/nginx/o/2017/10/12/7203169t1h10f5.jpg)
Õhus on plaan riigiside ümberkorraldamiseks. Ma ei tunne ennast riigis turvaliselt, kui nii kaaluka ümberkorralduse eesmärgiks on seatud pelgalt imepisike kulude kokkuhoid, mitte aga siseturvalisuse ja riikliku julgeoleku suurendamine, kirjutab Avo-Rein Tereping.
Avastasin riigihangete registrist möödunud nädalal sinna ilmunud hanke viitenumbriga 192510: «Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas oleva Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse ümberkorraldamise otstarbekuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile». Muidugi tärkas mul huvi, sest töötasin selles organisatsioonis (edaspidi RIKS) aastail 2001–2014, ühtekokku 13 aastat, neist neli juhatuse liikmena, ülejäänu teenindusdirektori ja kvaliteedijuhina[1]. Sestap tean sellest ettevõttest üsna palju. Kuid miks see riigihange «ohoo-efekti» tekitas, vajab veidi pikemat selgitust.
Milleks riigile riigiside?
Riigiametid ei saa nõuetekohaselt funktsioneerida ega tagada turvalisust ilma riigi kontrolli all oleva hästi töötava sidesüsteemita. Ega’s muidu ole revolutsionääride ja teiste võimu juurde pürgivate aferistide ja terroristide esmamure saada riigi sidevahendid oma kontrolli alla või vähemalt halvata nende tegevus! Kui laguneb sidesüsteem, kaob koordineeritus. Süsteemset tegevust asendab segadus ja paanika. Siis on oma eesmärke lihtsam saavutada. Sestap on igas oma turvalisusest hoolivas riigis tavaliselt iseseisva struktuurina garanteeritud finantseerimisega asutus, mis tagab riigile vajalikud sideteenused.
Näiteks Soomes teeb seda Erillisverkot OY, kindlustades side riigiasutustele, politseile, päästeteenistustele, transpordi-, vee- ja gaasifirmadele ning kõigile organisatsioonidele ja isikutele, kelle kooskõlastatud tegevuse häirumine ohustab sisejulgeolekut. Selle ainuomanik on Soome riik. Varem oli üks osanikke ka tollane telekommunikatsioonifirma Sonera. Kuid – pikantne detail tänase teema juurde – pärast seda, kui Telia omandas Sonera, ostis Soome riik ühinenud TeliaSoneralt osaluse ja sai riigisidefirma ainuomanikuks. Sest oldi veendunud, et riigiside omanike hulgas ei tohi olla välisfirmad, riigil peab olema riigiside üle täielik kontroll. Põhjanaabrite riigisidefirmal on veel üks oluline tunnus: see ei kuulu otseselt ühegi ministeeriumi koosseisu ega ole koormaks ka ühegi ministeeriumi eelarvele. Ettevõtte juhtimise eest vastutab peaministri büroo. Erillisverkot OY juhtimises on ühendatud riigiasutuse ja eraettevõtte parimad omadused (klientideks kvalifitseeruvatele erafirmadele pakutavad kriitilise side teenused on loomulikult tasulised).
Sõltumatus üksikutest ministeeriumidest ja ametkondadest on oluline aspekt. Kui riigisidefirma allub otseselt mõnele ministeeriumile, seatakse tegevuses ja finantseerimisel esikohale paratamatult just selle ministeeriumi huvid. Kuid riigiside peab ühesuguse valmisolekuga teenindama kõiki riigiasutusi ja teisigi firmasid, kelle tegevus on turvalisuse huvides kriitilise tähtsusega. (Siinkohal meenuvad mitme Eesti riigikontrolöri aruannetes viited ühele meie riigi ebaefektiivsuse põhjusele: ametkondade viletsale koostegevusele. Ühe tabava hinnangu järgi on meie ministeeriumid sageli kui sõltumatud vürstiriigid, kel igal esikohal vaid oma huvid.)
Riigil on sideteenuste kvaliteedile, eriti turvalisusele hoopis kõrgemad nõuded kui tavakodanikul. Eriti tänapäeval. Riigiside ei tohi katkeda ka siis, kui terroristil on õnnestunud kahjustada erafirmadest sideteenuste pakkujaid. «Riigi (side)vahendid peavad olema alati paremad kui kurjategijal,» postuleeriti ühel rahvusvahelisel kriitilise kommunikatsiooni konverentsil.
Erillisverkot OY tunnuslause on «Meie klientide jaoks ei piisa tavalisest» (For our customers, the ordinary is not enough). Kehtib reegel, et siseturvalisuse tagab sinise ja kollase vilkuri koostöö. Sest hädaolukorras peab ka nn kollase vilkuri firmade side töötama laitmatult. Samadel põhimõtetel toimib riigiside Rootsis, Norras, Belgias, Saksamaal, USAs ja mujal.
Mis on RIKS?
Kodulehelt võib lugeda: «RIKS tagab riigiasutuste ja teiste riigieelarveliste institutsioonide sidealase teenindamise ning eriotstarbelise ja operatiivside. RIKS osutab operatiiv-raadioside-, andmekeskuste ja riigi pilveteenuste opereerimise, mereside- ning telefoniteenuseid.» Seega pakub RIKS infotehnoloogiaalaseid infrastruktuuriteenuseid. Päris alguses, 2001. aastal, oli vaid telefoni- ja meresideteenus. Ettevõttes töötas siis 63 inimest.
Ajapikku lisandus teenuseid: operatiiv-raadiosidevõrgu ESTER tehniline opereerimine, serveriruumide teenused ja Eesti ainus ISKE[2] kõrgeimale turvaklassile H vastav pilveteenus «riigipilv». RIKSi töötajate arv on tänaseks hoopistükkis kahanenud – 55 inimesele. Teenuste hulga kasv koos töötajate arvu vähenemisega tähendab efektiivset organisatsiooni.
RIKS ongi riigiside Eestis. See oli ta moodustamise eesmärk. Kui vaadata mistahes äriettevõtte kliendilepinguid, võib sealt alati leida paragrahvi, mis vabastab firma teenusepakkumise kohustustest force majeure’i (vältimatu jõud) korral, nagu looduskatastroofid, rahvarahutused, streigid vm, mille üle firmal kontroll puudub. RIKSi lepingutes seda klauslit ei ole – on kohustus jätkata oma klientide teenindamist ka neis tingimustes.
Mis hämmastab?
Nüüd jõuan alguses viidatud ohoo-efekti päästikute juurde. Esimesed üllatused avastasin riigihanke tehnilises selgituses, milles kirjeldatakse RIKSi pakutavate teenuste dubleerimist mitme teise ametkonna omadega. Ometi ei dubleeri RIKS kellegi teenuseid, see väide on eksitav. Kuid kuna tehniliste üksikasjade kirjeldamine ajaleheveergudel on üsna lootusetu, viitan vaid üldisele suundumusele. Selleks on hanke eesmärk: teha analüüs RIKSi ümberkorraldamise otstarbekuse kohta.
Ettevõtteid ja organisatsioone korraldatakse ümber tavaliselt siis, kui nende tegevus on ebaefektiivne, liiga kulukas või hoopistükkis ebavajalik. Ehk on ka teisi põhjusi, mille taga võiksid olla pelgalt ümberkorraldajate huvid. Missugused siis?
Elektroonilise side seaduse peatükk 91 käsitleb riigisidet. Paragrahv 100 sedastab:
(1) Kriitilise tähtsusega side on elektroonilise side teenus Vabariigi Valitsuse määratud asutustele ja isikutele sõnumite katkematuks ja töökindlaks edastamiseks.
(2) Nende asutuste ja isikute loetelu, kellele kriitilise tähtsusega sidet osutatakse, ning turvaklassi kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Kuid oh häda! Lõike 2 täitmiseks peaks olema loetelu. Seda hakati koostama veel siis, kui mina RIKSis töötasin. Umbes viis aastat tagasi. Ja seda ei ole suudetud kokku saada tänaseni. Järelikult riik ei teagi, kellele riigiside vajalik on. Mille põhjal siis otsustatakse, kas ümberkorraldused olid otstarbekad? Ehk oleks mõistlikum kõigepealt välja töötada riigiside kontseptsioon ja alles siis tormata reorganiseerima üht efektiivset teenusepakkujat?
Kujutage nüüd ette olukorda, mille tekkimist ei sooviks küll keegi. Et kordub seitsme aasta tagune Padaoru lumedraama. Kuid lisaks sellele hakkavad siin-seal toimuma mõistatuslikud plahvatused. Selgub, et tegu on terroraktidega, mida juhitakse mobiilsidevõrkude kaudu (mobiiltelefoniga juhitavaid pommiplahvatusi on korraldatud mitmel pool). Kuna prognoos on halb, otsustatakse mobiilsidevõrgud lühikeseks ajaks välja lülitada. Siseministeeriumi haldusala saab oma tegevust jätkata, sest neil on kasutada ESTERi võrk. Kuid mida peaksid tegema lumekoristusega tegelevad ettevõtted side kadudes? Või tõsiste gaasiavariide puhul trasside hooldajad? Või transpordifirmad, keda oleks vaja teavitada või appi kutsuda ja nende tegevust koordineerida? Või riigiametnikud, keda samuti oleks vaja teavitada?
Ma ei tunne ennast riigis turvaliselt, kui eesmärk on pelgalt kulude kokkuhoid (nii on kirjas selles riigihankes), mitte aga siseturvalisuse suurendamine ja elukvaliteet. Või kui ametnikel tekib soov hakata ümber korraldama efektiivselt toimivat turvalisust kindlustavat organisatsiooni ilma üldisema riigiside kontseptsioonita; kui ei ole suudetud isegi määrata, keda tuleks käsitleda kriitilise side subjektidena. Kui puudub üldine raamistik, siis ei ole pärast ümberkorraldusi ju võimalik isegi hinnata, kas saavutati eesmärk või mitte, kas kogu tegevus oli ratsionaalne.
Ehk on selle taga ebakompetentsus, suutmatus hinnata riigiside tähtsust turvalisuse tagamisel? Kuid siis ei ole ju midagi lihtsamat kui kiigata kasvõi üle lahe, küsida nõu kolleegidelt Soomes. Minu kogemus kinnitab, et nad jagavad seda meeleldi. Ja mis eriti väärtuslik: nad hoiatavad ka vigade eest, mida ise kunagi teinud on.
[1] Avo-Rein Terepingil on peale doktorikraadi (psühholoogia) ka elektroonikainseneri diplom Tallinna Tehnikaülikoolist (tollane TPI). Ta on töötanud Eesti Telefonis (praegu Telia) teenuste arendamise ning turunduse alal ja RIKSis teenindusdirektori ja kvaliteedijuhina.
[2] ISKE on infosüsteemide kolmeastmeline turvameetmete süsteem. Selles on kolm turbetaset: madal (L), keskmine (M) ja kõrge (H).
