E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nüganen jäi iseendale alla

Heili Sibritsa arvustus
Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Nüganen jäi iseendale alla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 24
Elmo Nüganeni lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg.
Elmo Nüganeni lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg. Foto: Siim Vahur

Me vajame kangelasi ja olümpiavõitjaid. Eelolevalt olümpialt meil suuri säravaid medaleid oodata ei ole. Kunst pole küll sport, aga ka teatris vajame ja ootame kangelasi. See tähendab lavastajaid, kes puudutavad hinge, panevad naerma ja nutma, ärritavad mõistust ja seavad kahtluse alla senised arusaamad, panevad näitlejaid meile ideaalselt valetama ja täiskasvanuid taas jõuluvanasse ja Hamletisse, heasse ja kurja uskuma.

Sel aastal oli kaks lavastust, mille esietendust ootas Eesti teatripublik suure värinaga. Sest nemad olid tagasi, oodati, et sünniks teatriime… Ei sündinud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ning Elmo Nüganeni lavastused polnud kindlasti läbikukkumised, Eesti praeguses teatrikontekstis on need tugevad tööd, kuid enda seatut ületada ei suudetud. Kogu aeg ei saa kümnesse lasta, selles on Elmo Nüganenil õigus.

Laupäeval Tallinna Linnateatri Põrgulaval esietendunud Elmo Nüganeni lavastatud «Kirsiaia» lõppedes tõusid saalis püsti selle teatriga seotud inimesed. Aplaus oli tugev, nagu ka harvad naerupahvakud, mida esietenduse ajal saalist kostis. Kuid selles naerus tabas kõrv linnateatri näitlejate kõlava hääle. Tallinna Linnateater toetab oma peanäitejuhti. Need, kes ei toeta, on lahkunud või vaikivad.

Märksõnad
Tagasi üles