Sisukord
Kirjandus
Postimees
09.12.2017
Eesti Psühhiaater: kui käsi kirvega tõuseb, on juba hilja (7) Grigori Rodtšenkov – mees, kes reetis Venemaa (14) Suurbritannias arvestatakse ohtu haige tervisele Koolikiusamine viis poisid kohtupinki (6) Viru-Nigula pastoraadihoones paljastus siivutu saladus (28) Viru tänava lillemüügikioskid pannakse ükshaaval oksjonile Kallase sõnavõtt pani Pevkuri tegutsema (4) Välismaa Mihheil Saakašvili – revolutsionäär. Made in Georgia* (8) Ukraina režissöör: osa inimesi lõikab Tšornobõlist siiani suurt kasu Sotsid jätsid Merkelile ukse irvakile (1) PERSOON. Esimene keelatud kirjanik vabas Ukrainas Brexiti asjas viimaks läbimurre Arvamus Tõnis Oja: kui Linnamäe Peekon oleks börsil (2) Mihheil Saakašvili – revolutsionäär. Made in Georgia* (8) Juhtkiri: Reformierakonna mulksuv katlake (7) Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks (12) Grigori Rodtšenkov – mees, kes reetis Venemaa (14) Ene Pajula veste: mammi annab endale aru, et poliitikas vahendeid ei valita (3) Jaak Jõerüüt: diplomaatia ja rahvuslus (25) EKI keelekool: miks Soome on Soome? Peeter Langovitsi tagasivaade: kohtumine Mannerheimi risti rüütliga Postimees 1991. aastal: Minski tippkohtumine vähendab N. Liidu loojate ringi Sport Rain Veideman koges Itaalias temperamentse treeneri töömaneere Mart Soidro: aasta sportlastest. Kõrvalseisja pilguga Joomine dressides? Või hullud staadionil? Olümpiavõitja võitleb karmi haigusega Blogi: Talihärm tegi karjääri parima võistluse Tarbija Kuidas valida kunstkuuske? AK Selgusid selle aasta suurimad arhitektuurisaavutused Võhumõõkhäbemega naine Kas suudaksid elada teadmisega, et Bono on sinus pettunud? Veneetsia biennaal 2017 – kvantiteedi domineerimine kvaliteedi üle Tume tulevik on fantastiline minevik Otsida, et leida; kannatada, et elada ja armastada (2) Tegelikult ei saanud ükski hobune konsuliks Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks (12) Peeter Langovitsi tagasivaade: kohtumine Mannerheimi risti rüütliga Arter Valdo Kalm: juurteta inimesed on kurb vaatepilt Kingid paki lustiga ja loovalt iPhone kümnes* on täiesti normaalne telefon (1) Eesti menusaate anatoomia Jüri Kolk: mürapõrgu (1) Filmiarvustus «Ilmaratas»: lopergune ilmaratas Eesti laste seas levib limalembus Soojenda end üles - tee ise glögi Ehted ja kleidid – kuidas neid kokku panna? Joomine dressides? Või hullud staadionil? Maailma parimad pipraveskid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kas suudaksid elada teadmisega, et Bono on sinus pettunud?

3 min lugemist
«Abielupakt» FOTO: Raamat

Vinnasin kraami täis ostukorvi iseteeninduskassasse, libistasin kliendikaardi masinast läbi ja see hakkas arvet koostama. «Oodake palun! Teie ostukorv sisaldab alaealistele keelatud tooteid. Teie juurde tullakse või…» teatas masin. Sajandiksekundi jooksul surusin ma raevuka kiirusega endas alla instinkti ehmatusest üles hüpata. Huultel sumbus mu karje viiksatuseks, mida ei märganud keegi peale kõrvalkassas olija. Tema arvas ilmselt, et mind kohutas arve. Ei, see paranoiline reaktsioon oli Michelle Richmondi «Abielupakti» tulemus ja üks neid harvasid kordi, kui meelelahutuskirjandus suudab lugejas jälitusmaania tekitada.

Tänavu USAs välja antud põnevusromaan on vastsest abielupaarist Alice’ist ja Jake’ist, kes tahavad olla õnnelikult abielus, kuid eelistavad, et selle tagamise eest vastutaks keegi teine. Kui neile pakutakse võimalust liituda organisatsiooniga, mis just abieluõnne igikestvuse säilimisega tegeleb, siis on nad pikemalt mõtlemata nõus. Üsna kiiresti avastavad nad, et andnud käest vastutuse, on nad jäänud ilma ka vabadustest, ning enne kui nad arugi saavad, mis kuritegusid ja rikkumisi neile teineteise suhtes süüks pannakse, veedavad nad ebameeldivalt aega ümber kasvades.

Raamatus on äratuntavad sarnasused mitme klassikuga, näiteks on Richmond kindlasti saanud inspiratsiooni George Orwellilt. Tuntavad on nii «Loomade farm» kui ka «1984». Tuntava irooniana on «1984» üks neist raamatutest, mida Jake organisatsiooni juhi Orla koduses raamaturiiulis märkab. Kindlasti on Richmond jälginud hittseriaali «Meeleheitel koduperenaised». Lisaks näib talle olevat mõju avaldanud Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu» ning usun seejuures, et ta luges raamatut, mitte ei vaadanud ainult seriaali, kuigi ka see olevat väga hea. 

Psühhoterapeut Jake ja advokaat Alice visklevad düstoopilise organisatsiooni haardes. Hoolimata sellest, et üks teab kõike mõjutamisest ja manipuleerimisest ning teine selliste tegevuste seaduslikust raamistusest, ei õnnestu neil Paktist vabaneda. Ning hirmutamine on ainult algus. See siin pole mingi leebe paariteraapia, kus istutakse kahekesi diivanil ja kaevatakse teineteise peale kinnimakstud kolmandale – terapeudile. Ka grupiteraapia, kus kari rahulolematuid, valged pidžaamad seljas, ringis istuvad ja jutupatja kaisus hoides koduse elu intiimseid üksikasju laiali laotavad, on selles düstoopias sobimatult leebe. Igale rikkumisele järgneb (ebaseaduslik) vabaduse võtmine ja piinamine. Välistatud on vaid seksuaalne vägivald, sest seksuaalsuse monopol kuulub abielule.

Loo minategelane on Jake. Richmond laseb tal lugu jutustada nii, et me näeme, kuidas nii Jake kui ka Alice püüavad pärast esimest karistada saamist olukorraga kohaneda. Täiskasvanud, eneseteadlikule inimesele on alanduseks vähe vaja – teadmatusest esialgu piisab. Mida edasi, seda vähem on rikkumine ja karistus omavahel proportsioonis. Loogika on selles, kuigi Pakti käsiraamat jagab rikkumisi raskusastme järgi, on ka väike rikkumine suur, sest see on rikkumine.

Peategelased, eriti Alice, kinnitavad endile, et kõik see toimub ju õilsa eesmärgi nimel, nende abielu kestmise nimel, ning püüavad sellega leppida. Lugeja, kellele romantilise kiindumuse kontseptsioon on tuttav, tunneb ühel hetkel, et kõige toimuva õigustamine peategelaste poolt ajab hulluks. Kuidas saab hirmuga hoitud suhe armastus olla? Tegemist pole siiski hoiatusromaaniga, sest Pakt ei poolda laste saamist. Viimased segavat abikaasade teineteisele pühendumist. Absurdne tõekspidamine muudab organisatsiooni veel jaburamaks ja õelamaks, aga hoiab raamatust eemale vähemalt kõik traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad.

Teine, mis selle raamatu juures jabur on, on kirjaniku (mitte tegelaste) usk «valgustatud juhti», kelle ideid ja headust teised, astme võrra madalamad juhid ja funktsionäärid oma huvides varmalt ära kasutada tahavad. Ma ei tea, kas selles usus on tegemist millegi «ameerikalikuga», kuid iga eurooplane teab, et kala hakkab alati mädanema peast.

Ah et mis sellel kõigel on pistmist U2 laulja ja liidri Bonoga? Lugege raamatut ja küsige endalt, kas pole mitte tema abielu kestnud kahtlaselt kaua. Nagu ka Bill Gatesi ja Clintonite oma. Eks ole! Ja juba hakkabki õudne…

***

Michelle Richmond

«Abielupakt»

Tõlkija Triin Sinissaar

2017 Varrak

373 lk

Seotud lood
08.12.2017 11.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto