/nginx/o/2017/12/07/7387993t1h5039.jpg)
Kui mul oleks paarkümmend miljonit vaba raha, mõni aasta vaba aega, ja kalduvus sedasorti asjadega tegeleda, siis püüaksin ellu viia ühe äriidee. Kuna mul on vaba õhtupoolik ja minu käsutuses umbes 3700 tähemärki Postimehe Arteris, siis piirdun selle kirjeldamisega.
Jah, kui oleks tahtmine ja kalduvus, siis leiaks ka aja. Raha võiks mu alter ego’l siiski olla lademetes, 25 protsenti sellest hoiaks ta lihtsalt siloaugus – nagu tervemõistuslik inimene muiste. Algkapital võiks olla kopsakas, sest see idee ei hakkaks kiiresti sisse tooma, võib-olla ei hakkakski kunagi. Igal juhul peaks sellele andma aega, ei tohiks lüüa käega pärast paari aastat. Ja kui mu kujuteldav mina kõrbeks, siis surra saab ka vaese mehena, seda on ajaloo jooksul korduvalt katsetatud. Sellisel juhul paluksin hauakivile raiuda sõnad teosest «Lendas üle käopesa»: «Aga ma proovisin. Kurat, ma p r o o v i s i n.» (Mati Soomre tõlge.) Noh, jah, see asi jääb minust proovimata. Aga ma kinnitan, et proovin midagi muud, tõesti proovin.
/nginx/o/2018/10/26/11527237t1h9116.jpg){kind=small}
