«Eesti Vabariik 100» on teatmeraamatule omaselt sisutihe kokkuvõte: Eesti üldandmed, milline on saja aasta jooksul olnud ning milline on praegu meie loodus, riigikord, haldusjaotus, rahvastik, ajalugu, majandus, kultuur, haridus, usundid, sport ja paljud muud valdkonnad. Nii mõnegi teema puhul on tehtud vajalikult lühike tagasivaade eelnevale tegevusele, sest kõik ei alanud 1918. aastal tühjalt kohalt.
Iga teema jaguneb arvukateks alavaldkondadeks. Hetkel ei oska öelda, kui palju siin on kasutatud-korratud ning täiendatud 95. aastapäeva väljaannet uusima andmestikuga, aga tunduvalt mahukam on siin kindlasti meie majanduse ajaloo käsitlus läbi saja aasta, samuti on kultuurile, sh rahvakultuurile eraldatud tähelepanuväärselt suur maht. Egas kirjandusteadlane Rein Veidemann raamatu esitlusel asjata täheldanud, et meie põhiseaduse preambulis märgitud vajadust tagada kultuuri säilimine läbi aegade on siin küll silmas peetud.
Tähelepanuväärselt palju ja heal tasemel on ülevaade Välis-Eesti aastakümnete tegevusest. Raamat võtab kokku ja koondab ühtede kaante vahele eesti rahva senise iseolemise, sh ka paguluses, teos on mõistagi tähtsündmusele vastavalt väärikalt pidulik, kuid jääb oma sisult teatmeteose ülesehituse ja materjali käsitluse raamidesse.
Tugev rõhk on pandud illustratiivsele materjalile, sest raamatusse on mahutatud üle tuhande ajaloolise või kaasaegse foto, lisaks kaardid, statistilised tabelid, skeemid jm lisamaterjal. Kohati on üsna palju pikemaid illustratsioonide allkirju, mis täiendavad põhiteksti. Nii on raamatu kujunduses ülevaatlik visuaalsus tähtsal kohal.
Siin-seal on põhiteksti kõrval, eriti just ajaloo osas, lisatud lühikronoloogiat, kust lugeja saab hõlpsasti kätte põhisündmuste ajalise raamistiku. Näib, et need lisandused on tehtud kirjastuse endi jõududega, sest siin jäävad silma nii mõnedki vead, mida õnneks küll pole pädevate autorite kirjutatud põhitekstis.
Näiteks on kronoloogias kirjas, et 16. juunil 1988 «Karl Vaino asemel saab EKP peasekretäriks Vaino Väljas» (lk 78). Eestimaa Kommunistliku Partei pisut enam kui 70-aastase ajaloo jooksul pole selles parteis olnud ühtegi peasekretäri. Isegi mitte NLKPs polnud sellist ametikohta, sest Mihhail Gorbatšov ja mitmed tema eelkäijad olid ikka NLKP keskkomitee peasekretärid ning Eesti NSVs valitses partei juhtiva organi ehk EKP keskkomitee esimene sekretär – nagu põhitekst (lk 81) õigesti märgib.
Kronoloogias on detsembrisse 1987 paigutatud «Eesti Muinsuskaitse Seltsi rajamine». Seltsi loomise ehk rajamise tööd vältasid poolteist aastat ja 12. detsembril 1987 toimus selle ühenduse asutamine. Kronoloogias on kirjas: 24. detsembril 1989 kuulutas Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress «Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid» õigustühiseks. Kurikuulsa 1939. aasta 23. augusti MRP juurde kuulus vaid üks salaprotokoll, mida jällegi on põhitekstis lausa korduvalt kinnitatud (lk 69 ja lk 82).
Balti inimketti on peetud katkematuks Tallinnast kuni Vilniuseni (lk 82). See, küll üldlevinud arvamus paraku tõele ei vasta. Eestis olid ilmselt pikimad ja vaid väheste inimestega kaetud tühikud Käru piirkonnas ning Viljandi rajooni teekonna alguskilomeetritel, sest Ida-Virumaalt tulnud bussi- ja autokolonn takerdus liiklusummikutesse ega jõudnud õigeks ajaks kohale, samuti oli rida tühikuid Rapla ja Türi vahel ning mujalgi. Eri pikkusega tühikuid leidus ka Lätis ja Leedus.
Mõnedki vead jäävad silma fotoallkirjadest. Näiteks MRP allakirjutamise foto (lk 69) pärineb septembrist 1939, mil Ribbentrop käis Moskvas oma teisel visiidil, lk 85 märgitakse miitingut 20. augustil 1991 Tallinna Võidu väljakul – see kandis juba sel ajal nime Vabaduse väljak. Aga siiski, vead ei tähenda, et koos pesuveega tuleks ka laps vannist välja visata.