Briti diplomaat Sir Michael Weir, töötanud suursaadikuna 1980ndate keskel Egiptuses, kirjutab oma lõppraportis mitmeplaanilise lause, mis mõjub eriti võluvalt, et mitte öelda ka prohvetlikult, nüüd, pärast Brexitit: „Kui keskmine egiptlane räägib araablastest, ei arva ta ennast nende sekka, nii nagu keskmine inglane, rääkides eurooplastest.”
Nüüd üks pikem passus; Sir Derwent Kermode, Briti suursaadik Tšehhoslovakkias kirjutab juunis 1955 nii:
„...Meie sõbraks ei ole siin valitsus, vaid laiad rahvahulgad. Oma kaheaastase viibimise jooksul Tšehhoslovakkias olen koos abikaasaga läbi sõitnud umbes 30 000 miili, nii peateedel kui kõrvalteedel, läbi linnade ja külade, läbi metsade ja põldude, nii tööstuspiirkondades kui põllumajanduspiirkondades; ja kõikjal, kus sõitsime, on meie autol olnud lipp. Kui töörahvas põldudel või tänavatel seda nägi ja ära tundis, lõid nende kurvad näod särama ja nad lehvitasid meile või tervitasid meid, kui möödusime, ja lapsed hüüdsid eksalteeritult „Inglismaa!”. Ning mõnikord, kui me auto parkisime mõnel Praha tänaval, tulid inimesed lähemale ja puudutasid hardalt lippu, mõnikord isegi suudlesid seda. Ma olen näinud naiste silmi pisarates, nii mälestuste kui igatsuse tõttu, sest meie lipp nii nagu ka Ameerika Ühendriikide lipp on olnud lootuse sümboliks keset sünget luupainajalikku elu.”
Diplomaatidel peavad kahtlemata olema mitmesugused teadmised ja oskused, mis on täiesti universaalsed, rahvusvahelised, alates rahvusvahelise õiguse põhialustest kuni protokolli-etiketini. Need on n-ö üleüldised liikluseeskirjad rahvusvahelisel teedevõrgul. Aga äärmiselt olulised on ka märksõnad keel ja kultuur, mis viivad taas rahvuslikkuse juurde.
Kui meenutada Eesti uuema aja diplomaatia algust, siis valiti suursaadikuid ja ka teisi diplomaate enamasti nende seast, kes tundsid oma asukohamaa kultuuri ja keelt väga hästi. Margus Laidre (Rootsi), Arvo Alas (Taani, Norra), Tiit Matsulevitš (Saksamaa), Malle Talvet (Prantsusmaa), Lennart Meri (Soome) jne – mitte inglise keele, selle uue, nivelleeriva lingua franca oskus ei domineerinud valikuid tehes, see oli loomulik kaasaanne. Eriti algusaaastatel domineeris kohalike keelte oskus. Keel, iga rahvusluse oluline element, pidi saama meie taassündinud diplomaatia üheks võlukepikeseks, mille abil jõuda välisriikide poliitikute, ametnike, ajakirjanike, äriinimeste ja tegelikult kõikide teise rahva esindajate südameni.
Riikidel kui sellistel on alati oma huvid, nii korrutatakse. Kuid kõik, kes on mistahes vormis tegutsenud rahvusvahelisel areenil, teavad, et üks asi on ajada asju lingua franca abil vastavas pealinnas või rahvusvahelise organisatsiooni peakorteris, teine lugu aga on ajada sedasama asja kellegagi tema emakeeles. Rahvustunde puudutamine keele kaudu, aga ka mõnel muul moel, näiteks vestluspartneri maa ajalugu või märgiliste kultuurifaktide teadmist demonstreerides võib sillutada teed suurte riiklike probleemide lahendamisele.
Mainisin korra ka protokolli, seda diplomaatilis-poliitilist käitumisjuhendit. Sealtki leiab silmapilk silmapaistva tõsiasja tänasesse teemasse. Nimelt, kui kõige pidulikumatel puhkudel on riietuseks aumärkidega frakk, siis on rahvariided sellega võrdsustatud, by the book!