Kõige jõukamas omavalitsuses saab parteivõim riigi kümned miljonid elustamaks halli, mis oma elujõuetust on tõestanud. Kortermajad lähevad teadagi inimestele. Aga keegi ei tea endiselt, millistele, millise probleemi ja millises ulatuses lahendamisele.
Ehitamine pidi olema majanduse elavdamise nurgakivi, aga selle tulemus on veel teravam tööjõupuudus ja riigi endagi ehituseelarvete lõhkiminek.
Palju pikema vinnaga on stiimulite pidev asendamine jagamisega. Et riiklik pension seotakse lahti maksu maksmisest ja pensionisambad maksustatakse, lähevad paremal juhul käiku ümbrikud, halvemal lõpeb panustamine üldse.
Arstiabi sõltumata ravikindlustusest teeb sama. Astmeline tulumaksuvaba miinimum on siin nagu rusikas silmaauku, ideaalne maksude vältimiseks, aga soodustab ühtlasi madalama tootlikkusega tööd. Komplekt poleks siiski täiuslik, kui poleks ka pidurdamatut panust uutele maksudele, mida ajutiselt on pidurdanud ainult maksude lisalaekumised tänu kõrgkonjunktuurile.
Kõrgliigast teise liigasse
Pole siiski nii, et tulevik pole enam kellegi kätes, selle otsustavad enne poliitikuid teadagi valijad. Aga palju sõltub ka sõltumatutest ekspertidest. Nad on kohati suurepäraselt avanud probleeme, aga teinud ka kurvastavaid kompromisse poliitikaga, alahinnates ebaausust selles keskkonnas. Kui näiteks Ardo Hansson ütles välja eelarvepoliitika probleemid, tõmbas Eesti Pank ise sellele tasakaaluks risti peale asepresidendi sõnadega, et «majandus sellest kokku ei kuku» ja «valitsus väärib kiitust» lubaduse eest, et järgmine valitsus kärbib.
Rohkem pole valitsejatel vajagi. Riigikontroll oli kriitikas euroraha väljumisstrateegia puudumise peale igati asjakohane, lõpetas aga reipalt «kõik on tehtav», täpselt nagu valitsuski, keda arvustas.
Eelarvenõukogu esimees kord üllatas positiivselt, võrreldes kõrgkonjunktuuris majanduse elavdamist tule kustutamisega bensiiniga, kord silus seda üpris jahedate hinnangute ja soovitusega tõsta veel tulumaksu – ajal, mil kulusid tõstetakse niigi hiiglaslik kümnendik.
Euroopas on jäme ots järelevalves ja tõlgenduses eelarvereeglitele, mis võlakriisi kogemusest kehtestatud, läinud võlaorjuses lõunariikide kätte. Meie valitsusele on see sobinud ja tänu päranduseks saadud madalale võlatasemele on sinnapoole saadud üsna muretult vaadata. Siiski on piir käes.
Me oleme eelarvepoliitika tipust tõstetud teise liigasse, millega kaasneb hoiatusmehhanism. Ja ei usukski, aga eelarvemiinuse prognoosis ilma võlateeninduse kuluta on meist Euroopas tagapool vaid Rumeenia.