Sisukord
Arvustused
Postimees
13.12.2017
Eesti Koolikindlustus – uus reaalsus või tabu? (2) Reformierakond nõuab Simsoni tagasiastumist Laevakaitsjate meenutused vanglast: «juuksur» lõikas kaasvangil kõrva ära Kultuurikatla korstna küljest pudenevad kivid Seapidaja Urmas Laht: ministeeriumi nõukojas peavadki olema põllumehed Pool miljonit eestlast geenidoonoriteks Emajõgi on tõusnud Tartus tänavale Ratas lõunatas Schwarzeneggeri, Gatesi ja Mayga Kadunuks jäänud mees elas mitu kuud metsas Hanno Pevkur: Kaja Kallas on varem või hiljem peaminister (53) Majandus Tallinlased võivad nõuda veefirmalt hüvitist Teine sammas populistide rünnaku all (12) Välismaa Putin meelitab krimmitatarlasi Manhattan pääses šokiga «Taheti, et me Krimmist ära sõidaks» (6) Arvamus Vladimir Juškin: milliseks sõjaks valmistub Putin? (8) Risto Berendson: minagi olen Venemaal karistatud Mart Raudsaar: tants aurukatla ümber (1) Margit Sutrop: suurprojektidest rääkides – ühel meelel ja ühel keelel? (6) Postimees 1991. aastal: mehel on mälestusi Postimehest ja Jaan Tõnissonist Juhtkiri: Tallinn pisaraid ei usu Vastukajad Kultuur Eliit peab trotsima uinutavaid müüte Siis, kui arhitektid veel joonistasid Sport Rovanperä valis Škoda Gheorghe Creţu: ma ei taha lähinädalatel võrkpallist kuuldagi Venemaa andis olümpiale ihkajatele rohelise tule, ROK kärbib aga usinalt nimekirja Dohast Dohani: tippkonkurentsi naasnud Lehist rõõmustab armas närvileevendaja Tartu Tartu 31 000 hauaplatsi raiuti kaardirakendusse Setu rahvuseepos ilmus piduliku raamatuna Käib lodjakoja rajamise kolmas katse (3) Urmas Klaas: uus eelarve panustab Tartu konkurentsivõime suurendamisse (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eliit peab trotsima uinutavaid müüte

3 min lugemist
2015. aastal ilmunud Mihkel Muti essekogumiku "Õhtumaa Eesti" esimene osa oli sel aastal parim parim esseistikateos. FOTO: Peeter Langovits

Eks Mihkel Mutt ole üks neist, kelle kohta öeldes, et ta ei vaja tutvustamist, ollakse sõnastuselt täpsed, mitte ei kasutata klišeed. Eriti veel praegu ja Postimehe veergudel, kus teda regulaarselt kohtab. Kummatigi on tema esseistikast parim – ja seda kõnealune kogumik on – vähemasti vormilt üsnagi ajakohatu, sest seda iseloomustavad voorused, mida kärsitu, pinnapealne ja sotsiaalmeediast läbi kasvanud aeg kohe üldse ei soosi.

Mihkel Mutt, «Õhtumaa Eesti II. Sotsiaalpoliitilist esseistikat».  FOTO: Kirjastus Fabian

Praegune aeg soosib eelkõige kiirust ja operatiivsust (netimeedia uuendab uudiseid lausa minutilise täpsuse ja hüüumärgiga!), puusalt tulistamist, kiiret arvamist, mitte aga põhjalikule faktiotsingule tuginevat sünteesi. Simultaanses uudisvoos on suhteliselt alaväärtuslik kõik, mil puudub šokiväärtus ja jahmatuspotentsiaal, olgu see siis kui tahes kunstlik ja külge kruvitud, ning ka nappidest, niigi nurka surutud teadusuudistest võib jääda mulje, et isegi teadlased tegelevad 24/7 enneolematute paljastustega.

Mihkel Mutti iseloomustab aga laiahaardeline eruditsioon ja informeeritus, detailne ja põhjalik eritlemine ning – tahaks küüniliselt öelda, et mis kõige anakronistlikum – alati tehtud kodutöö, tähendab, kui Mutt mingil teemal sõna võtab, siis on ta end selle teemaga kurssi viinud – elementaarsus, mis on muutunud erijuhuks.

Arusaadavalt toob selline hoiak sisuplaanis kaasa veel ühe ajakohatuse, teatava ebaoriginaalsuse ja ebaisiklikkuse. Aga see on selline teadlaslikkuse, mitte käibetõdede ebaoriginaalsus. Nii nagu iga keemik toetub täiesti ebaoriginaalsele perioodilisustabelile ja pole midagi originaalset Dostojevski talendi tunnustamises. Lühimalt: Mihkel Muti kohta kehtib see, mis ta ütleb eelmises kogumikus Toomas Haugi kohta: ta «ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl» (lk 174). Jah, ka Toomas Haug on vana kooli haritlane nagu Muttki ja kodutöö alati tehtud.

Ometi, «maailmas, kus edu seisneb aja võitmises, on mõtlemisel ainult üks, aga see-eest parandamatu puudus: mõtlemine on aja kaotamine», nagu võttis tendentsi ühe aspekti kokku intellektuaalide areenilt kadumise üle mõtisklev prantsuse filosoof Jean-François Lyotard.

Kui vaadata, mis suunas on kobamisi läinud tarbijaskonna pärast kisklev erameedia, siis on selgelt näha veel üks aspekt: tõde on enamasti proosaline ja vaevalt nii seksikas või köitev nagu mõni lennukas spekulatsioon või «paljastus». Tõearmastus võib palju kaotada ajastu suurväärtuses – meelelahutuslikkuses –, kui Sokratese kombel kuivalt sedastada, et on meeletus pöörduda jumalate (loe: spekulatsioonide ja Oma Arvamuse) poole küsimustega, millele saab vastuse loendamise ja mõõtmisega. Aga no kes see viitsib tänapäeva kärsituses mõõta või loendada!

Mihkel Mutt on kirjanik selle sõna seisuslikus mõttes. Nii nagu Tammsaaregi on ta teravapilguline ühiskonnajälgija ja inimhingesse süüvija, psühholoogilise reaalsuse kaardistaja ning sellele toetub ta valgustatud ja rahvuslik konservatiivsus. On küll (eespool toodud põhjustel) mõistetav, ent siiski traagiline, et ajal, mil Prantsuse revolutsiooni lipukirjast vaid «vabadus!» on säilitanud üheselt positiivse aura, arvestatakse inimese psühholoogilise reaalsusega nii vähe.

Ometi on arusaadav, et kui inimene pole välise jõuga surutud mingisse käitumismustrisse, tähendab, kui inimene on vaba, siis tema käitumine võtab ta «tahtmise kuju». Ja inimese tahtmine on tujudest ja tungidest, minapildist ja refleksioonist, väärikusest ja eneseupitusest, kadedusest ja altruismist ja kõigest muust säärasest koosnev pingetes ja vastuoludes pulseeriv pundar, mille kaardistamisel on kõige kaugemale jõudnud kirjanikest suurimad.

Kui Dostojevskit ja Thomas Manni, Musilit ja Kunderat saame tõlke läbi importida, siis neid, kes lisavad üldinimlikule kohaliku, lokaalse ja eestipärase, me ei saa. Maailmavaateline münt tema esseedes tulebki truudusest ja lojaalsusest eestlusele, eesti kultuurile. Mihkel Mutt on kindlasti üks neist, kes on parimal moel teostanud Gustav Suitsu üleskutse saada eurooplaseks eestlaseks jäädes. Eks sellele viita ka kogumiku pealkiri: «Õhtumaa Eesti».

Sellist tüüpi kirjanikke meil hetkel palju ei ole. Neid, kes ka ajakirjanduses regulaarselt sõna võtavad, on õigupoolest ainult kaks: stiililt ja laadilt üsna erinevad Mihkel Mutt ja Andrus Kivirähk. Hea ilukirjandus tõuseb esseest kõrgemale, on ruumilisem ja elavale elule ülesehituselt lähedasem.

Ses mõttes on hea näide Muti viimane ilukirjanduslik teos, mitmeti auhinnatud ja müügiedetabeliteski trooniv kaleidoskoopiline «Eesti ümberlõikaja», kus kujutatakse Euroopa ja Eesti võtmelisi suundumisi võimendatud ja paljulise võrdpildina, mis, erinevalt esseest, ei saagi olla ühe selge sõnumiga.

Üks meie selgepilgulisemaid arvustajaid, filosoof Leo Luks kirjutab eelmist kogumikku käsitledes: «Varasemaid kogumikke järele ja üle lugedes veendusin, et Muti esseistikal tervikuna on juba praegu suur kultuurilooline väärtus, selles avaneb Eesti viimase paarikümne aasta ajalugu koos varjukülgede ja pahupoolega – nähtuna läbi erudeeritud tervemõistusliku intellektuaali silmade» («40 kiri», 2016, lk 208). Nii on.

Loodetavasti võtavad sellised kogumikud nagu «Õhtumaa Eesti I ja II» haritud inimese raamaturiiulil sisse selle koha ja rolli, mida kunagi täitis entsüklopeedia. Märksõnu ja fakte saab guugeldada, seostatud arusaamist ei saa.

***

Mihkel Mutt

«Õhtumaa Eesti II. Sotsiaalpoliitilist esseistikat»

Fabian 2017

368 lk

Seotud lood
12.12.2017 14.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto