Sisukord
Arvustused
Postimees
13.12.2017
Eesti Koolikindlustus – uus reaalsus või tabu? (2) Reformierakond nõuab Simsoni tagasiastumist Laevakaitsjate meenutused vanglast: «juuksur» lõikas kaasvangil kõrva ära Kultuurikatla korstna küljest pudenevad kivid Seapidaja Urmas Laht: ministeeriumi nõukojas peavadki olema põllumehed Pool miljonit eestlast geenidoonoriteks Emajõgi on tõusnud Tartus tänavale Ratas lõunatas Schwarzeneggeri, Gatesi ja Mayga Kadunuks jäänud mees elas mitu kuud metsas Hanno Pevkur: Kaja Kallas on varem või hiljem peaminister (53) Majandus Tallinlased võivad nõuda veefirmalt hüvitist Teine sammas populistide rünnaku all (12) Välismaa Putin meelitab krimmitatarlasi Manhattan pääses šokiga «Taheti, et me Krimmist ära sõidaks» (6) Arvamus Vladimir Juškin: milliseks sõjaks valmistub Putin? (8) Risto Berendson: minagi olen Venemaal karistatud Mart Raudsaar: tants aurukatla ümber (1) Margit Sutrop: suurprojektidest rääkides – ühel meelel ja ühel keelel? (6) Postimees 1991. aastal: mehel on mälestusi Postimehest ja Jaan Tõnissonist Juhtkiri: Tallinn pisaraid ei usu Vastukajad Kultuur Eliit peab trotsima uinutavaid müüte Siis, kui arhitektid veel joonistasid Sport Rovanperä valis Škoda Gheorghe Creţu: ma ei taha lähinädalatel võrkpallist kuuldagi Venemaa andis olümpiale ihkajatele rohelise tule, ROK kärbib aga usinalt nimekirja Dohast Dohani: tippkonkurentsi naasnud Lehist rõõmustab armas närvileevendaja Tartu Tartu 31 000 hauaplatsi raiuti kaardirakendusse Setu rahvuseepos ilmus piduliku raamatuna Käib lodjakoja rajamise kolmas katse (3) Urmas Klaas: uus eelarve panustab Tartu konkurentsivõime suurendamisse (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Siis, kui arhitektid veel joonistasid

4 min lugemist
Ekshibitsioneeriv ehituskehand. Ain Padrik, 1978 FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Ehkki arhitektid enam ei joonista, on nende joonistused aastakümnete tagant endiselt muuseumidele-galeriidele kuldaväärt näitusematerjal. Erinevalt tänapäevastest digitaalsete vahenditega loodud kujutistest on autor seal justkui palju enam kohal, nii kordumatu ja vaba. 

Oktoobrist Berliinis Tschobani Fondi arhitektuurijooniste muuseumis avatud näitus «Tsentrifugaalsed tendentsid. Tallinn-Moskva-Novosibirsk» tõstab fookusesse alternatiivse, n-ö keskmest väljapoole jäänud arhitektuurijoonistuste praktika Nõukogude Liidu lõpukümnenditel.

Näitus kõrvutab kolmes linnas tegutsenud arhitektide-kunstnike nn paberarhitektuuri, teostamata projekte ja arhitektuurifantaasiaid, mis haakuvad samasuguste suundumustega sealpool eesriiet, läänes, olles samas äratuntavalt kohaliku kiiksuga. Loomulikult taheti vastanduda standardiseerivale ja totaalsele tüüpehituste massile, mutrirollile suures büroos, aga mitte ainult. Arhitektide kunst lõi neile ka uue publiku.

Just apetiitselt vormistatud, iseseisvate kunstiteostena esitatud joonistuste populaarsus oli päästik, mis vallandas 1970. aastate lõpus läänemaailmas näituste buumi, arhitektuurimuuseumide ja kollektsioonide sünni, tõi endaga kaasa meediahuvi ja muu enamasti kunstituruga kaasneva atribuutika. Loomulikult tähendas see turg ka staaride teket ja kollektsionääride jahti nimedele, kunstitegemine sillutas tee kuulsusele.

Publikule sai arhitektuurist ühtäkki inimnäoline teos, mis kujundas maailma ilma seda reaalselt valmis ehitamata. Neli aastat tagasi uksed avanud Tschobani Fond on selles vallas üks uusimaid muuseume ja üks väheseid, kes tegeleb ainult joonistega – kui mitte ainus. Fondi asutaja arhitekt Sergei Tschoban on ise samuti kirglik joonistaja ning koguja, kelle edukad bürood Moskvas ja Saksamaal on võimaldanud tal oma hobi monumenteerida ning ehitada kollektsiooni tarbeks Berliini trendikasse Prenzlauer Bergi linnaossa kitsa ja kõrge rangeilmelise eramuuseumi.

Selle hämaraks timmitud valgustus ja paksust betoonist akendeta müürid sugereerivad igale vaatajale, et tegu on eksklusiivse varakambriga, kus hoitakse vaid erilist. Muuseumiga, mis meie kommertsialiseerunud ja tehnoloogiast küllastunud ajal näitab, et arhitektuuri juured on ikkagi metafüüsikas.

Arhitektuurisajandi male. Leonhard Lapin, 1986 FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Termin «paberarhitektuur» pärineb ühelt Berliini näituse kuraatorilt, vene arhitektilt Juri Avvakumovilt, kes pealkirjastas nii 1984. aastal Moskvas ajakirja Junost toimetuse ruumides eksponeeritud esimese sellelaadilise noorte arhitektide näituse. Hiljem on ta koolkonna väsimatu saadikuna korraldanud üle maailma kümneid väljapanekuid nii nõukogude paberarhitektidest kui ka nende otsesest inspiratsiooniallikast, 1920. aastate Vene avangardist.

Avvakumovi, Aleksander Brodski, Ilja Utkini, Mihhail Belovi ja teiste loodud arhitektuuriutoopiad on oma tundlikus graafilisuses ja täpses tehnika valdamises täieõiguslikud kunstiteosed, iseloomustades samas hästi teoste loomise kohta ja aega – nõukogude suletud ühiskonda, arhitektuuri surumist massehituse hallidesse raamidesse, postmodernismiga tulnud ajalooiha ja lõpuks ka vene romantilist hinge.

Iseloomulik joonistusoskus oli vähemalt Moskvas traditsiooni küsimus, kataloogi eessõnas meenutab Avvakumov, et sealne arhitektuurikool nägi välja nagu muuseum, seinad täis meisterlikku graafikat, ning kogu esimene õppeaasta pühendati täpsusharjutustele tuši, paberi ja pliiatsiga.

Uudne oli see, et õige pea murdis nn Vene kool end akadeemia seinte vahelt välja, laia maailma: noorte unistajate areeniks said välismaiste ajakirjade Japan Architect, A+U ja Architectural Design ideevõistlused, A1-formaadis piirangutevabad ülesanded kantud puhtast loomisrõõmust, kus venelasi saatis aastaid erakordne edu. Esialgu salaja, hiljem juba ametlikult saadetud võistlustööd, samuti näituste tarbeks valminud teosed olid teatraalsed, kujundirohked, iroonilised nõukoguliku arhitektuuriideoloogia suhtes, säilitades samas seose arhitektuurse keskkonna loomisprintsiipidega selle kõige laiemas tähenduses.

Need on jutustavad pildid ajast ja ruumist, kus idealiseeritakse minevikku, näidatakse ajaloolisi kihistusi, nüüdisaja totaliseerivat survet ning inimese lõpmatut üksindust. Matrjoška-maja, kus kiht kihi haaval koorub lahti täiuslik tuumik; isekerkiv suurlinna kolumbaarium, mis musta ja kandilise pilvelõhkujana ironiseerib surmakultuuri üle, düstoopilised muuseumid, sillad ja tornid, mis kunagi ei valmi või mida keegi ei kasuta (inimesi ei kohta neis töödes peaaegu kunagi), on poeetilised paljastused arhitekti fantaasiatest, mis peegeldasid arhitekti rolli muutumist anonüümsest tehnokraadist avalikuks triksteriks.

«Tsentrifugaalsete tendentside» teine kuraator on kunstiteadlane Andres Kurg, kes teema põhjaliku tundjana on kokku pannud kahekümnest teosest koosneva valiku eestlaste nn Tallinna kooli 1970.–1980. aastate loomingust. Tallinna, Moskva ja Novosibirski arhitektid esinesid esimest korda koos juba 1988. aastal Avvakumovi kureeritud näitusel Parc de la Villette’is.

Rada Pariisist Tallinna. Avo-Himm Looveer, 1982 FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Viimane tõdeb käesoleva näituse kataloogis, et eestlaste tööd mõjusid toona vene kolleegide fantaasiate kõrval veidi irdsena, olles vähem utoopilised ja rohkem kohaga seotud, ning näitusele kutsus ta nad puhtast sõprusest.

Ka Berliinis on eestlased eraldi saali saanud. Tallinna Kümne nime alla tuntud rühmituse tööd baseerusid vahel konkreetsel teostamata jäänud projektil (Leonhard Lapini Villa Valeri I Laagris, Ain Padriku Lääne Kaluri kolhoosi keskus, Toomas Reinu Nirvaana-maja Vigala Sassile jt), vahel skitseerisid ehitatavat (Jüri Okase joonistused). Ka kontseptuaalsed tööd on sageli iroonilised pamfletid arhitektuuripoliitilisel teemal: Lapini «Elavate linn, surnute linn» matab paneelrajooni sisehoovi Eesti arhitektuuri nomenklatuuri, Veljo Kaasik lahkab tabava pingpongimänguna üht arhitekti ja kliendi vahelist dialoogi, praktiseeriva arhitekti argipäeva.

Lapini «Eesti arhitektuurisajandi male» kujutab malelaual kohalikke märgilisi hooneid rehetarest laululavani (sh ka oma sõprade töid Tallinna Kümnest) ning oma mustvalges plakatlikkuses on see töö mitu korda olnud kaanepoisi staatuses: see oli 1986. aastal eestlastest rääkiva maineka itaalia ajakirja Casabella kaanel, Eesti Arhitektuurimuuseumi püsinäituse «Elav ruum» avapildil ning nüüd ehib Tschobani Fondi «Tsentrifugaalsete tendentside» kataloogi kaant.

Erinevalt Moskva ja Novosibirski paberarhitektidest olid Tallinna Kümme ka aktiivselt ehitavad arhitektid, kelle kolhoosikeskused, kortermajad ja eramud kuuluvad Eesti postmodernse arhitektuuri kullafondi. Samas ühendas neid venelastega nii arhitektuurijoonis kui ka praktika – nende tööd olid teadlikult mõeldud uuele publikule, näitustele, meediasse (ja lõpuks muuseumi).

Tschobani Fondi hoone Berliinis. FOTO: Roland Halbe

Oldi kirglikud, polemiseerivad, hierarhiaid lammutavad, samas ka poeetilised kunstnikuhinged. Olgu öeldud, et nii Lapin kui ka Jüri Okas olidki ka ajastu juhtivad kujutavad kunstnikud ning installatsioonide loojad. Andres Kurg kirjutab kataloogis, et paberarhitektuuri fenomen polnud autori isikliku mütoloogia hoolikalt viimistletud väljendus, vaid kollektiivne manifestatsioon fantaasia piiridest, sellest, millest oli üldse võimalik unistada vastasseisus valitseva korra käskude ja keeldudega.

Näituste ja ajakirjanduse abil jõudsid need fantaasiad kollektiivsesse teadvusse, muutusid avalikkuse osaks ning süstisid sinna teadmist teistsugusest tulevikust, kui nägi ette ametlik õnnelubadus helgesse kommunismi jõudmisest. Kunsti tehes tingimata ei vastandutud, ei põgenetud eraldatud omailma, vaid tegutseti süsteemi sees ja ametlike kanalite kõrval, valides vahendeid vastavalt eesmärgile.

Nagu alguses öeldud, on arhitektuurijoonis kui kontseptuaalne kunstiliik lõpetatud peatükk, museaalne haruldus arvutieelsest ajast. Arhitektide tänapäevane kuvand on kaugel kunstniku omast, samas on oskus visioneerida, mõtestada keskkonda visuaalselt kütkestava ja täpsena jäänud, lihtsalt praeguses piltide küllusevoos on tegelikult tähenduslikku aina raskem üles leida.

ARVUSTUS 

  • «Tsentrifugaalsed tendentsid. Tallinn-Moskva-Novosibirsk»
  • Berliinis Tschobani Fondi arhitektuurijooniste muuseumis jääb näitus avatuks 18. veebruarini 2018.
  • Sealsamas Tschobani Fondi kõrval asuvas, samuti arhitektuurile pühendatud Aedese galeriis saab aga 16. jaanuarini näha samuti Eestiga seotud näitust: Laulasmaale rajatava Arvo Pärdi keskuse uue hoone kavandeid hispaanlastest Nieto Sobejano arhitektidelt.
Seotud lood
12.12.2017 14.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto