Võhumõõkhäbemega naine

2 min lugemist
Charlotte Gainsbourg. FOTO: promo

Charlotte Gainsbourg
«Rest»
Because Music
Hinne: 3

Andre Bretonil on luuletus, mis räägib naisest ja kõige muu hulgas kirjutab ta, et sel naisel on võhumõõkhäbe. Kui on selline naine, siis kahtlemata Bretoni kaasmaalanna Charlotte Gainsbourg, keda filmis «Nümfomaan» võtavad kaks musta meest.

Terve võõramaalaste vägi ei suudaks vastu seista ühele gallialasele, kui ta kutsuks appi oma naise, kes on tavaliselt väga tugev ja sinisilmne, eriti kui ta pungitab oma kaela, kiristab hambaid ja vehib oma kahvatute kätega.

Breton on siis surnud luuletajate ühingu liige ja sinna kuulub ka Charlotte’i isa Serge Gainsbourg. Bretoni arvates oli kõige lihtsam sürrealism minna tänavale ja hakata rahvast tulistama ning ka Gainsbourgid on võimetud keskpärasuseks. Nad on nagu indiaanipealik Hull Hobune ja tema tütar Nad Kardavad Teda. Freud kirjutas kirjas Zweigile, et sürrealistid on hullud.

Serge kasvas kodus, kus räägiti vene ja prantsuse keelt ja ta hakkas prantsuse keelega mängima. Serge’i ja 12-aastase Charlotte’i kultushitt «Lemon Incest», freudilik harjutus iseseisvaks eluks, mille all sõitis sex beat, oli sõnademäng «sidruniriiviga». Serge’ile meeldis väga «Lolita» autor Nabokov, osalt seepärast, et ka Nabokov põgenes Nõukogude Liidust. Tegelikult kõik veidrad popkultuuriotsused 1978–1986 olid ilmselt seotud kokaiiniga.

Gainsbourgide maja oli sürrealistlik, täis veidraid kujusid ja skelette. Nagu «Rest». Charlotte’i uus plaat uurib isa ja õe surma. Õe ja Charlotte’i ema on Jane Birkin, naispeaosaline Pierre Richardi Nõukogude aja suurest kinohitist «Tal saab süda täis». Ka õe isa oli legendaarne mees, Bondi-helilooja John Barry. Portugali keeles on sõna saudade, mida ei saa tõlkida. Kõige luulelisem oleks «ema koristab surnud poja tuba» ja selliselt koristab siin ka Charlotte.

Charlotte’i salmid on head, neid ta sosistab eelkooliealiselt või erootiliselt, kuidas soovite. Refräänid ta laulab ja need on veidi nõrgemad. Laulab nii, et üks rida prantsuse, järgmine inglise keeles. Deterritorialiseerib, viib prantsuse kultuuri tavapärasest kohast. Need on kummitavad sündmused, mis ehk ka ei materialiseerunud, külalised kellegi teise mälestustest, ent see pole melodramaatiline.

Surmadiskoplaadi on produtseerinud prantslane SebastiAn. On sümpaatseid puhub-mõõdukas-taganttuul-palu, kuskilt sügava rohelise mere äärelt, Serge’i pillide, 1970. aastate kumavate elektriklaveritega, palu, mida ei pane kohati tähelegi, sest ilusad asjad ei palu tähelepanu. Kas kassid kuulevad jalgadega? Aga kuidas maalida akti?

Kõik on raske enne seda, kui see on kerge. Leidub ka külmaks jätvat moodsat desinfitseerivat tardunud elektroonikat. Charlotte’i uues filmis «Lumemees» jäi 10 protsenti filmimata rahanappuse tõttu ja film on lünklik. Kujutage nüüd ette plaati, millest jääks osa salvestamata.

Boulez’l on töid, millest esitaja võib omal soovil kohti ära jätta ja siin ka jätaks. Just siis, kui tundub, et olete võitnud, imbuvad vaimud läbi. «Rest» on Disneyland, tegelikult ju jube koht, nagu iga teine, sest seal on inimesi surma saanud.

Seotud lood
08.12.2017 11.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto