Sisukord
Arvamus
Postimees
28.11.2017
Eesti Aasta kodaniku tiitli pälvis Rasmus Rask Metsast saab veel ämbrite kaupa seeni Laevakaitsjate lähedased ei julge hõisata Teehooldajate kinnitusel on võimatu libedust prognoosida Välismaa AJA PEEGEL. Vene spioon, kelle tööd ei peatanud ka trellid KOHALIK VAADE. Poola valitsus teeb uue katse justiitssüsteemi muuta Berliini jõuluturg avati terrorihirmust hoolimata külastajatele Bali vulkaanihoiatus tõsteti kõrgeimale tasemele Arvamus Lugeja kiri: Ratase valitsus päästab eestimaalased vaesusest (39) Tõnis Oja: väärakas tulumaksusüsteem ehk Mis ministril viga praalida (30) Lugeja Taavi Aasale: kes kaitseks lasnamäelase huve? (2) Mihkel Mutt: eliit ja rahvas – nagu meri ja tuul (19) Janar Ala: kuidas hipid kohtusid fašistiga Juhtkiri: laevakaitsjad jõuluks koju? (2) Postimees 1929. aastal: vali mind, saad uued pastlad! Arnold Rutto: ärgem surugem Abhaasia eestlasi Venemaa kodanikeks (11) Kultuur Kontsert ootushorisondi kõrgusel Vahel veab. Ka muusikasõbral. (1) Sport Nurmsalu: Kristjan Ilves on kõva mees, et sama kaugele hüppab kui langevarjurid Kelly Sildaru viibib taastusravil Austria tippkeskuses Legendid asuvad Pärnu JK-d oma käe järgi vormima Eesti võttis ühtsusega ilusa võidu Venno: naiste võrkpalli käiakse Türgis tänu napile riietusele rohkesti vaatamas MK-sarja valitseja sai võidumaitse suhu Nuustakul Tartu Kuulutused, 28. november 2017 Eestis haruldane merelind tiirutas sisemaal Lubatud kiirrongipeatust tuleb Tabivere rahval veel oodata Mahlatööstus tahab mahetoodetega välisturule pressida Muusikakooli helistuudio üle tunneks uhkust professionaalidki Tiia Teppan: keegi ei tohi jääda abita (1) Hobiküpsetajatest Tartu naised pürgivad parimaks pagariks Läti kunstnikule pakkus inspiratsiooni bussisõit Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Mutt: eliit ja rahvas – nagu meri ja tuul

4 min lugemist
Mihkel Mutt FOTO: Erlend Štaub

Inimestele meeldib kiruda eliiti, ent kui keegi ütleb, et eliit on hukas, siis on hukas ka rahvas, leiab Mihkel Mutt. 

Mihhail Bulgakovi «Meistris ja Margaritas» küsib korteriühistu esimees Bossoi saatana kaaskondlaselt Korovjevilt: «Kes te olete ametiisik?» Mille peale too mesimagusalt jahvatab:

«Kes on õieti ametiisik ja kes mitte? /.../ See kõik on ebakindel ja suhteline /.../ Täna ma ei ole ametiisik, homme aga võin äkki juba olla! Ja vahel juhtub ka vastupidi, ja siis pole enam nalja!»

See kirjakoht meenub mulle ikka, kui kirutakse Eesti eliiti (mis on viimasel ajal hoogustunud). Justkui oleks see mingi omaette tõug või fikseeritud klass. Tegelikult on eliidiga just nagu ametnikuga: täna on eliit, homme ei ole, ülehomme on ehk jälle.

Tõsi, vähemasti poliitilisest eliidist väljakukkujale korraldavad omad joped pehme maandumise, ta ei lähe tagasi tööpingi taha (kust enamik pole muidugi tulnudki.) Aga ta ei kuulu enam otsustajate-määrajate hulka.

Laiemas mõttes tähendab eliit ühelt poolt vorme, funktsioone (loe: sotsiaalseid rolle ning ameteid), teiselt poolt isiksuse teatud omadusi, tema kvaliteeti.

Aga kui öeldakse, et eliit on nii- või naasugune, siis mõeldakse ikka avalikke tegelasi, kes korraldavad meie ühiseid asju (poliitikuid, äritegelasi, kunstimeistreid, meediatöötajaid-arvamusliidreid-bravuuritare jne). Seevastu osa eliidist on alati varjatud.

Eliidi kallal nurisemine väljendab kõige üldisemalt arvamust, et ametikohad pole täidetud isikutega, kel oleks eliidi «materjali». Siit küsimus, miks säärased jõuavad sinna, aga õiged inimesed (küsija mõtleb loomulikult ka iseennast) ei jõua.

Eestis puudub pärilusaadel, millest vanasti võrsus paljudes maades juhtiv klass, sageli koos vastava esinduskojaga. (Meil kehtib rohkem nn preestrimudel, mille puhul eliiti inkorporeeritakse pidevalt uusi liikemeid). Teadagi on eliidil lihtsam ka oma lastest eliiti teha, ent jätame selle praegu, nagu pole ka kõneväärt, et Eestiski on mõned poliitikute ahelad (Lauristinid-Allikud, Tarandid, Kallased).

Ka ei saa öelda, et Eesti eliit põlvneks kindlast maakonnast või oleks mingite taksonoomiliste tunnustega (nt pikad varbad või eriline laubakumerus). Meil ei ole mitut rahvast ega domineerivat suguharu, tallinlased ei ole nagu kikuyud Keenias. Muidugi on ka meil Haapsalu ja muud «maffiad» ja mõned omade poiste võrgustikud nagu EÜS, aga needki võib praegu kõrvale jätta. Väita, et Eesti eliit pärineb eestlaste hulgast, on jälle liiga üldine.

Avatud ühiskonnas jõuab vastavate võimete ning sooviga isik üldjuhul eliidi hulka (mõned isikuomadused mõistagi soodustavad seda, nagu kompromissivalmidus, oskus teisi tunnustada jne). Eesti on väga avatud ja tema eliit on tekkinud peaaegu loomulikult.

Ainus suur erand on seotud komparteiga. Sinna astus peale karjeristide ja alaväärsuse käes vaevlejate ka lihtsalt dünaamilisi ja edasipüüdlikke isikuid. Suur hulk «endisi» on ka pärast iseseisvuse taastamist Eesti eliidi hulgas. Aga nende osa kahaneb iga aastaga ja praegu näeme selle põlvkonna viimast vaatust. Varsti polegi «endisi», ometi võin kihla vedada, et eliidi hurjutamine jätkub samamoodi. Ja tõesti (ütlen seda seoses isikute, mitte riigivõimuga), uued partorgid on mõnikord hullemad kui vanad. Viimastest vähemasti teadsid, et enamik ei usu ise ka kogu seda värki, aga praegu võtab mõni oma lollusi siiralt. Igatahes on partorg ajastuülene nähtus.

Miks nad muutuvad?

Järgnevat on küllap kõik kogenud. X oli täiesti normaalne inimene, aga nii kui tõusis eliidi hulka, keeras ära! (Sääraseid on kõikjal, ka loomeinimeste seas, nii et vaatad ega usu oma silmi.) Ja kui X peaks tagasi «ellu» jõudma, siis on jälle enam-vähem normaalne, nagu poleks ära käinudki!

Miks küll muutuvad eliiti tõusnud särasilmsed poisid vorstikaelseteks «jah»-meesteks ning romantilised tüdrukud õde Ratchediks (ei saa enam üheski kirjutises teda mainimata läbi, sest niivõrd tungib igas eluvallas peale bürokraatlik piiramine ning ambitsioonikas domineerimine, muuhulgas ka eesti keele normimise alal)?

Karm tõde, aga suure tõenäosusega muutuks enamik neist, kes praegu eliiti kiruvad, selles rollis ise samasuguseks. Praktika on seda korduvalt kinnitanud. Kas tasuks uurida, mis on need sotsiaalpshühholoogilised mehhanismid, mis säärast muutust soodustavad? Mis on see nähtamatu käsi, mis käib inimese näo eest läbi, pühkides ta mälu tema varasemast elust puhtaks? Miks nii vähesed neist, kes on teinud tähelennu, «jäävad inimeseks»?

Ega midagi välja mõtle. Säärane metamorfoos pole ju spetsiifiline Eesti probleem. Mingisugune muutus on ka loomulik. Küsimus on määras ja viisis. Mida paksem kultuurikiht, seda vähem säärane muutus silma torkab. Kuidas jõuda meilgi sinnamaale,  et muutujad tunneksid kasvõi natukegi ebamugavust, kui nad liiga palju muutuvad? Rohkemat ei julge esialgu soovidagi.

Kas meie eliit on hukas?

Riskantne on kõnelda eliidi nõrkusest Eestis, kus eliidi ja rahva piir on muutuv ja õhuke. Selle asemel peaks rääkima kogu rahva nõrkusest või tugevusest. Ei ole võimalik, et oleks väga võimas eliit ja vilets rahvas, ega vastupidi. See oli võimalik rängas seisuseühiskonnas, nagu näiteks Venemaal 19. sajandil (kus suurem osa eliidist põlgas oma rahvast täiesti ametlikult). Avatud ühiskonnas on eliit representatiivne, eliit ongi rahvas, õigemini tema üks lõim. Eesti on väärt oma eliiti ja eliit oma rahvast.

Kes ütleb, et eliit on hukas, annab mõista, et hukas on ka rahvas, sest ta ei suuda enda seast teistsugust eliiti esile kergitada. Keegi teda selles ju ei takista, Moskva seltsimehed on minevik ja Brüssel nii väikeste asjadega ei tegele. Ta ei suuda ka varjatud eliiti oma urust välja meelitada, tollel omakorda pole sageli piisavalt  ohvrimeelt, et üldiste asjadega tegelda.

Eliidi süüdistamine on suuresti enesepettus ja -rahuldus, ventiil frustratsiooni väljalaskmiseks. Meid lohutagu teadmine, et kogu rahvas pole nõdraks jäänud ja kogu eliit ei ole hukas.

Seotud lood
27.11.2017 29.11.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto