R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mart Soidro: kui vaim on väeti, kas keha on terve? Äkki lõppeb jõud õlgade juures ära?

Mart Soidro
, literaat
Mart Soidro: kui vaim on väeti, kas keha on terve? Äkki lõppeb jõud õlgade juures ära?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Eesti spordikuulsused väärtustavad pea üksmeelselt haridust. Ka need, kel endal see olude sunnil pooleli jäi.
Eesti spordikuulsused väärtustavad pea üksmeelselt haridust. Ka need, kel endal see olude sunnil pooleli jäi. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kolm kuud tagasi kirjutas eesti spordiajakirjanduse au, mõistus ja südametunnistus Peep Pahv, et õppimine pole ilmtingimata vajalik, seda eriti sportlaste puhul. Et «ülikoolile elukooli eelistamist ei pea võtma laiskusena. Pigem praktilise tegutsemisena». (EPL, 18.08.2017). Ja jätkas: «Tühjade valikute tegemise vältimiseks oleks mõistlik pidada gümnaasiumi ja ülikooli vahel aastane paus. Tegelikult võiks see suisa kohustuslik olla.» Vähe sellest! Ka gümnaasiumis käimine võib ajaraiskamiseks ja tegeliku karjääri piduriks osutuda.

See lugu lõi mind sõna otseses mõttes pahviks. Jäin ootama elavat diskussiooni. Aga tutkit! Isegi spordiametnikud istusid nagu kuldid rukkis ega kõssanud sellise mõtteavalduse peale midagi. Kaks võimalust: kas oldi öelduga nõus või tundus kõrghariduseta Pahvi seisukohavõtt nende arvates sedavõrd tundlikku teemat lahates sõge.

Väike vahelepõige. Kui ma 2011. aasta märtsis oma suurele eeskujule teada andsin, et kavatsen kirjutada raamatut Priit Tomsonist, kiitis Aleksei Tammiste valiku heaks: «Lõpuks ometi saad kirjutada intelligentsest inimesest.» Võib-olla oli Tamma oma hinnangutes minu varasemate raamatukangelaste suhtes liiga karm, vähemasti enda osas, aga oma meeskonnakaaslase iseloomustamisega tabas ta naelapea pihta – targast ja haritud inimesest oli lausa lust raamatut kirjutada!

Aga see selleks. Meenusid sajad kohtumised viimase kümnendi jooksul meie endiste spordikuulsustega, kes kõik väärtustasid haridust. Ka need, kel see olude sunnil pooleli jäi.

Mart Poom lõpetas 1990. aastal kuldmedaliga Tallinna 49. keskkooli (praeguse Arte gümnaasiumi) ja astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (Tallinna Tehnikaülikooli). Üritas kümne aasta kestel kõikvõimalike eriprogrammidega haridusteel edasi pürgida, aga aasta ringi Inglismaal tippjalgpalli mängides polnud see lihtsalt võimalik.

«Samas arvan, et Eestis olles peaksid jalgpallurid leidma endale võimaluse kõrgkoolis õppida. Olgu see või varuväljapääsuks, kui nad tippu ei jõua. Aga Martin Reim on tubli, lõpetas ülikooli ära ja on teistele eeskujuks!» tunnustas meie kuulsaim väravavaht teist Lõvi-poissi, praegust Eesti koondise peatreenerit. (Ajaleht KesKus, juuni 2002.)

Paljud võib-olla ei tea, et kaks viimast Tallinna Tehnikaülikooli rektorit on tulnud noorpõlves Eesti meistriks korvpallis. Jaak Aaviksoo 1972. ja 1973. aastal, Andres Keevallik aastatel 1962–1965.

«Võib-olla meie põlvkond teadis paremini, mida haridus läbi aegade on tähendanud? Näiteks minu emalt tuli väga tugev surve, et ma hea hariduse saaksin. Ema tegi varakult selgeks, et mul on valida, kas tahan jota olla või inimene, kes liigub korralikus seltskonnas. Näiteks ema ei lasknud mind võistlustele, kui tunnistusel mõni kolm juhtus olema,» meenutab Andres Keevalik kunagisi aegu raamatus «Tomson. Päikesepoiss» (2012).

Ja jätkab: «Priit on väga tahtejõuline, endasseuskuv ja sihikindel inimene. Ta on mulle kinkinud ühe foto, mille tagaküljel Napoleoni tsitaat: «Sõna «võimatu» kuulub narridele. Mees võib teha kõik, mida tahab». See mõttetera on Priidu üks kreedosid.»

Priit Tomson astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti 1961. aastal. Ja mis te arvate, kaua ta seal õppis? 15 aastat! Kuni 1964. aastani liikus enam-vähem õiges tempos, aga siis hakkasid õppetööd segama profikarjäär ja Nõukogude Liidu koondise laagrid. Kahekordne maailma- ja kolmekordne Euroopa meister lõpetas «Rauakooli» 1976. aastal. Tegi diplomitöö hindele «väga hea», projekteerides kortermajade signalisatsioonisüsteemi, kus alt vajutati nupule ja korterist sai vastata.

Terves kehas pidavat olema terve vaim. Aga võib küsida ka nii: kui vaim on väeti, kas keha on terve? Äkki lõppeb jõud õlgade juures ära? Kohtusin hiljuti meie kunagise spordireporteri, praeguse koolitaja ja strateegilise nõustaja Raul Rebasega. Team 75+ pealikuga. Aastate eest 1.95 kõrgust hüpanud arvamusliider meenutas oma tudengiaastaid ja vene kirjanduse õppejõudu Valmar Adamsit. Kirjanik tavatsenud lorumatele tudengitele öelda: «Kui te ei taha 100 lehekülge päevas lugeda, minge kehakarastuskateedrisse.»

Gerd Kanteri ja Raul Rebase õpik «15 sammu võiduni» (2009) on 105 lehekülge paks, aga selle võiksid vaimselt kängu jäänud spordiajakirjanikud siiski läbi lugeda. Teeme asja lihtsamaks ja toome loo lõpetuseks ära 14. sammu – õppimine on tähtsam kui sport.

«Viimasel kursusel tekkis mõte: äkki lükkaks kooli lõpetamise edasi. Olin enda arvates kõva spordimees ja arvasin, et küll ma kunagi ikka selle diplomi kätte saan. Siis läks mölluks! Peaaegu kõik minust vanemad tuttavad tegid selgeks, et tähtsam on lõpetada kool. Sporti jõuab teha eluaeg ja isegi kui tulemused vahepeal kannatavad, tasub see hiljem ära.

Tegelikult juhtuski nii, et ma kaotasin kettaheite tulemustes ja arenesin üsna vähe, küll aga toimus suur arenguhüpe – lausa kuus meetrit – järgmisel, 2002. aastal. Olen tänaseni veendunud, et põhjuseks oli pingutamine koolis, mis andis edasisteks treeninguteks hea tunde.»

Märksõnad
Tagasi üles