Juhtkiri: bussijuht ei tööta tasuta

Bussiistmed FOTO: Eero Vabamägi

Rahast lahtisaamine ei ole kõige parem plaan. Üks raha põhimõtteline hea omadus on see, et selle abil saab igaüks päevast päeva hääletada, kas talle mõni asi või teenus meeldib või kas tal seda asja ülepea tarvis on.

Seda mitte lihtsalt ei/jah-valikuna, vaid ka öeldes, kui palju talle see või teine asi – kasvõi bussisõit punktist A punkti B – meeldib ja tarvilik on. Kui mõni asi ja/või selle korraldamise viis hakkab inimestele väga meeldima, siis tõuseb selle hind rahas mõõdetuna. Kõrgem hind meelitab omakorda juurde konkurente, kes tahaksid sama asja tehes samuti raha saada nendelt inimestelt, kellele see asi meeldib või kellel seda hädasti tarvis on.

Ühistranspordi valdkonnas on suurepärased näited nähtamatu käe toimimisest kasvõi reisilaevade peaaegu trammilaadne saalimine Tallinna ja Helsingi vahel või ka konkurentsitihedamaks ja üksiti tarbijale meeldivamaks muutuv bussiliiklus Tartust Tallinnasse ja tagasi. Raha, see igapäevane hääletusvahend, paneb rattad käima. Ettevõtja asi on seejuures muretseda, et ta ei küsiks raha liiga vähe. Kui ta küsib liiga palju, on igaühel õigus teha sama asja odavamalt ja/või ostjale meeldivamalt.

Rahvalik lause «tee paremini või maksa kinni» (koos täiendusega, et valikus on veel ka ostmata jätmine) võtabki kokku turu nn nähtamatu käe toimimise.

Tõsi, mitte kõigi asjade eest ei maksa me siis, kui me neid tarbime. Kui tahame autoga sõita Pärnust Haapsallu, siis me ei hakka igaüks iseenda ette asfalti laotama, vaid sõidame mööda maksumaksja raha eest ehitatud teed. Kui tunneme rõõmu Eesti ühtlushariduse üle (näiteks teiste riikidega võrdlust pakkuvate PISA mõõtmiste tulemusi lugedes), siis teame, et selle vundamenti on laotud väga pikalt ja lisaks tasume selle eest igal aastal maksumaksjatena (kas piisavalt või kestlikkust silmas pidades liiga vähe, on omaette teema).

Poliitika peaks aga seisnema äratundmises, mis on need asjad, mida me ilmtingimata peame ühiselt korraldama ja milles peaks jätma võimaluse inimestele rahumeeli ise oma rahakotiga hääletada. Jah, me tahame, et kõik lapsed õpiksid lugema ja kirjutama ja arvutama. Jah, me tahame, et võimalikult paljudel inimestel oleks igal tööpäeval sisukas ja rahuldust pakkuv tegevus. Aga kas see, et maanteekilomeetreid mõõdetakse just nimelt bussiga ja riigi ette antud graafikute alusel ja riigi ette kirjutatud jalaruumiga istmete vahel, on ikkagi ühishuvi teostamine parimal võimalikul moel? Tänases lehes esitatud analüüsist tuleb välja, et pigem mitte.

Ülepeakaela «tasuta» asjade tegemine teenib üksnes parteilisi propagandistlikke huve. Ka Tallinnas ei ole inimesed isiklikest autodest ühissõidukeisse üle kolinud ja jutud eduloost on bluff. Kui on siiras tahtmine aidata autota maainimesi liikuma, võib selleks anda raha juurde omavalitsustele, mitte bussifirmadele.

Seotud lood
28.11.2017 30.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto