Sisukord
Kirjandus
Postimees
09.12.2017
Eesti Psühhiaater: kui käsi kirvega tõuseb, on juba hilja (7) Grigori Rodtšenkov – mees, kes reetis Venemaa (14) Suurbritannias arvestatakse ohtu haige tervisele Koolikiusamine viis poisid kohtupinki (6) Viru-Nigula pastoraadihoones paljastus siivutu saladus (28) Viru tänava lillemüügikioskid pannakse ükshaaval oksjonile Kallase sõnavõtt pani Pevkuri tegutsema (4) Välismaa Mihheil Saakašvili – revolutsionäär. Made in Georgia* (8) Ukraina režissöör: osa inimesi lõikab Tšornobõlist siiani suurt kasu Sotsid jätsid Merkelile ukse irvakile (1) PERSOON. Esimene keelatud kirjanik vabas Ukrainas Brexiti asjas viimaks läbimurre Arvamus Tõnis Oja: kui Linnamäe Peekon oleks börsil (2) Mihheil Saakašvili – revolutsionäär. Made in Georgia* (8) Juhtkiri: Reformierakonna mulksuv katlake (7) Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks (12) Grigori Rodtšenkov – mees, kes reetis Venemaa (14) Ene Pajula veste: mammi annab endale aru, et poliitikas vahendeid ei valita (3) Jaak Jõerüüt: diplomaatia ja rahvuslus (25) EKI keelekool: miks Soome on Soome? Peeter Langovitsi tagasivaade: kohtumine Mannerheimi risti rüütliga Postimees 1991. aastal: Minski tippkohtumine vähendab N. Liidu loojate ringi Sport Rain Veideman koges Itaalias temperamentse treeneri töömaneere Mart Soidro: aasta sportlastest. Kõrvalseisja pilguga Joomine dressides? Või hullud staadionil? Olümpiavõitja võitleb karmi haigusega Blogi: Talihärm tegi karjääri parima võistluse Tarbija Kuidas valida kunstkuuske? AK Selgusid selle aasta suurimad arhitektuurisaavutused Võhumõõkhäbemega naine Kas suudaksid elada teadmisega, et Bono on sinus pettunud? Veneetsia biennaal 2017 – kvantiteedi domineerimine kvaliteedi üle Tume tulevik on fantastiline minevik Otsida, et leida; kannatada, et elada ja armastada (2) Tegelikult ei saanud ükski hobune konsuliks Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks (12) Peeter Langovitsi tagasivaade: kohtumine Mannerheimi risti rüütliga Arter Valdo Kalm: juurteta inimesed on kurb vaatepilt Kingid paki lustiga ja loovalt iPhone kümnes* on täiesti normaalne telefon (1) Eesti menusaate anatoomia Jüri Kolk: mürapõrgu (1) Filmiarvustus «Ilmaratas»: lopergune ilmaratas Eesti laste seas levib limalembus Soojenda end üles - tee ise glögi Ehted ja kleidid – kuidas neid kokku panna? Joomine dressides? Või hullud staadionil? Maailma parimad pipraveskid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tegelikult ei saanud ükski hobune konsuliks

3 min lugemist
«SPQR. Vana-Rooma ajalugu» FOTO: Raamat

Antiigiuurija Mary Beard on üks väga tähelepanuväärne naine, kelles on tasakaalus erudeeritus ja kirg, ning need mõlemad on hämmastavad. Mitte ilmaasjata ei leidnud Daily Mail, et oleks Mary Beard olnud juba toona roomlaste poolel, siis poleks nad oma impeeriumi kaotanudki.

Rooma impeerium on siiski kadunud, Mary Beard õnneks alles. Kindlasti teab ta Roomast oluliselt rohkem kui keskmine omaaegne roomlane ise. See oli väga eriline impeerium, mis hõlmas laia geograafilist ala kolmes maailmajaos, eri ajastuid ja miljoneid inimesi lambakarjustest keisriteni. Kogu selle tohutu vastuolulise organismi anatoomia ja toimemehhanismid on tänaseni hoomamatud. Ehk on see üks põhjustest, miks kõige selle kohal lasub endiselt üsna tihe minevikuudu, milles üksikud kindlad pidepunktid peibutavate virvatuledena värelevad.

Orjapidamisest akveduktideni

15 raamatu ja mitme suurepärase dokumentaalfilmi ja telesarja autori, Cambridge’i ülikooli professori Mary Beardi pühendumus ja soojus ongi ehk kõige vahetumalt jälgitavad just teleekraani vahendusel, andes emotsionaalsuse poolest silmad ette enamikule draamasarjadele. Samas ei ole see mingi odav tsirkus ega säästuleib. Tippteadlasi, kes suudavad keset antiigitolmu särada ning jääda haaravaks ja mõistetavaks, sealjuures akadeemilisust kaotamata, pole just palju. Beard on veendunud, et kahe tuhande aasta tagune Rooma on ikka veel läänemaailma kultuuri ja maailmatunnetuse nägemise alus.

Beardi esimene eesti keelde ümber pandud raamat «SPQR. Vana-Rooma ajalugu» on tema neljateistkümnes ja siiani eelviimane teos. Vanad roomlased jätsid endast õigupoolest maha hulgaliselt jälgi. Raidkirju, kirjavahetust, biograafiaid ja müüte, kuid vahel on biograafia ja müüdi vahel habras piir ning sedagi mitte juhuslikult. Teradest sõkalde eraldamine on suisa Sisyphose töö, kuid Vana-Rooma ajaloo mõistmine ja tõlgendamine on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Beard tegelikult tunnistab, et asi kisub ohtlikuks, kui ajaloolane kipub arvama, et on parem kui tema eelkäijad.

Praegu on väga põnev ajaloolane olla. Uued avastused nii maapinnast kui ka raamatukogudest annavad üha uut teavet ning tehniline baas leidude dekodeerimiseks on praegu kindlasti ajaloo parim. Tuhat aastat vastu pidanud Rooma impeeriumi ajalugu ei saa kunagi valmis. Imetlus on kadestamisväärt omadus, kuid pelgalt sellele ligi poole tuhande leheküljelist teost üles ei ehita ning Beard sellele libedale rajale ei astugi. Selles vastuolulises impeeriumis ehitati akvedukte ja peeti orje, loodi insenerikunsti imesid ja nauditi avalikke hukkamisi.

«SPQR» on omamoodi müüdimurdja, kus uute avastuste ja värskete tõlgenduste abil võetakse ette paljud Rooma kohta käivad legendid, mõned suurejoonelised, mõned üsna alatud.

Küülikutarandikust pealinnaks

Juba kogu Rooma impeeriumi algus oli ja on mõistatus. Kuidas sai õigupoolest ühest planeerimata küülikutarandikust maailma pealinn? Mis oli nende vanade roomlaste DNAs erilist? Beard viskab õhku küsimusi ja püüab neile vastata.

Muidugi on see keeruline, paljud arvatavad kivisse raiutud faktid kooliõpikutest põhinevad paari tuhande aasta vanustel töödel õpetlastelt, kes omakorda kasutasid veelgi vanemaid allikaid, millest juba nemad said nii mõnigi kord lootusetult valesti aru.

Omamoodi müüte luua ja kinnistada on aidanud ka Hollywood ja moodne kirjandus. Spartacus näiteks on miljonite kujutluspiltides Kirk Douglase mehise ja idealistliku näoga, keiser Claudiuse kui tasase ja intellektuaalse vaatleja müüti aga aitas luua kirjanik Robert Graves kahe kirjanduslikult suurepärase, kuid ajalooliselt mitte kuigi korrektse romaaniga «Mina, Claudius» ja «Jumal Claudius». Ehtsale Spartacusele ei tulnud ilmselt isegi unes pähe, et orjuses kui sellises on midagi valesti, ja hea Claudius laskis tegelikult hukata sadu senaatoreid ja ratsanikke.

Ja seegi laialt levinud teadmine, et Caligula soovis oma hobusest senaatori teha, on ühest küljest valesti tõlkimise ja teisalt ületõlgendamise kombinatsioon. Muuseas, Caligulaks (it «saapake») hakkasid keiser Gaius Julius Caesar Augustus Germanicust kutsuma tema vaenlased ning see suhtekorralduslik trikk on toiminud viimased 2000 aastat. Beard selle õnge ei lähe, tema räägib keiser Gaiusest.

Liialdusi ja oletusi on raske üksteisest eristada, pealegi polnud eriti kellelgi aimu, mis toimus paleede suletud uste taga, ning tegelikult ei läinud see suuremale osale impeeriumist üldse korda. Beard näeb suuremat pilti ning leiab selle kitsukese ja küllap ainuõige tee, mis kulgeb roomlaste demoniseerimise ja idealiseerimise vahel. Suure osa oma viiekümnest eluaastast roomlaste esimese aastatuhande uurimisele pühendanud Beardi «SPQR. Vana-Rooma ajalugu» on kriitiline, vaimukas, nutikas ja kaanest kaaneni haarav. Väga loodan, et see ei jää tema ainsaks eestinduseks.

***

Mary Beard

«SPQR. Vana-Rooma ajalugu»

Tõlkija Aldo Randmaa

Varrak 2017

488 lk

Seotud lood
08.12.2017 11.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto