Sisukord
Arvamus
Tänane leht
20.10.2020
ANALÜÜS ⟩ ANALÜÜS. Väärtuskriis valitsuses: Keskerakond ja EKRE lõid teineteisel hambad kurku (68) Eesti Eesti lühiuudised LGBT ühingu juht: valitsus kiusab oma inimesi (73) Eesti vanim tegevajakirjanik läks pensionile Hundid võtsid lambapidamise isu Selle aasta tapmiste arv ehmatas eksperte (2) Majandus Kas saab raha või ei saa: riigikohus paneb pensionireformi paika (13) Majanduse lühiuudised Hiina majandus saavutas jõudsa kasvu Olympic nõuab Trigonilt enam kui 16 miljoni euro hüvitamist Joe Biden lubab suurkorporatsioonidele ja rikastele maksutõusu Välismaa Aastaid kestnud ahistamine kukutas Taani võimupartei asejuhi (1) Välismaa lühiuudised Hispaania kohtunikud muretsevad õigussüsteemi politiseerituse pärast Peruust avastati 2000 aastat vana kassipilt Põhja-Korea vanglates vohab piinamine ja vägistamine (2) Arvamus Juhtkiri ⟩ Sõna loob kõik (10) Henry Lääne: seksismisüüdistus, mis ei pea paika Aino Järvesoo – naine, kes hoolis Eestist (1) Urmas Viilma: erimeelsustega ei saa vabandada armastuse puudumist (35) Karmo Tüür: Lenini mausoleumi taaskasutus (1) Loretta Kruusimäe: nõiaring seoses puuetega inimestega (2) REGIONAALARENG ⟩ Tiit Terik, Jan Trei: võitlus omavalitsuste kopsakama rahakoti ja omatulu eest ei rauge REGIONAALARENG ⟩ Garri Raagmaa: omavalitsused kui Eesti riigi vaeslapsed Toomas Kiho: Balti paelad ja Soome sild (2) Kultuur Lugu ajastust, mil õilis nägu oli lubamatu luksus Kultuur lühidalt Minu pisike päikene pingil oli katki Maailmamuusika täht peab Eestisse jõudmiseks läbima kadalipu (1) Sport Spordi lühiuudised Kas Eesti kergejõustiku lipulaeva seis on nii roosiline, nagu paistab? (1) Räim mõtleb Vuelta etapivõidust, Laas hakkab superstaari positsioonile vedama POSTIMEHE PINGERIDA ⟩ Pärnu juba võidab, aga võib veel kõvasti paremaks minna Maik-Kalev Kotsar leidis profikarjääri alustamiseks ideaalse paiga Hispaania meedia: kui Manresal poleks rahamuret, oleks Jõesaar ammu välja vahetatud Tervis Tervise lühiuudised Professor selgitab, millised tunnused viitavad emakakaelavähile ja kuidas seda ennetada AK Minu pisike päikene pingil oli katki Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rainer Kuuba: mis sõda metsas käib?

9 min lugemist
Rainer Kuuba FOTO: Sirje Lemmik

Kuidas metsanduses fakte ja emotsioone segi aetakse, kirjutab erametsaomanik, diplomeeritud metsamajandaja ja maastikuökoloogia magister Rainer Kuuba.

Kuigi meie praeguse metsanduse suhtes kriitilisi inimesi sildistatakse sageli emotsioonidest lähtujateks ja faktidega mittearvestajateks ning suurte raiemahtude õigustajad tuginevat justkui faktidel, siis paradoksaalselt on tegelikkus vastupidine. Metsanduslikest faktidest tehakse reeglina emotsionaalseid järeldusi ilma faktide olemusse ja põhjustesse süüvimata ning kriitikute «kõhutunne» langeb üllatavalt hästi kokku faktidega, millest ametnikud praegu mööda püüavad vaadata.

Metsamaa pindala suurenemine ei näita metsamajanduse jätkusuutlikkust

Kriitikuid on korduvalt püütud paika panna väitega, et kuna metsamaa pindala on Eestis viimase sajandiga suurenenud, siis metsade üleraiet olla ei saa [1, 2]. Tõsi, metsamaa pindala on praegu oluliselt suurem kui see oli enne teist maailmasõda, kuid suurte raiemahtude õigustamisel on see siiski puhas emotsioon, mis jätab varju metsades tegelikult toimuva.

«Metsamaa» on kõlvikutüüp ja see ei ütle midagi metsa kvaliteedi ega olemasolu või puudumise kohta, samamoodi nagu kõlvik «haritav maa» ei ütle midagi põldude harimise või sööti jätmise kohta. Metsamaa pindala suurenemine kirjeldab muutusi maakasutuses ega kirjelda kuidagi metsade majandamist. Isegi kui peaks lagedaks raiutama kõik Eesti metsad, siis metsamaa pindala sellest ei väheneks ning suurte raiemahtude õigustajad saaksid jätkuvalt hoobelda Eesti suure metsasuse protsendiga ja talijärveliku loosungiga «Eestis pole eales varem olnud nii palju metsa.» [1, 2, 3]. Suure raiemahu õigustamine metsamaa pindala suurenemise faktiga on sama kohatu kui näiteks ookeanikalade ülepüügi õigustamiseks kasutada fakti, et maailmamere keskmine tase on mõõtmistulemuste järgi tõusnud möödunud 130 aastaga ligi 20 sentimeetrit [4] ja «maailmameres pole eales varem olnud nii palju vett kui on praegu».

Pärast viimast jääaega ei ole Eestis kunagi olnud metsamaa pindala nii väike kui see oli kahe maailmasõja vahel [5]. Kui võrdluses võetakse teadlikult lähtepunktiks ajalooline olukord, mil metsamaa pindala oli suhteliselt lühikese perioodi jooksul enneolematult väike, siis on see demagoogiline võte inimestes emotsionaalse kallutatud hinnangu tekitamiseks.

Kusjuures ei maksa arvata, et eestiaegse metsade väikese pindala ja toonase metsamajandusega kõik rahul olid. Sarnaselt praegusele ajale ei olnud ka siis valitsuse ametliku seisukoha järgi mingit üleraiet. Ometi leidus kriitikuid, kes püüdsid valitsust ja avalikkust veenda, et metsi raiutakse rohkem kui kestlik ja mõistlik oleks. Näiteks metsateadlane Oskar Daniel rääkis 1928. aastal metsateadlaste päeval Eesti metsadest ja metsandusest kõneldes pikalt, kuidas mõningatest positiivsetest arengutest hoolimata kestab metsade üleraie ning kuidas «raskemad pilverünkad on kokku kuhjunud metsade kohale, mille laialivalgumist oleme asjatult oodanud». Oma ettekandes teatas Daniel muu hulgas: «Mõlemate [metsateadlaste Andres Mathieseni ja Paul Reimi] tulemused näitavad ülekasutamist, olgu selle arvestamise aluseks pindala või mass. Tundub liigsena siinkohal veel üksikasjadesse tungida ja korrata ning kui ma siiski mõned arvud ja vastavad tabelid esitan, siis ainult seks, et neid kõrvu seada selge pildi saamiseks, kuivõrra ametlikul esinemisel kasutamisest maha on vaikitud väite tõenduseks, et meie metsade aastane kasutus pole isegi aastast juurdekasvu suutnud ära tarvitada. Kuid võtke kust otsast tahate, ikka tuleb välja, et asi on edenenud vastupidises suunas ja seda peamiselt meie väärtuslikuma metsa kulul.» [6]

Ometi on tõenäoline, et enne teist ilmasõda oli Eestis ökoloogiliste funktsioonide täitmiseks vajaliku loodusmetsadele omase struktuuriga puistusid rohkem kui praegu, isegi vaatamata metsamaa toonasele väikesele pindalale. Väga vanad ja jämedad, sageli õõnsustega puud asustusest kaugemates metsades, aga ka metsamaa hulka mittearvestatud puiskarjamaadel ja -heinamaadel pakkusid eri metsaliikidele (samblikud, putukad, linnud jne) vajalikke kasvu- ja elupaikasid, mida praeguse aja puistud pakuvad märksa vähem. Olgu selle kinnituseks juba siis suhteliselt haruldane lendorav, keda ometi leidus enne II maailmasõda lisaks suurele levialale Virumaal sellest veel suuremal territooriumil Pärnu- ja Viljandimaal (peeti toona Eesti kõige tugevamaks asurkonnaks) ning väiksemate levikukohtadena Harglas, Missos, Urvastes, Ahjal, Sagadis ja mujal [7]. Praegu leidub lendoravat vaid üksikutes kohtades Virumaal.

Sarnaselt metsamaa pindala suurenemisele tuuakse kriitikutele vastuargumendiks teise faktina metsade tagavara suurenemist [1, 8]. Kuid on ju loogiline, et kui metsamaa pindala on ebaharilikult väike, siis ei saa ka metsamaal oleva puidu kogus ehk tagavara olla suur. Lisaks tuleb arvestada, et üleraiest tingituna võib puidu hulk metsamaal olla veel väiksem, kui see oleks samal pindalal olnud metsade loodusliku arengu korral. Oskar Danielilt saime juba teada, et Eesti Vabariigi algusaastetel oli raiemaht Eestis liiga suur ja tegemist oli ülekasutusega. Ka sõjajärgsetel aastakümnetel oli tegemist väga intensiivse raiumisega, mistõttu on paratamatu, et siis oligi Eesti metsade tagavara suhteliselt väike. Kuigi faktiliselt on Eesti metsade tagavara suurenemine viimase sajandi lõikes õige, siis toonase ebanormaalselt väikese tagavara põhjustest mitterääkimine ning lihtlabane numbrite suurenemise demonstreerimine on sisuliselt avalikkusega manipuleerimine, loomaks emotsionaalset ettekujutlust praegusest väga heast olukorrast võrreldes varasema ajaga. Õigem on tõdeda, et eelmise sajandi kaheksakümnendatel hakkas Eesti metsade normaalne olukord mõnevõrra taastuma ning eestiaegsest ja sõjajärgsest anomaaliast olime välja tulemas, kuid üheksakümnendate keskpaigast alates hakkas metsandusreeglite leevendamise tagajärjel olukord metsades uuesti halvenema. Seda isegi vaatamata metsamaa pindala jätkuvale suurenemisele põllumajandusmaade võsastumise tõttu pärast kolhooside-sovhooside lõppu.

Juurdekasvu suurenemise trend näitab raievõimaluste vähenemist

Kolmas fakt, millega praeguse metsanduse kriitikuid põrmustada püütakse, on juurdekasv. Avalikkust on väga lihtne emotsionaalselt mõjutada kujutluspildiga, et kui midagi kasvab juurde palju ning kui kasutatakse vähem kui juurde kasvab, siis seda ju vähemaks jääda ei saa [1, 9]. Kuid emotsionaalne ja ekslik on järeldus, et kui raiemaht Eestis on olnud juurdekasvunumbritest väiksem, siis järelikult üleraiet ei ole. Esiteks tuleb leppida loodusliku paratamatusega, et kogu juurdekasvavat puitu ei ole võimalik raiuda ega realiseerida. Kui näiteks 10-aastases puistus võib noori puid kasvada hektaril jämedalt võttes 5000 tükki, siis 100-aastases puistus on neid alla 500. Loodusliku suremise tõttu langeb vähem kui sajandiga puistu koosseisust välja ca 95 protsenti puudest. See on normaalne ja metsameestele ammu teada looduslik protsess. Kusjuures suurem osa puudest kuivab esimeste aastakümnete jooksul ning need on nii peenikesed, et jäetakse paratamatult metsa kõdunema. Hooldusraietega on keskealistes ja vanemates puistutes võimalik küll osa looduslikult väljalangevatest puudest kätte saada ja inimesel kasutusse võtta, kuid siiski ainult osa ja mitte kõike. Metsamehed on juba ammu tuginenud kogemustest saadud teadmisele, et ideaaljuhul oleks Eestis võimalik kasutada umbes 70 protsenti juurdekasvust, kuid tegelikkuses olukord nii hea ei ole [10].

Praegune raieintensiivsus riigimetsades on peaaegu kaks korda suurem kui varasemalt viimase saja aasta jooksul.

14

Raiemahtu ületavast juurdekasvust rääkides jäetakse tähelepanuta puidujuurdekasvu otsene sõltuvus puude vanusest. Puude füsioloogiast tulenevalt kasvatavad noorte puudega puistud biomassi mitu korda suuremas koguses kui vanad. See tähendab, et kui Eesti metsade kogujuurdekasv suureneb, nagu senised andmed näitavad [11], siis see näitab muutusi puistute vanuselises jagunemises: vanade puistute osakaal väheneb ja nooremate puistute osakaal suureneb (sellist muutust näitavad  ka muud andmed). Raiemahtude suurendamine praegu toob kaasa selle, et vanade puistute pindala väheneb veelgi ning noorte puistute osakaalu suurenedes omakorda juurdekasv suureneb veelgi. Praeguse arengu jätkudes on võimalik, et paarikümne aasta pärast võib Eesti metsade juurdekasv olla kaks korda suurem kui praegu. Samal ajal tuleb arvestada, et koos juurdekasvu suurenemisega suureneb ka peenikeste looduslikult väljalangevate puude hulk, mis metsa kõdunema jäetakse, sest nende kasutuselevõtt ei tasu ära. Seega muutub järjest suurem osa faktilisest juurdekasvust majanduslikult mittekasutatavaks. Kuna seetõttu vabaneb kiiresti ka puude seotud süsinik, siis juurdekasvu suurenemisest ei ole mingit kasu ka kliimamuutuste poliitikas. Kuid et vanade metsade pindala pidevalt langeb, vähenevad lisaks ökosüsteemi vaesumisele ka raievõimalused. Mistõttu tuleb järjekordselt ja korduvalt alandada raievanust, et administratiivselt suurendada «raieküpsete» metsade hulka ja võimaldada metsafirmadel käibe säilitamiseks raie jätkamist isegi siis, kui saadav sortiment on peenike ja suhteliselt odav.

Suure juurdekasvu emotsionaalsel esiletõstmisel jäetakse varju ka tõsiasi, et biomassi juurdekasv ei ole sama, mis majandusmetsadest saadava võimaliku tulu juurdekasv. Kui natuke lihtsustada, siis puud hakkavad metsaomanikule raha kasvatama alles selles vanuses, mil puidu juurdekasv hakkab langema. Peenikestest puudest saadav metsamaterjal on odav, jämedatest puudest saadav metsamaterjal on mitu korda kallim. Vaatamata puidu juurdekasvu vähenemisele keskealistes puistutes ja osa puude jätkuvale kuivamisele, kasvavad alles jäävad puud jämedamaks, mistõttu suureneb ka raiest saadava jämeda ja kalli metsamaterjali hulk ning sellega ka raiest saadav tulu [12]. Praegu puupõllumajandust ning puistute kiiret lageraiet õigustavad metsatöösturid, ametnikud ja isegi osad metsateadlased on unustanud metsateadlase Erich Lõhmuse tarkuse: «Jättes puistu kasvama, investeerib metsaomanik uuesti selle jooksva müügihinna, et realiseerida toodang kõrgema hinnaga tulevikus.» Seega tuleb lageraie edasilükkamist, sõltumata õigusaktidega sätestatud raiet lubavast vanusest või diameetrist, käsitleda kui investeerimisotsust ning metsaomanikud ei pea laskma ennast eksitada emotsionaalsetest avaldustest, et raieküpse metsa raiumata jätmine tähendab majanduslikku kahju. Reeglina võib okasmetsade lageraiet edasi lükata praeguse raievanusega võrreldes isegi kuni paarkümmend aastat ja on päris kindel, et metsaomanik teenib selle otsuse tulemusel jämedate puude müügist märksa suuremat tulu. Nii et juba ainuüksi majanduslikus mõttes ei saa puude kasvu võrrelda ei porgandi ega rukkitaimega, kõnelemata sellest, et metsadel on ökosüsteemis kujuteldamatult suurem tähtsus kui porgandipeenral või rukkipõllul.

Uue tselluloositehase rajamine toob kaasa metsamaterjali odavnemise

Faktina esitatakse ka väidet, et tselluloositehase rajamine Eestisse pidavat tõstma paberipuidu hinda ja seetõttu olevat see metsaomanikele kasulik [13, 14, 15]. Kuigi see tundub loogiline, siis paradoksaalselt hakkaks rajatav tehas metsamaterjali hinda kokkuvõttes hoopis alandama. Tõsi, on tõenäoline, et uue tselluloositehase rajamine meie piirkonda (ei ole suurt vahet, kas see ehitatakse Eestisse, Lätti või Soome) tekitab lisanõudluse ja tõstab alguses paberipuidu hinda. Kohe pärast seda teevad puupõllumajandusest lähtuvad metsateadlased uue arvutuse lageraiet lubava vanuse täpsustamiseks ning jõuavad tulemusele, et kuna paberipuidule on tekkinud turul täiendav nõudlus, siis on majanduslikult otstarbekas teha lageraieid veel nooremates metsades kui seni. Misjärel valmistab keskkonnaministeerium kompromissina ette serveeritava raievanust alandava metsaseaduse eelnõu ning Riigikogu võtab selle vastu. Sellises asjade käigus võib kindel olla, sest just nii on meil asjad käinud juba paarkümmend aastat. Viimati nägime samasugust protsessi selle aasta suvel, eelmine taoline olukord oli 2013. aastal (mõni aasta enne seda oli Eestis tehtud märkimisväärseid investeeringuid pelletitootmisesse) ning varasemalt on seda juhtunud veelgi ja korduvalt. Puupõllumajandusest lähtuvad metsateadlased räägivad varjamatult, et kui puidutööstus võimaldab kasutada peenemat puitu, siis saab lühendada raieringe ja teha lageraieid järjest nooremates puistutes [15].

Neil inimestel, kes peavad praegust raiumist seninägematult intensiivseks, on paraku õigus. 

14

Kuid raievanuste langetamise puhul tuleb arvestada kahe paratamatult kaasneva mõjuga. Raievanuse alandamine lühendab raieringi ja see toob kaasa raiemahu suurenemise. Seda eelkõige riigimetsas ja firmametsas, kus eesmärgiks raiest saadava puidu kvantiteet. Teiseks on nooremate puistute lageraiest saadava metsamaterjali hulgas järjest rohkem peenemat ja järjest vähem jämedat metsamaterjali. See kõik tekitab peenema sortimendi osas ülepakkumise, mille tulemusel selle hinnakasv aeglustub või hakkab hind isegi langema. Sellist puidutööstusele head ja metsaomanikele ebameeldivat arengut oleme Eestis samuti korduvalt näinud. Metsamaterjali eri hindadega sortimente on palju ja eri kokkuostjatel on hind erinev, mis teeb trendide jälgimise keeruliseks, kuid kes peenema metsamaterjali odavnemist ei usu, see võib uurida RMK kodulehel avaldatud metsamaterjali hinnastatistika tabeleid [16]. Kuigi hinda kujundavaid tegureid on palju ning periooditi esineb üles-alla kõikumist, on ometi ilmne, et juba alates 2012. aastast on peenpalgid muutunud jämedate palkidega võrreldes järjest odavamaks ning paberipuidu keskmine hind on lausa languses ja praegu juba väga sarnane küttepuidu hinnaga. See on ka üks põhjus, miks erinevalt RMKst ja metsafirmadest väga paljud erametsaomanikud ei kiirusta lageraiet tegema isegi kui puistud on saavutanud lageraiet lubava vanuse. Kuna peenikestest puudest saadav tulu on väike, siis ongi mõistlik juhinduda Erich Lõhmuse tarkusest, et raieküpse puistu kasvama jätmine on investeering ning puud tasub kasvatada vanemaks ja jämedamaks. Jämedate puudega vana mets on kasulik nii loodusele kui ka metsaomanikule.

Uuest tselluloositehasest oleks metsaomanikele kasu üksnes siis, kui puiduressursi kasutuse riiklikku regulatsiooni muudetaks kardinaalselt ning raiemaht Eestis langetataks 6...8 miljoni tihumeetrini aastas. Kuid ametnike ja poliitikute praeguse suhtumise juures on selline areng vähetõenäoline.

Tavaliste inimeste kriitika praegu metsades toimuva kohta vastab faktidele

Seda, et nii suures mahus raiumist pole varem nähtud, on öelnud juba väga paljud tavalised inimesed, kes eri põhjusel on aastaid metsas käinud. Ametnikele, metsatöösturitele ja mõnele metsateadlasele võib see ju vastumeelt olla, kuid tavaliste inimeste arvamus langeb kokku faktiga, millest sel sajandil pole veel kuigi palju räägitud. Aeg on see viga parandada.

Aastatel 1922–1944 raiuti riigimetsas keskmiselt kolm tihumeetrit puitu metsamaa hektari kohta aastas. Sellises mahus raiumist on kirjeldatud kui «mõningast ülekasutust», kuid üleraie põhjusest võib tagantjärele aru saada: küttekriis vabariigi algusaastatel, valuutalang marga kursi languse peatamiseks, 1930ndate aastate majanduskriis ja II maailmasõja puhkemine. Pärast sõda oli raieintensiivsus riigimetsas veel paar aastakümmet sarnane, kuid langes perioodiks 1976–1985 keskmiselt 2,4 tihumeetrile hektarilt ja perioodiks 1986–1995 koguni 2,25 tihumeetrile metsamaa ühe hektari kohta [17]. Viimastel aastatel on riigimetsast raiutud RMK aastaaruannete järgi keskmiselt juba ligi 4 tm/ha. Seega vaatamata varasemast palju suuremale rangelt kaitstava metsa osakaalule on praegune raieintensiivsus riigimetsas oluliselt suurem kui see oli kogu eelmisel sajandil. Kui jätta arvestusest välja rangelt kaitstavad metsad, kus igasugune raiumine on keelatud (enne II maailmasõda oli selliseid metsi väga vähe), ja lähtuda ainult majandatavatest metsadest, siis on praegune raieintensiivsus riigimetsades peaaegu kaks korda suurem kui varasemalt viimase saja aasta jooksul.

Erametsade raieintensiivsust on andmete vähesuse tõttu raskem kirjeldada, kuid selle sajandi tavapäratult suur raiemaht on siiski ilmne. On teada, et kolhoosid-sovhoosid raiusid aastas keskmiselt 1,0...1,5 tm/ha [18]. Viimastel aastatel on eraisikutest ja firmadest erametsaomanikud raiunud SMI andmete järgi keskmiselt üle 5 tm/ha. Kuigi väga paljud erametsaomanikud raiuvad jätkusuutlikus mahus või isegi tagasihoidlikumalt, siis «tühjaksraiutavate» firmametsade mõjul on üleüldise kokkuvõttena erinevus eelmise sajandiga siiski mitmekordne.

Nii et neil inimestel, kes peavad praegust raiumist seninägematult intensiivseks, on paraku õigus. Sõdade ajal ja pärast sõda ongi raiemaht suur, kuid praegu on see Eestis veel suurem. Mis sõda meil praegu käib?

Kuna varsti alustatakse järgmiseks kümnendiks metsanduse riikliku arengukava koostamisega, siis soovitan ametnikel ja teadlastel senisest märksa tõsisemalt süveneda paljuräägitud faktide tagamaadesse ja tegelikku olemusse ning arvestada ka kriitikute arvamusega. Elu on näidanud, et kriitikutel on sageli õigus. Poliitikutele aga soovitan usaldada metsandusküsimustes tavalisi metsandusega kursis olevaid inimesi rohkem kui ametnikke, sest erinevalt ametnikest ja mõnest metsateadlasest on tavalised inimesed oma arvamuses vabad ja sõltumatud.

Kasutatud allikad:

1. https://arvamus.postimees.ee/4060689/marko-pomerants-uheksa-metsaraiet-puudutavat-vastust-siiri-sisaskile

2. https://majandus24.postimees.ee/4138677/graafik-eestis-on-metsarohkusega-sajandi-parim-seis

3. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eestis-pole-eales-varem-olnud-nii-palju-metsa-ja-metsas-niipalju-puid?id=50771256

4. https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/indicators/sea-level-rise-3/assessment

5. http://digileht.maaleht.delfi.ee/metsaleht/kui-suur-on-olnud-eesti-metsasus?id=79311176]

6. Eesti Metsanduse aastaraamat III. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu, 1928.

7. Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks. Tallinn, 2006.

8. https://www.postimees.ee/4289685/keskkonnaagentuuri-vastus-lohmusele-noored-puud-on-nagu-lapsed-neid-ei-saa-statistikast-valja-jatta

9. https://tartu.postimees.ee/4090585/metsakasvatuse-professor-metsa-kasvab-endiselt-rohkem-kui-seda-raiutakse

10.  Enn Pärt. Puistute juurdekasv – metsanduse põhitõed ja müüdid. Eesti Mets nr 3, 2013.

11. http://www.envir.ee/et/metsastatistika#Juurdekasv

12.  Erich Lõhmus. Metsatulu optimeerimine Eestis enamlevinud kasvukohatüüpide puistutes. Tartu, 1994.

13.  http://www.pollumajandus.ee/uudised/2017/06/06/est-for-investi-juhid-miljarditoostus-ei-suurenda-raiemahtusid

14. Aadu Polli kommentaar artikli juures https://majandus24.postimees.ee/4317969/iduettevotja-kritiseerib-tuliselt-miljarditehast-kas-te-teete-nalja

15. https://maaelu.postimees.ee/3992735/metsanduses-on-liiga-palju-majandust-ja-liiga-vahe-visiooni

16. http://media.rmk.ee/files/Metsamaterjali%20hinnastatistika%20al%201999oktoober.xls

17. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918-1998. Tallinn, 1998.

18. T. Meikar, I. Etverk. Põllumajandusmetsad ja nende majandamine aastail 1944–1990. 2005.

Seotud lood
19.10.2020 20.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto