Tunnistan ausalt: kuulun nende hulka, kes on elust maha jäänud. Aga vähemalt võtsin end kätte, et asja parandada. Innustununa leiust, et ka raamatu tögamise pärast jõulureklaamis võib sügavalt solvuda, süüvisin teistesse reklaamidesse.
See oli õige otsus. Sest selgus, et põhjust solvumiseks leiab enam kui küll. Elisa kõnekaarti reklaamib pikkade blondide juustega naine. Maxima jõulureklaamis ripsutab valgeid tiibu ingel, kes on loomulikult blondide pikkade juustega naine. Carglassi reklaamis annab meestele tööd valgete vööni kiharatega naine. Aga vähe sellest. Linex Forte ravimireklaamis kenitleb koguni kaks blondiini. Ent pole seegi mingi piir. SMSraha reklaamis astub ekraani eest läbi lausa kolm noort ja heledat naist.
Ilmselt imestate, mis mind solvab. Kuid ega alati pea endast alustama ja rääkima. Mõtlen neile lühikestele tüsedatele tumeda poisipeaga naistele, keda võiks solvata, et neid mitte kunagi ei näidata. Nagu poleks neid olemaski.
Mehi õnneks siiski näidatakse. Iseasi paraku, milliseid. Levikomi reklaamis on klient hädas telepildi püüdmisega, sahmib antenniga siia-sinna. Abitu klient on muidugi mees, kuid mitte suvaline – on vanemas keskeas ja kiilaneva peaga. Nagu kadunud vend noile kahele tuima näoga mehele Decora allahindluste reklaamis – pensionieelikud, viletsa soenguga, lühikesed ja jässakad.
Lühidalt (ja siin läheb solvumine juba isiklikuks): meeste roll on kujutada enamasti idiooti. Vaadake veel kord Starmani reklaami, mis algab sellega, kuidas jänesekostüümis Üllar Saaremäe jookseb arutuna põmdi! vastu kuusepuud, ja lõpeb sellega, kuidas ta leiab end juuksuri juures, totter-nõutu nägu ees, ühtäkki blondeeritud. Kui keegi hädas on, siis tingimata mees – isegi nohuleevendi Otrivin Mentholi reklaamis on tatti täis just jäme mehenina.