Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: Tallinn pisaraid ei usu

2 min lugemist
Päeva karikatuur 13.12 FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Mõnes Ladina-Ameerika riigis on vee- ja energiamonopolide kahtlastel tingimustel erakätesse minek ja sellele järgnenud suured hinnatõusud lähiminevikus viinud suisa rahvaülestõusudeni. Õnneks on meil Eestis kombeks lahendada selliseid asju tsiviliseeritumalt ja rahulikumalt. Nii sai Tallinna Vee ja konkurentsiameti aastaid kestnud hinnavaidlus eile Eesti kohtusüsteemis lõpliku lahenduse riigikohtu otsusega, mis andis õiguse konkurentsiametile. Väga lihtsustatult öeldes seisnes vaidlus selles, et Tallinna Vesi leidis, et veehind peaks olema kõrgem, Eesti riik aga, et see peaks olema madalam. Tariifivaidlus Tallinna Vee ja Eesti riigi vahel jätkub veel rahvusvahelises arbitraažis, kus ettevõte nõuab riigilt kümneid miljoneid eurosid.

Riigikohtu otsus tuli mõru pillina alla neelata Tallinna Vee aktsionäridel, kuna eduka börsiettevõtte aktsia reageeris tariifivaidluse kaotusele suure langusega ning võib oletada, et see otsus avaldab edaspidi tugevat negatiivset mõjudividendide väljamaksmisele. Ettevõtte juhid ja suuraktsionärid nimetasid otsust ebaõiglaseks ja õigustatud ootuste rikkumiseks, kuna see olevat vastuolus Tallinna linna ja ettevõtja vahel erastamisel kokkulepituga. Kui vaadata vaid asja juriidilist poolt, siis võib nende pettumust mõista.

Kõnealune vaidlus näitab aga veel kord, et pooled tõlgendavad õigluse mõistet erinevalt ning täidavad selle endale meelepärase sisuga. Kui aktsionäride silmis on ebaõiglus dividendide vähenemine, siis tarbijad nägid ebaõiglusena enam kui kahekordset hinnatõusu, mis eelnes 2010. aastal kehtima hakanud seadusele, mille järgi tuli hinnad kooskõlastada konkurentsiametiga ning millest tariifivaidlus alguse sai. Enamiku arvates oli ülekohus see, kui majanduskriisi tingimustes ja olukorras, kus kümnetel tuhandetel inimestel sissetulek tunduvalt kahanes või sootuks kadus, veehinda Tallinnas enam kui 12 protsendi võrra tõsteti. Seepärast leidub ühiskonnas vähe neid, kes vee-ettevõtte juhtide ja aktsionäride krokodillipisarate peale kaasa tundma hakkaksid.

Ilmselt on kõik kuulnud konkurentsi puudumise ja monopoolse seisundi kahjulikkusest. Kuid vaatamata kõigile miinustele on loomulikud monopolid, nagu Tallinna Vesi, paratamatud. Poleks ju mõeldav, et eri firmad hakkaksid näiteks rajama uusi trasse, mis olemasolevaid dubleeriksid. See viiks ka teenusehindade tõusuni, mitte langemiseni. Riigil tuleb aga loomulike monopolide tegevuse negatiivne mõju oma regulatsiooniga minimeerida. Selles vallas pole Eesti riik paraku viimastel kümnenditel edukas olnud.

Seotud lood
12.12.2017 14.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto