Sisukord
Arvamus
Postimees

Kerstin Meresma: olen Tallinna vang

2 min lugemist
Kerstin Meresma FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Elu kuldses puuris. Just nii kirjeldaksin oma olukorda. Mul on töö, on elukoht, kõik vajaliku leian käe-jala juurest. Kas olen olnud otsuses kolida Tallinna vaba? Kindlasti mitte! Muud varianti ühel kõrgharidusega noorel lihtsalt pole. Tõsi, võiksin elada Harjumaal, kuid leiba tuleks ikka käia teenimas Tallinnas.

Tegu pole ju mingi uudisega, et kolmandik Eestist elab Tallinnas, lisaks veel rahvas, kes igal hommikul siia sõidab, et sööta seda koletist, ja siis õhtul koju minna. Luksus elada sellest lõksust kaugemal kuulub enamasti eraettevõtjatele (kui sedagi) ning finantsiliselt sõltumatutele. Jah, ja arstidele ning õpetajatele, kellest tuntakse huvitaval kombel tõmbekeskustest väljaspool suurt puudust.

Nii uskumatu kui see ka poleks, toetab riik sellist segregatsiooni ja ääremaastumist. Miks mitte valitseda Rakverest, Võrust, Haapsalust või Kuressaarest? Mis on ülejäänud Eestil viga? See riik on nii tilluke, kuid lõhe piirkondade vahel nukralt suur. Samas tehakse propagandat rongide kiirusele ja vahemaade väiksusele, miks mitte kasutada neid eeliseid siis riigi valitsemisel ja anda sellega eraettevõtjatele eeskuju?

Kogu Eesti rahvale on samuti söögi alla ja söögi peale tambitud, et tegemist on digiriigiga ja kõike saab teha interneti vahendusel, kasvõi kuskilt metsast kuuskede vahelt. Samas pole kaugtöö ei riigiasutustes ega eraettevõtetes midagi tavalist. Inimesi eelistatakse iga päev näha ikka kontorites.

Kui avaldaksin soovi asuda tööle mõnele ametikohale avalikus sektoris ja ütleksin seejuures, et teeksin enamasti tööd näiteks Kärdlast, ei heidaks asutuse personaliosakond mu eluloole teist pilkugi.

Eesti on oma innovaatilise kuvandi taga tegelikult äärmiselt tagurlik.

Miks peab kõik keerlema Tallinna ümber, küsin ma teilt?! Tallinnast räägitakse kui riigist riigis. Linnavalitsus näib nii ülbelt teadlik olevat, et elanikel on neid rohkem vaja kui neil elanikke. Sest tühjale kohale pretendeerijatest puudust pole. Kuhu meil mujale ikka minna on? Ja neil on õigus. Polegi kuhugi minna. Tuleb leppida siinse korraldusega ja edasi elada.

Ma ei taha kolida välismaale, olen seda juba kogenud ja loonud siia endale kodu. Mulle meeldib Eesti, aga seest ussitav Tallinn ajab iiveldama. Siinne visioonitu ja populistlik valitsemisstiil, millele ei näi otsa ega äärt, tekitab ängi.

Nii jäängi kurbusega ootama pensionipõlve (mida loodan enne surma kogeda), et priiks saada. Olla vaba endale elupaika valima ning liituda mõne vanadekoduga, milleks on Eesti väikelinnad. Ükski noor enam kui puhkuseks sinna ju ei pääse.

Seotud lood
11.12.2017 13.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto