse foto, lisaks kaardid, statistilised tabelid, skeemid jm lisamaterjal. Kohati on üsna palju pikemaid illustratsioonide allkirju, mis täiendavad põhiteksti. Nii on raamatu kujunduses ülevaatlik visuaalsus tähtsal kohal.

Vigadest pääsu pole

Siin-seal on põhiteksti kõrval, eriti just ajaloo osas, lisatud lühikronoloogiat, kust lugeja saab hõlpsasti kätte põhisündmuste ajalise raamistiku. Näib, et need lisandused on tehtud kirjastuse endi jõududega, sest siin jäävad silma nii mõnedki vead, mida õnneks küll pole pädevate autorite kirjutatud põhitekstis.

Näiteks on kronoloogias kirjas, et 16. juunil 1988 «Karl Vaino asemel saab EKP peasekretäriks Vaino Väljas» (lk 78). Eestimaa Kommunistliku Partei pisut enam kui 70-aastase ajaloo jooksul pole selles parteis olnud ühtegi peasekretäri. Isegi mitte NLKPs polnud sellist ametikohta, sest Mihhail Gorbatšov ja mitmed tema eelkäijad olid ikka NLKP keskkomitee peasekretärid ning Eesti NSVs valitses partei juhtiva organi ehk EKP keskkomitee esimene sekretär – nagu põhitekst (lk 81) õigesti märgib.

Kronoloogias on detsembrisse 1987 paigutatud «Eesti Muinsuskaitse Seltsi rajamine». Seltsi loomise ehk rajamise tööd vältasid poolteist aastat ja 12. detsembril 1987 toimus selle ühenduse asutamine. Kronoloogias on kirjas: 24. detsembril 1989 kuulutas Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress «Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid» õigustühiseks. Kurikuulsa 1939. aasta 23. augusti MRP juurde kuulus vaid üks salaprotokoll, mida jällegi on põhitekstis lausa korduvalt kinnitatud (lk 69 ja lk 82).

Balti inimketti on peetud katkematuks Tallinnast kuni Vilniuseni (lk 82). See, küll üldlevinud arvamus paraku tõele ei vasta. Eestis olid ilmselt pikimad ja vaid väheste inimestega kaetud tühikud Käru piirkonnas ning Viljandi rajooni teekonna alguskilomeetritel, sest Ida-Virumaalt tulnud bussi- ja autokolonn takerdus liiklusummikutesse ega jõudnud õigeks ajaks kohale, samuti oli rida tühikuid Rapla ja Türi vahel ning mujalgi. Eri pikkusega tühikuid leidus ka Lätis ja Leedus.

Mõnedki vead jäävad silma fotoallkirjadest. Näiteks MRP allakirjutamise foto (lk 69) pärineb septembrist 1939, mil Ribbentrop käis Moskvas oma teisel visiidil, lk 85 märgitakse miitingut 20. augustil 1991 Tallinna Võidu väljakul – see kandis juba sel ajal nime Vabaduse väljak. Aga siiski, vead ei tähenda, et koos pesuveega tuleks ka laps vannist välja visata.

***

«Eesti Vabariik 100»

TEA 2017

400 lk