Sisukord
Sõbranna
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku (1) AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (14) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Lauamängud toovad seltskonna kokku

5 min lugemist
«Vana-Egiptuses visati täringu asemel pulkasid ja tulemuse alusel sai tegelane lauamängus edasi liikuda. Toona usuti, et seda, kuidas pulgad kukuvad, peab keegi universumis ju otsustama,» selgitab Vaher. Laual on parasjagu mäng «Camel Up» FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

IT-mehe Kristo Vaheri meelest eeldavad lauamängud erinevalt raamatust pidevat keskendumist – nii et ei mingit vargsi tööasjadele mõtlemist! Oma väite tõestuseks on tal riiulis 193 lauamängu, mida ta on 214 laiendiga suuremaks ehitanud.

Tellijale

«Minu teekond mängude maailma sai alguse arvutimängudest, kuid ühel hetkel mõistsin, et need viivad mind inimestest ja nendega päriselt suhtlemisest kaugemale,» meenutab Vaher. «Samal ajal sattusin juhuslikult ühele Youtube’i kanalile, kus USA telestaarid lauamänge mängisid. Tolle ajani olin arvanud, et kõik lauamängud on sama igavad kui «Reis ümber maailma» või «Monopol», siis aga nägin, et laual oli paljude kujukeste ja ilusa disainiga mäng ning neil oli seda mängides ka lõbus.»

Kuulsuste mänguõhtust inspireerituna ostis Vaher oma vennale jõulukingiks tõelise klassika: «Katani asustajad». «See mäng oli nii sõltuvust tekitav, et mängisime seda kogu perega terve jõuluaja. Justkui Pandora laeka avamine – pärast jõule läksin koju ja hakkasin uurima, milliseid mänge veel olemas on,» räägib Vaher.

Juba kolm kuud hiljem, 2013. aasta märtsiks oli Vaheri kollektsioonis kümme lauamängu. «Mäletan, kuidas ma siis mõtlesin, et mul on koos täiuslik mängukogu, sest esindatud oli sotsiaalne mäng, kus igaüks sai midagi arvata või öelda, samuti koostöömäng, mis tekitas tunde, et seltskond teeb midagi ühise eesmärgi nimel, ning lisaks strateegiamängud vaikselt nokitsemiseks.»

Õige pea ilmnes aga probleem: lauamänge ei saa mängida üksi või kahekesi, neljast kuni kaheksast huvilisest koosneva seltskonna kokkuajamine mitu korda nädalas nõuab aga suisa fanaatilist kirge. «Üldiselt püüavad inimesed sotsiaalseid olukordi ju kontrollida,» räägib Vaher. «Lauamänguõhtu on aga uus olukord ja selle käigus on võimalik ka kaotada, seega tekitab see esiti veidi ebakindlust. Sellest üle saamiseks võtsin mõnele kodusele peole sattudes alati kaasa «Dixiti» karbi, mille abil näitasin, et lauamängud ei piirdu ainult kabega, ja ühtlasi tuvastasin seltskonna mänguhuvilised.»

«Mulle on oluline, et mängud näeksid ilusad välja, ja abstraktses stiilis kaartidega «Dixit» tuleb siin eriti hästi esile,» ütleb Kristo Vaher. FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Viie aastaga on Vaher jõudnud korraldada suisa 450 lauamänguõhtut. «Tunnistan, et see on elustiili küsimus,» ütleb ta ja lisab: «Umbes 30 aktiivsemast inimesest suur osa käib mängimas vaid korra kuus. Aga teisalt – kui tihti käivad inimesed kinos või teatris? Samuti kord kuus? Harvem?»

Eelmise aasta alguses jõudis mänguseltskond niikaugele, et kolmapäevastele ja laupäevastele üritustele kogunes rohkem rahvast, kui seal kohti jagus. «Kuna olukord hakkas meenutama linnateatri piletitega toimuvat, siis tegin infosüsteemi, kus inimesed said registreeruda mängule, mis neid huvitas,» jutustab Vaher. «Kui see lauale tuli, said nad automaatselt selle kohta teate ja ka koha. Mõni kuu tagasi tegin süsteemi ümber: et inimesed saaks oma elu paremini korraldada, planeerime nüüd terve kuu mänguõhtud ühe korraga ära.»

Põhjus, miks inimesed mängivad, on lihtne: erinevalt raamatust ei lase lauamäng mõelda tööasjadele, sest kogu aeg tuleb keskenduda, n-ö kohal olla. «Lisaks tekib saavutustunne, rääkimata sellest, et mängitakse ju teiste inimestega koos, seltskonnas. Kui on huvi, võib samal ajal juua ka klaasikese veini ja rääkida, mis elus uut.»

Mis puudutab Vaherit ennast, siis meeldisid talle poisipõlves J. R. R. Tolkieni raamatud. «Saan neid nüüd lauamängude kaudu taasavastada. Sama on näiteks filmides läbi elatud Teise maailmasõja või postapokalüptilise maailmaga – selliste lauamängude mängimine pakub veel suuremat elamust, võimalust sinna keskkonda sisse minna. Jah, muidugi mitte visuaalselt, aga selle kaudu, et sul on sündmuste üle kontroll.»

Riiulitel on 193 lauamängu, mida Vaher on 214 laiendiga suuremaks ehitanud. (Lisaks veel peaaegu 200 minilaiendit, millega kaasneb näiteks üksik figuur või kaart.) Žanritest on riiulitel ulmet, keskaega, kliimasoojenemist, viikingeid, jääkarusid ja zombisid. «Seal on näiteks «The Godfatheri» sündmustel põhinev mäng, samuti «Freedom», kus ülesandeks on orje lõunaosariikidest Kanadasse aidata. «Black Orchestra» räägib vandenõust Hitleri kukutamiseks, «Tales from Arabian Nights» põhineb 1001 öö lugudel ning kirjanik Neil Gaimani lühijutustuses «A Study in Emerald» võitleb Sherlock Holmes kurjade jõududega.» FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kaks korda nädalas koduuste avamine sõpradele nõuab teatavaid muudatusi elukorralduses ja järeleandmisi ka lähisuhetes. Või siis mitte. «Kui oma elukaaslase esimest korda koju tõin, tabas teda kerge šokk – no umbes nagu Mr Grey puhul, ainult et minul oli terve seinatäis lauamänge. Alguses mõtles ta, et kõik need 200 riiulis olevat mängu on ainult sõda ja tapmine. Püüdsin teda ettevaatlikult lauamängudega tuttavaks teha ja panin lauale «Fury of Dracula». Mõtlesin, et selline kahetunnine mäng, aga tegelikult kestis see viis ja pool tundi. Õnneks ei ehmatanud ta sellest ära ja on kahe aastaga osalenud 200 mänguõhtul.»

Mida võiks osta algaja lauamängur?

Esimest mängu ostes tasub valida teema, mis pakub huvi. Kui inimesele meeldib põllumajandus, siis tasub ette võtta selleteemaline mäng, näiteks «Agricola». Marsi vallutamisest huvitatuile soovitan «First Martiansi» ja veinihuviline võtku ette «Viticulture», mis räägib veinitootmisest Lõuna-Prantsusmaal.

Mis puudutab algajaid, siis «Settlers of Catani» võib soovitada esimeseks mänguks absoluutselt kõigile, see on meie poodides ka eesti keeles olemas. Mängijate ülesanne on koguda ressursse ja ehitada külasid, linnu ning neid ühendavaid teid.

«Ticket to Ride» võimaldab mängijal kehastuda raudtee-ettevõtjaks, kes võistleb teistega liinide teenindamise nimel.

«Dixit» on oma sotsiaalsusega perfektne kingitus inimestele, kel kombeks sõpru külla kutsuda.

Eestis tehtud mängudest väärib esiletoomist «Mees, kes teadis ussisõnu», sest seal on huumorit, kenad illustratsioonid ning langetada saab nii strateegilisi kui ka taktikalisi otsuseid.

Lauamängude hinnad jäävad 40 ja 70 euro vahele. Eestis saab neid osta raamatupoodidest, Tallinnas on olemas ka spetsiaalsed poed, nagu Braingames Ülemiste keskuses, Meeple Union Tallinna ülikooli kõrval ja Lorien Hipodroomi juures.

15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto