/nginx/o/2017/12/12/7399115t1h074d.png)
Õppinud Berliinis ja Potsdamis aiandust, sai Ellen Koppelist esimene õpetatud naisaednik Eestis, jõudes enne seda veel olla ka Tsaari-Venemaal Petrogradi botaanikaaia ajaloos esimene õpetatud naine. Hiljem sai temast tuntud botaaniku Gustav Vilbaste abikaasa, kes jätkas erialast tööd läbi ajaloo keeruliste aastakümnete.
Koppelid ja nädalaleht Olevik
1892. aastal abiellus Tartu majade omanik ja ehitusettevõtja Karl Koppel koduõpetajanna Marie Grossbergiga. Järgemööda sündisid neil tütred: 4. märtsil 1893 tütar Ellen ja 14. aprillil 1895 tütar Beata. 1896.aastal oli Karl Koppel Villem Reimani ja Oskar Kallase kõrval kolmas mees, kes ostis Karl August Hermannilt Postimehe ja andis selle Jaan Tõnissoni toimetada.
Koppelid olid aktiivsed seltskonnategelased, muu hulgas karskusliikumise ja aiandusseltsi eestvedajad. Karl oli karskusseltsi Ugaunia asutajaid ja selle esimeheks 1902. aastal. Harrastusaednikena oli neil suure viljapuuaiaga kodu Kastani tn 119. Marie Koppel eestistas isegi Hannemanni «Aiatöö-katekismuse».
Karskuse kuratooriumi liikmena tutvus Karl Koppel lähemalt Ado Grenzsteiniga, kellelt ta 1900. aastal ostis nädalalehe Olevik. Algul oli Koppelil raskusi võimudele vastuvõetava toimetaja leidmisel. Selleks ei kinnitatud Kustas Kotsarit ega Koppelit ennast, küll aga viimaks ta naine Marie. Päris tühja koha pealt Marie ajakirjanikuks ei hakanud. Ta oli juba varemalt väiksemaid kaastöid teinud Rahva Lõbu-Lehele.
Nii osutus Marie Koppel eesti poliitilise ajalehe esimeseks naistoimetajaks, avaldades Olevikus kirjutisi mitmesuguste päevakajaliste küsimuste kohta ja muutes selle pahempoolsemaks. Marie Koppeli toimetatud Olevikust sai äge võitlusplatvorm naiste õiguste eest võitlemises. Tema jaoks oli oluline naistele valimisõiguse andmine, aga ka muud küsimused nagu näiteks naiste õigus õpetada vallakoolides. Nende suundumuste tagajärjel tõusis naisküsimus oluliseks teemaks avalikkuses.
Tütardele tahtsid Koppelid anda parima hariduse, mis tol ajal naisterahvale võimalik. Nii pandi Ellen Koppel 1902. aastal Tartu Puškini nimelisse tütarlaste gümnaasiumi. Ajastu vaimule kohaselt pidi ta õppima ka klaverimängu. Isa ja ema ajakirjanduslik ja ühiskondlik taust andsid tütarlapsele võimaluse suhelda Tartu haritud ja rikkama rahvaga.
1905. aasta rahutuste ajal kajastati Olevikus poliitilisi sündmusi ja seda üsna pahempoolsest vaatepunktist. Kui asjalood võtsid verise pöörde, ähvardas Karli arreteerimise oht ja seepärast põgenes ta Soome. Tartusse jäänud Marie Koppel seevastu tõesti vahistati valitsusvastase tegevuse tõttu mõneks ajaks.
Soome põgenenud Karl Koppel suri ootamatult 1. aprillil 1906 Viiburi lähedal Uusikirkkos südameataki tagajärjel. Samal ajal oli kindralkuberner Vassili Sollogubi otsusega suletud ka ajaleht Olevik. Marie, kes nüüd oli sunnitud üle võtma ka isa rolli, jäi avalikust elust kõrvale ja pühendas end tütarde Elleni ja Beata kasvatamisele haritud eesti naisteks.
Raskused õppimise teel
1912. aastal lõpetas Ellen gümnaasiumi ja ees seisis oma elu kavandamine. Kogu tüdruku lapsepõlv oli möödunud vanemate aiandusharrastusest tulvil kodus. Suved oli neiu veetnud suurelt osalt Urvastes vanaisa Peeter Grossbergi Türgi talus või Otepää lähistel tädi Anna Ütsi Kruusa talus. Seepärast polegi midagi imestada, et Ellen huvitus aedniku ametist. Marie Koppel, kes veidi kahtles tütre kutsumuses, soovitas tal esialgu erialaga tutvuda Abja lähedal Liplapi talus.
Liplapi aianduskool, mis tegutses 1910–27, oli tol ajal Eesti ja kogu Venemaa esimene omataoline aiatöö- ja majapidamiskool. Kooli rajajaks ja juhatajaks oli sama talu perenaine kutseharidustegelane Marie Sapas. Koolil oli hea õppebaas: viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park ning asjatundlikud õpetajad. Õppetöö koolis kestis seitse kuud, algas aprillis ja lõppes saagi koristamisega oktoobris. Igal aastal kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20–24 tüdrukut. Ellen võttis õppetööst osa 1913. aastal.
Veendunud oma valiku ja kutsumuse sobivuses, otsis Ellen võimalusi edasiõppimiseks. Kooli valik oli keeruline. Esmalt kirjutas ta avalduse Londoni Botaanikaaia aianduskooli. Paraku tuli sealt eitav vastus. Oli piisanud vaid tema eesnimest, mis paljastas, et tegu on naisega. Tolleaegses inglise ühiskonnas ei võetud veel naisi sellistesse koolidesse. Vastus oli solvav, kuid parata polnud midagi.
Kuna Elleni armastatu, Tartu ärimehe vanem poeg Johannes Grant, oli siirdunud õppima Leipzigi ülikooli, siis vaatas neiu Saksamaa poole ja leidis Berliin-Dahlemi Kõrgema Aiatöö Akadeemia. See kool oli üks neist vähestest õppeasutustest, kus naistel oli tollal võimalik aedniku kutset omandada.Õppe- ja praktikabaas ootas teda Potsdamis Sanssouci keiserlikes aedades.
1914. aasta veebruaris olid Ellenit Tartu raudteejaamas ära saatmas ema ja õde. Seda sõitu oli juba terve talve ette valmistatud. Ebamäärase erutusega istus ta ihuüksinda rongi, mis pidi teda vastu viima oodatud tulevikku. Esimene ümberistumine oli Riias ja edasi sõitis rong juba öösel. Järgmise päeva õhtuks jõudis ta Berliini. Potsdamisse viival rongil valdas Ellenit meeleolu, mida ta ei unustanud terve oma järgneva elu jooksul – see oli segu ängistusest, hirmust võõra tundmatu ees, kuid samas ka ahvatlev.
Nii jõudis ta Potsdami võõrastemajja, kust lasi end juhataja Sanssoucisse professor Murmanni juurde.
Sanssouci keiserlikud aiad
Potsdamis asus alates 1416.aastast kuni I maailmasõjani Saksa Hohenzollernite keisridünastia residents. Friedrich II ajal oli kujundatud Sanssouci park, kus alates 1745. aastast asus suveresidentsina kasutatav loss. Hiljem rajati sinna ka uus palee.
Sanssouci park oli tuntud kui Saksamaa Versailles. Palee juurest laskuvad viinamarjaterrassid läksid sujuvalt üle pargiks, mis laius ligi 290 hektaril. Seal kasvas üle 3000 puuviljapuu, kasvuhooned kasvatasid apelsine, meloneid, banaane ja virsikuid. Kõikjal ilutsesid kaunid skulptuurid ja obeliskid, tee- ja aiamajad ning paviljonid.
Ellen on meenutanud oma esimest päeva: «Võõrastemajast juhatati mind Sanssoucisse prof Murmanni juurde. Ta oli Sanssoucis majapidamise, nn Melonerie juhatajaks. Peale selle õpetas ta kuninglikus aiatöökateedris Dahlenispuuviljandust /…/ Tuba oli mulle valmis vaadatud ja kaubeldud.»
Väike aednike pere oli sõbralik ja seltsiv. Professor Murmann elas aia juures oma majas. Ellenisse suhtuti kui oma inimesesse. «Seal kasvatati küll meloneid, kuid peaasjalikult siiski viljapuid, marjapõõsaid. Kasvuhoonetes püsikuid, viinamarju, isegi ananasside maja oli, kus valitses troopiline soojus. Ühe poolega kasvuhoones tagaküljel kasvatati ka šampinjone. Siis suur puuviljahoidla kunstliku külmutusseadeldisega. Kasvatati igasuguseid köögivilju,» on meenutanud noor aednikuõpilane.
Park oli sakslastele armastatud jalutuspaigaks, kus eriti palju inimesi käis pühapäeviti kui erirongid, mis liikusid Berliini ja Potsdami vahet, tõid tuhandeid ühepäevauudistajaid. Seepärast tekkis Ellenil harjumus käia hommikuti vara pargis jalutamas, et üksinda nautida looduse ilu. Ta on meenutanud ühel sellisel jalutuskäigul juhtunud seika: «… korraga märkan, et mind jälgib vanem härrasmees. Mulle paistis see nii naljakana. Mina ees. Tema kogu aeg minu kannul./…/Mõtlesin, et on tõepoolest üks häbemata mees. Teel tulid meile vastu üksikud ja teretasid lugupidamisega. Tunnistasin meest lähemalt, pikad vurrud. Nüüd oli mul selge, et see on Saksa keiser. Mida tema minust mõtles, ei tea. Kuid võib aimata, et pidas mind häbematuks tüdrukutirtsuks, kes ei tunne oma keisrit.»
Ühel järgneval sellisel hommikusel jalutuskäigul keiser kõnetas teda ja imestas tema kummalise aktsendi üle. Saksa keiser ja ta perekond liikusid Potsdamis vabalt ringi nagu iga teinegi lihtsurelik.
Ka keisrinna tundus Ellenile lihtsa inimesena. Tema käis tihti aiandis, kust viis aiasaadusi oma köögi tarvis, kuid ka lasteasutustele. Töölistega rääkis ta pesuparandamisest ja sukkade-sokkide nõelumisest. «Ükskord jäin ma kuidagi tema ette. Professor Murmann tutvustas mind: «Unsere kleine Russin.» Vaidlesin vastu, et ei ole ma ühtegi venelane, olen ainult Vene riigi alam,» jutustas Ellen oma tutvumisest keisrinnaga. Hiljem, kui ta keisrinna ette juhtus, päris see ikka neiu käekäigu järele.
Nii möödus imekaunis suvi - joonistades oma unistuste aia plaane ja kujutledes, kuidas Leipzigist saabub külla Johannes Grant, tema «suur Juku», ja nad kahekesi jalutavad Sanssouci muinasjutulises pargis.
Kuid aiandis oli veel üks huvitav noormees – abiaednik sakslane Ludwig Hellwig. Nagu Ellen kuulis, oli ta ühe Berliini advokaadi vanem poeg ja professor Murmann pidas temast väga lugu ning ilmselt poleks tal midagi selle vastu olnud, kui Ludwigist oleks saanud tema tütre Paula abikaasa. Nad olid ühevanused ja Ellenit intrigeeris algusest peale tõik, et noormees ei teinud temast üldse mitte välja, ega saatnud talle pilkugi. Prantsuse armastusromaanide najal kasvanud ja parajas abiellumiseas neiu oli intrigeeritud ja kasutas omalt poolt nii mõndagi väikest kavalust, et noormees teda tähele panema hakkaks.
Sõja puhkemine katkestas õpingud
Oli põuane suvi. Siis korraga mõrvasid Serbia natsionalistid Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi ühes abikaasaga. Ööl vastu 1. augustit allkirjastas Vilhelm II sealsamas Sanssouci uues palees sõjakuulutuse.
Ellen kirjutas oma päevikusse: «Terve elu oli koondunud peatänavale. Ükski ei maldanud kodus viibida. Peatänaval oli kohaliku lehe aknale välja pandud telegrammid, korraldused. Rahvas tungles akna ees. Teated olid tihti luulelised, sõjakuulutamine tuli täiesti ootamatult. Pühapäeva hommik. Vaikne hommik. Kurb hommik. Terve öö läbi kõlasid üle majade katuste minu tuppa vaimustusega lauldud isamaalaulud. Noorte laul. Valmis on nad viimse veretilgani isamaa eest võitlema.»
Sõjavaimustuses läks ka Ludwig vabatahtlikuks. Aga Ellenis tõstsid pead tema patsifistlikud tunded: «Ja mina? Mina ei võitleks kellegagi kaasa. Ilmas on ka targemat teha, kui teisi surmata.»
Ellen oleks võinud siis veel koju sõita. Aga ta pani kõik kaalule, kuna ei tahtnud ega suutnud õppimist pooleli jätta. Tal oli töö, mida ta armastas, tal oli siht, mille poole ta püüdles, tal oli iseseisvus ja ta tundis rõõmu oma vabadusest.
Aga ümbritsevate inimeste suhtumine temasse muutus – oli ta ju vaenuliku poole esindaja. Keegi ei pidanud midagi tema Eesti päritolust, siin oli ta Tsaari-Venemaa esindajaks. Nii harjus Ellen oma suud lukus hoidma ja vestlustes mitte oma arvamust avaldama.
Septembris tuli Ludwig tagasi aedadesse – teda polnud kehvade silmade pärast sõjaväeteenistusse võetud. Johannes Grant oli sõitnud koju oma isa matustele ja sõja alguse tõttu ta enam Leipzigisse tagasi ei pääsenud. Rongiliiklus oli katkenud, ka kirjad enam ei liikunud. Läks aega, enne kui Ellen sai kirja Taanist Eduard Vildelt, kes talle teatas, et nende päevade sees oli ta saanud Marie Koppelilt kirja, kus see palus võimalust tema kaudu tütrega kirjavahetust pidada. Hea meelega oli kirjanikuhärra nõus võtma enda peale vahetalituse ja saatis Ellenile oma Kopenhaageni aadressi.
Nii sai Ellen oktoobri lõpus üle kolme kuu emalt kirja. «Ta kirjutab, et me väga kokku hoidlikud peame olema, kui me tervet varandust kaotada ei taha. Ta pidi meie majade peale võlga tegema. Päev enne sõjakuulutust oli ta selleks ka loa saanud ja muidugi ei saanud ta seda päev pärast sõjakuulutust teha. Majadest sissetulek olla ka väike. Ainult siis, kui ma töötades tõepoolest palju õppida saaks nagu kevadkuudel, maksvat mul siia jääda. Muidu läheks minu siinolek liig kalliks maksma. Ta loodab, et ma õppimise võimalust kaotades niipea kui võimalik koju sõidan. Pärast rahutegemist võivat ma kohe jälle tagasi sõita.»
Sellegipoolest ei tahtnud Ellen ikka veel koju pöörduda. Ludwig oli pärast tagasisaabumist Ellenit rohkem tähele panema hakanud. Isegi niipalju, et neiul tekkisid mõtted, et ta arvatavasti on temasse armunud. Nii tuligi Hellwig ühel õhtul kasvuhoonesse, milles Ellen üksi töötas. Kui neiu talle ütles, et ta arvatavasti varsti koju sõidab, siis vastas Ludwig, et ta kaotavat sellega ainukese lähedase hinge.
Ellen oli segaduses. Ta ei teadnud, kas ta seda noormeest armastas. Pigem tundis ta temast rõõmu kui oma lähedasest ja armsast sõbrast. Kuid ta tundis ka, et Hellwigi armastus tema vastu polnud sõbra armastus. Nii noormees oma tundeid tema vastu ka kord tunnistas. Kaks korda uuris ta neiu käest, kas see teda armastab. Õiget vastust Ellen talle anda ei osanud. Hinges tundis neiu, et parem oleks olnud, kui seda armastust poleks olnud.
Lehtedes aga kirjutati juba, et kõik välismaa alamad tuleb riigist välja saata. Ka tema kodu külastasid kord sõjaväelased ja korraldasid talle ülekuulamise. Üha ilmsemaks sai, et tema otsusest varsti midagi enam ei sõltu. Nii oligi: «Laupäeval koju tulles leidsin salapolitsei poolt teadaandmise, et ma enne 28. novembrit Potsdamist lahkuma pean. Veeresid mõned üksikud pisarad üle põskede.»
Kodumaale naasis Ellen Koppelüle mere ja selle käigus elas üle tugeva tormi. Oli Sassnitz – Trelleborg – Stockholm – Rauma – Petrograd – Tallinn – Tartu ja lõpuks oli ta vana-aastaõhtuks kodus.
Petrogradi botaanikaaed
Muidugi oli Ellen Saksamaalt naastes kurb – kõik, mida ta oli alustanud, lõpetas sõda ühekorraga ära. Õnneks selgus peagi, et Petrogradi botaanikaaeda vajati aednikku. Kuulutuse peale kandideeris ka Ellen ja sai positiivse vastuse. Kaasas soovituskiri Saksamaalt, suundus Ellen Koppel oma uuele töökohale. Temast sai esimene naisaednik Petrogradi botaanikaaia ajaloos.
Sõda Euroopas tundus siin nii kaugel olevat ja ei puutunud üldse Petrogradi igapäevaellu. Peeter Esimese nimeline botaanikaaed oli üks vanemaid Venemaal ja asus pealinnas Apteekri saarel.Ellen asus tööle vesirooside osakonnas ja tema hooleks jäi hiidvesiroosi kasvatamine. Veel hiljemgi on ta vaimustusega kõnelnud neist suurepärastest taimedest: «Nende lehtedele võis asetada väikese lapse ja ta kandis teda veepinnal.»
Ellenil oli plaan, et kui ta saab tööl jalad alla, läheb ta professor Komarovi juurde ülikooli edasi õppima. Tema esimesi katsetusi teaduslikus uurimistöös juhendaski tõepoolest see kuulus vene botaanik ja maadeuurija, kelle käe all neiu õppis ka herbaariumite valmistamist.
Perekonnalegend räägib, et Ellen elanud Petrogradis selles majas, kus oli keldris Lenini konspiratiivkorter. See fakt iseenesest ei mõjutanud kuidagi tema elu, küll aga tõmbas tööle kriipsu peale oktoobrirevolutsioon. Tekkinud kaoses jäid kasvuhooned kütmata ja taimed hävisid. Ellen oli meeleheitel, aga ei saanud midagi teha. Tööd ei olnud enam, süüa ei olnud enam, punane terror halvas kogu normaalse elu. See õudus, mis siin vallandus, polnud võrreldavgi sõja algusega Potsdamis. Nii põgeneski Ellen Koppel 1918. aastal Eestisse tagasi.
Tartu Ülikooli Maarjamõisa aed ja abielu
Sõjast ei pääsenud ta kodumaalgi. Kuid elatist tuli teenida ja nii leidis Ellen Koppel aednikukoha Tartu ülikooli Maarjamõisa aeda. Maarjamõisa mõis oli Tartu ülikoolile kingitud 1911. aasal. Mõisasüdames leidus väike park ja tiik. Ülikoolile saabus majapidamine kõige viletsamas seisukorras. 1918. aastast peale asuti energiliselt majapidamist korraldama ja täiendama. Sinna muretseti piimakari, rajati põllumajandusosakonna katsepõllud ja rajati ülikooli ning kliinikute tarbeks aed aia- ja juurviljadele. Majapidamisse rajati ka korralik puukool. Kõiges selles oli Ellen osaline 1922. aastani.
Pärast Tartu rahu väljakuulutamist asus Ellen vabakuulajana Tartu Ülikooli põllumajandusosakonda, et täiendada oma erialast haridust.
1921. aastal sai Ellen kuueleheküljelise kirja Saksamaalt Ludwig Hellwigilt, kus mees kirjutas, et taotleb luba Eestisse sõiduks. Ellen on kokkuvõtvalt kirjutanud: «Elasin üksinda lapsepõlvekodu aiamajakeses Kastani 119. Kavatsesin abielluda Ludwig Hellwigiga. Noormehel oli luba käes Eestisse sõiduks. Pidime kohtuma Viljandis minu ema juures, kes elas minu õe juures. Ta viivitas aga millegipärast sõiduga. Mina jätkasin ülikoolis edasi õppimist, sest ma ei olnud veel kindel, kas abiellun temaga.»
Sõda ja aeg olid maailma ja inimesi tundmatuseni muutnud. Ludwig Hellwig Eestisse ei jõudnud.
Veel samal aastal tutvus Ellen hoopis matemaatika-loodusteaduskonna kooliõpetajast üliõpilase Gustav Vilbergiga, kellega koos asus uurima taimedega seotud rahvapärimust.
Jõulude ajal laulatati nende abielu Viljandi Jaani kirikus praost Jaan Lattiku poolt. Järgemööda sündisid lapsed Gustav, Juhan, Ellen, Henn ja Hele, neist Ellen suri imikuna. Naine jäi koduseks ja pühendus laste kasvatamisele. Et mitte päris kaotada seost oma erialaga, abistas Ellen oma meesttaimede sedelkataloogide koostamisel ja herbariseerimisel. Ka avaldas ta aiandusalaseid kirjutisi ja nõuandeid mitmetes naistele mõeldud ajakirjades ja ajalehtedes.
Kui Gustav määrati aastatel1925–1927 Kundasse Virumaa rahvaülikooli juhatajaks, siis sai Ellenist juhataja abi ning aianduse- ja kodumajanduse õpetaja. Kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendate alguses viibis Gustav Vilberg sageli välismaal – Soomes, Rootsis, Austrias. 1932. aastast alates sai temast mitmete koolide õpetaja Tartus. 1935. aastal, nimede eestistamise kampaania käigus, muutsid ka nemad oma perekonnanime. Uueks nimeks sai Vilbaste.
29. jaanuaril 1936 valiti Gustav Vilbaste esimeseks Eesti Vabariigi looduskaitseinspektoriks, kelleks ta jäi erinevate ametkondade alluvuses kuni pensionile siirdumiseni. Nende kodu asus otse Kadrioru serval Vase tänaval. Ellen aga võttis sel ajal oma hooleks õemehe kolonel Jüri Hellati Raudna vallas asunud Kannikmäe talu puuviljaaia. Kuni talle 1938. aastal pakuti aednikukohta ETK Põltsamaa tehase puukooli, kus kasvatati rahva seas nõutud puude ja põõsaste istikuid ning lilli.
Kui baltisakslasi hakati 1939. aasta lõpul repatrieerima Saksamaale, siis Viljandi aiaäri ja puukooli omanik Arved Kelch rippus nii südamega oma aia küljes, et söandas lahkumise edasi lükata kuni järgmise aasta kevadtalvele. Ka siis ei raatsinud ta oma rikkalike aedasid jätta ilma hooleks, vaid kutsus Ellen Vilbaste oma valduste järelevaatajaks.
Jälle uus suur sõda
Eesti okupeerimise järel 1940. aasta suvel natsionaliseeriti Kelchi aiandid ja Ellen Vilbastet ei peetud kohalike võimude poolt soovitavaks seal edasi töötama. Tekkinud segastes ja ärevates oludes pidas ta paremaks lahkuda Viljandist ja asus tööle Õisu mõisa aednikuna ning piimandusinstituudi instruktorina. Sinna jäi ta ka sõja puhkemise ajal ja saksa okupatsiooni alguses. Kolme keele valdajana oli ta ühtlasi ka tõlgiks. Nii näiteks võõrustas ta kunagise Õisu mõisa omaniku Edward von Siversi ohvitserist järeltulijat kui see oma esivanemate maavaldustega tutvumas käis. Temale oli lubatud sõja lõppedes mõis tagastada.
Sõja jätkudes aga kaotati Õisus aedniku koht ja et Ellen Vilbastel oli raskusi laste koolitamisega, siis siirdus naine 1942. aastal uuesti Põltsamaale, kuhu jäi paigale kuni 1944. aasta kevadeni. Rinde üleveeremise järel kutsusid sugulased Elleni uuesti Kannikmäe tallu Viljandimaal. Sinna rajas ta puukooli, et sõjaaja külmadel talvedel hävinud puuviljaaedu istutusmaterjaliga varustada. 1940. aasta jaanuarikuu oli Eestis olnud väga külm: 17.I.1940 langes temperatuur Jõgeval –43,5 kraadini, mis on Eesti ametlik külmarekord tänapäevani. Pakane haaras kogu Eestimaa oma võimusesse. Kevadel oli selge, et viljapuude kahjustused olid erakordselt suured ning juba suvel tehti põhjalikke vaatlusi. Selgus, et 70-80% viljapuudest oli hävinud. Nii suurt tagasilööki ei olnud Eesti puuviljandus ammu näinud. Pakaselised talved jätkusid aga kolmel järgmiselgi aastal, mil hävis veel esimesel katastroofilisel talvel nõrgestatud puid. Üks osa puudest hukkus sõjategevuse ajal, eriti 1944. aasta suvel ja sügisel. Seepärast on mõistetav, kui tänuväärset tööd Ellen oli tegema hakanud. Ometigi tunnistati Kannikmäe talukulaklikuks majapidamiseks ja aed ning puukool lasti hävineda.
Nõukogude periood
Sõjajärgne aeg oli heitlik. Vahetada tuli mitmeid töökohti. Nii töötas Ellen Vilbaste Pollis teaduri ja õpetajana, siis viljasalvedes, aiandussovhoosides ja mitmetes majandites agronoomi või aednikuna. Riikliku pensioni saamiseks puuduvate tööaastate saamiseks lõpuks ka öövalvurina.
1966–1972 töötas Ellen Nigula riiklikul looduskaitsealal. Pärast Gustav Vilbaste surma 1967, koostas naine Eesti taimedest herbaariumi, lisades sellele taimepärimuslikud tekstid, mida nad nooruses abikaasaga koos olid kogunud, ning korraldas sellega rändnäituse «Kodumaa taimed rahva käsitluses». Näitus oli menukas.
Ellen tegutses suurema osa nõukogudeaegsest elust Viljandis ja selle ümbruses. Ning kui töökoht asuski mujal, siis kodu oli ikka Viljandis Roosi tänaval.Ta oli väga aktiivne inimene, kes võttis osa nii majandus- kui kultuurielust, edastades oma teadmisi ja kogemusi kodu-uurimise, õpetajate, aiandus- ja looduskaitseseltside ning muude ühiskondlike organisatsioonide kaudu.
1972. aastal haigestus Ellen Vilbaste raskesti ja suri 14. veebruaril 1974. Ta puhkab Viljandi Metsakalmistul.
Poeg Gustav (1922-86) oli ajakirjanik ja pedagoog. Juhan Vilbaste (1924-85) oli rahvusvaheliselt tuntud teadlane entomoloogia alal. Tütar Hele (1931) omandas ema eeskujul agronoomi ja hiljem pedagoogi kutse. Noorim poeg Henn (1932-93) oli Nigula looduskaitseala juhataja, looduskaitsja, ornitoloog ja jõhvikaaretaja.
Õde Beata oli abiellunud Georg Kirschbaumiga, kes oli sõjaväelane, kolonel. Hiljem eestistasid nad oma nime Hellatiks. Ellen Vilbaste õepoeg Henn-Kaarel Hellat oli kirjanik.
Kasutatud: