Sisukord
Arvamus
Postimees
08.12.2017
Eesti Searaha saamiseks liigutati pabereid ülima kiirusega (16) Välkkogunemine ummistas kaitseväelinnaku sissepääsu Topeltmäng võõrtööliste piirangu ümber (3) Viimased tunnid: laevakaitsjate teekond Indiast Eestisse Meremuuseum avas ainulaadse elamusruumi Rektorite kokkulepe tekitab Tartu teadlastes suukorvistamise hirmu (10) Majandus Searaha saamiseks liigutati pabereid ülima kiirusega (16) Brüssel plaanib Euroopa Valuutafondi ja rahandusministri ametikohta (3) Välismaa Zimbabwe sai kriitikast hoolimata uued valitsusliikmed Putin toetajatele pettumust ei valmistanud Zimbabwelane David Winter: tegemist polnud mingi revolutsiooniga POSTIMEES KRIMMIS. Eufooria läinud, aga optimismi veel jätkub (3) Arvamus Postimees 1936. aastal: pr. Simpson nõus taganema Lugeja kiri: kuidas puhastada kirjandus vihakõnest? (3) Aveliina Helm, Tsipe Aavik ja Jüri Allik: murelikult kolme rektori kokkuleppest (13) Juhtkiri: kolme rektori suur segadus (2) Olev Remsu: tõde ja õigus ning omad (6) Siiri Erala: jätaks naise valimata (1) Andrus Karnau: tähtis on õigel ajal surra (4) Kultuur Tuulikki Bartosik – maailmakodanikust tippakordionist Võrumaalt (2) Sport Kas Tänak ja Järveoja teenisid preemia õige või vale asja eest? Kas USA võib jääda taliolümpialt eemale? Olümpial jahitakse ajaloo raskeimat kuldmedalit Kas Ronaldo ja Messi jäävadki viiki? Johannes Luhti olümpiaessee: võit iga hinna eest? Tallinn Meremuuseum avas ainulaadse elamusruumi Tartu Eriprillide ostmine tekitas halva üllatuse (1) Tartu valda asub juhtima endine abilinnapea Jarno Laur Tartu vallavanemaks valitud Jarno Laur: vald ei saa lakkamatult tegeleda oma minevikuga (1) Bussidele paigaldatud seadmed otsivad liikluses ohtlikke kohti Trükimuuseum valmistub saapavabrikusse kolima Laia tänava vanad ja väärikad aadlielamud jutustavad meie linna ajalugu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Olev Remsu: tõde ja õigus ning omad

3 min lugemist
Kirjanik Olev Remsu FOTO: Erakogu

Laevakaitsjaid kaitstes on Eesti avalikkus lähtunud rahvus- ning kodumaatundest, mitte kehtivatest India seadustest, leiab kolumnist Olev Remsu.

Hea, et laevakaitsjatega läks hästi, aga alati tasub vaadata ka iseendasse, kontrollida oma reaktsioone. Püüda kriitiliselt mõelda, et huvitav, miks ma just sellisel seisukohal olen, miks ma just seda konkreetset arvamust toetan. Lenin teatavasti kuulutas: ma olen selle poolt, sest see on õige! Meie nii lihtsameelsed ei ole.

Ühtevalu kaebame, et inimene on süüdi mõistetud enne kohtuotsust. Peamiselt ajakirjanduse poolt. Vahest ka vastaniku poliitiku poolt, teinekord näitab terve ühiskond näpuga – süüdi! Siis jälle anname endale aru, et demokraatlikus, sõltumatu kohtuga riigis ikka nii ei kõlba, need kombed kuuluvad totalitarismi juurde.

Kuidas aga suhtuda õigeksmõistmisesse enne kohut? Ja üldse enese pidamist kohtust targemaks? Tavaliselt löövad sel puhul lärmi võhikud, olgu siis ajakirjanduses, miitinguil või kuskil kohvikus. Tundub, et inimesed ei tea täpselt, kus asub India ookean, millega laevakaitsjad üldse tegelesid, kuid üks asi on selge – neile tehti/tehakse liiga. Aga milleks teadmised, kui ollakse õiguse poolt? Kas instinktid näitavad õigemat teed kui mõistus?

Laevakaitsjate puhul on Indiale halba varju heitnud isegi meie ministrid. Kas teatakse ikka täpselt India seadusi? Palun esitatagu siis paragrahvid, mille vastu India kohus eksis! Muuseas, India kohus on olnud sõltumatum märksa kauem kui meie oma, seda vähemalt poolteist sajandit, alates Briti kolonisatsiooni lõplikust kinnistumisest. Ja kohati tunduvalt varemgi.

Aga mõnest siinsest sõnavõtust (vähemalt selle valgustamisest ajakirjanduses) jääb mulje, et Eesti ametnikud mõjutasid India kohut, veelgi enam, selle eduka mõjutamisega tahetakse justkui profiiti lõigata. No kuulge, jätke muinasjutud!

Palun mitte valesti mõista. Minagi tahan, et õiglus võidutseks, ent laevakaitsjaid kaitstes ei tohiks lähtuda ei rahvus- ega kodumaatundest, vaid India seadustest. Ja kes meist neid tunneb? Koguni India kohtust paremini?  Õiglus peaks olema üle rahvuslusest. Hea, et laevakaitsjatel hästi läks, kuid mitte sellepärast, et nad on eestlased või eestimaalased, vaid sellepärast, et esimese astme kohus langetas vigase otsuse, mille nüüd kõrgem instants parandas. Aga parandamise eest tänu India kohtule, mitte meie ametnikele.

Huupi õigeksmõistmine üldsuse poolt riivab samuti õiglusmeelt nagu tavapärane huupi süüdimõistmine. Jalgpallis me loomulikult toetame omasid, ent juriidilistes küsimustes on hea, kui kõiki inimesi võetakse võrdsena. Eestlaste-eestimaalaste eelistamisel õiglusel jääb vaid üks samm jõudmaks tasemele, et eestlaste jaoks kehtivad teised seadused, ehk koguni niimoodi, et eestlastel on õigus seadusi rikkuda. Tänaseks õnneks sellist suhtumist ei ole, kuid ühe erakonna inimesed pole kaugel seesuguse apartheidi propageerimisest.

Milline pilkamine on läinud lahti #metoo ettevõtmise pihta! Siingi on tegu nähtusega, et omadele antakse suuremaid õigusi. Ürgpatriarhaalsed mehed õigustavad ürgpatriarhaalseid mehi. Kas on sekka sõna võtnud mõni patriarhaalne nainegi? Et tahan olla köögis ja lastega, pühapäeval käin kirikus ning rohkem ei olegi mulle vaja, kuna olen naine? Ei ole silma hakanud. Ameerikamaa tegeleb enesepuhastusega, sealt on see levinud mujalegi maailma, meil aga tõrgutakse tunnistamast, et midagi oleks vääriti.

Ma ei tea, kuidas varem või hiljem, ent minu algkooli ajal kabistati. Ma palun vabandust, et pruugin seda vulgarismi, ent tahan olla tõetruu. Kabistamine tähendas, et tüdruk lükati kuhugi pimedamasse nurka ning siis hakati käperdama tema keha. Mõnikord tehti seda veel kambakesi. Ju oldi seda õppinud keskkonnalt, ehk koguni isadelt. Nüüd oleme seitsmekümnesed. Klassi kokkutulekul oli sellel teemal ääri-veeri juttu. Tuli välja, et kabistatud siiamaani põlgavad toonaseid kabistajaid. Viiskümmend viis aastat või rohkemgi on vaikselt seda alandamist ja solvamist oma hinges kantud. Kas siin on pilkamiskoht, härrased? 

Hiljaaegu toimus klassi kokkutulek. Toonased tüdrukud mäletasid toonaseid kabistajaid tänaseni ja suhtusid neisse täieliku põlgusega.

#metoo'd on võrreldud koguni kodanlike natside materdamisega EKP VIII pleenumi paiku 1950. aastal ja hiljemgi. See on küll loogikaaps. Esiteks algas too materdamine signaali peale ülalt, ÜKP(b) Keskkomitee poliitbüroost, teiseks tehti sellega ainult halba, ei taotletudki head, ning kolmandaks kuulus rahva poolehoid materdatavatele. #metoo tekkis alt, sellega tahetakse head ning rahva poolehoid kuulub neile, kes omaaegset ülekohut paljastavad. Välja arvatud muidugi eriti patriarhaalsete meesterahvaste poolehoid.

Veel on öeldud, et #metoo sündis äkki, justkui välk selgest taevast. Ka see ei pea paika. Hemingway novellis «Isad ja pojad» loeb vaevalt teismeline Nick Adams ajalehest, kuidas ooperitenorit Enrico Carusot süüdistatakse naiste ahistamises, ja siis küsib poiss isalt, mida see tähendab. Isa seletab ning kohe on selge, kellele ja millele kuulub Hemingway poolehoid. Mehisuse sümboliks peetav autor toetab neid, kellele on liiga tehtud. Meie idanaabrite pool räägitakse, et Hemingway õpetas nõukogude inimesed jooma ja seksima. See on vale. Ta püüdis õpetada naistest lugu pidama, ent kahjuks veidike tulutult nii meil kui mujal.

Nüüd said #metoo'lased Time'i aastapersoonideks pärjatuna läänemaailma kõrgeima prestiižitunnustuse. Kes #metoo’laste üle naerab, see ei kuulu läänemaailma.

Praegu on päevakorrale tõusnud majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni elukaaslase Teet Soormiga seotud juhtum, juttu on olukorrast Rakvere lihakombinaadis, Teet Soormi kahtlustatakse rahapesus ja varguses, viimane sõna on eufemismitud omastamiseks. Loomulikult ei mõista me enne kohtuotsust kedagi süüdi. Ja loomulikult on eraelu puutumatu. Ent minister on enne kohtuotsust oma elukaaslase sisuliselt õigeks mõistnud! Jällegi erand oma(de)le, mida õiglusmeel ei tohiks aktsepteerida.

Seotud lood
07.12.2017 09.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto