Sisukord
Arvamus
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku (1) AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (14) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud

6 min lugemist
Ricardo San Vicente FOTO: Erakogu

Oktoobrikuine Kataloonia iseseisvusreferendum lõhestas nii sealse ühiskonna kui tekitas ka terava vastasseisu Kataloonia valitsuse ja Hispaania keskvalitsuse vahel, mis kulmineerus Kataloonia parlamendi iseseisvuskuulutusega. Hispaania peaminister Mariano Rajoy vastas sellele piirkonna Madridi otsevalitsuse alla võtmise ning Kataloonia parlamendi laialisaatmisega. Uued erakorralised valimised määrati 21. detsembrile. Taavi Minnik vestles enne Kataloonia valimisi Barcelona ülikooli professori Ricardo San Vicentega katalaani keelest, kultuurist ja kohalikust identiteedist.

Ricardo San Vicente on Barcelona ülikooli slavistikaprofessor ja vene kirjanduse tõlkija. Rahvuselt on ta bask, kes sündinud 1948. aastal Moskvas poliitemigrantide perekonnas. Kui Ricardo oli kaheksa-aastane tulid tema vanemad Hispaaniasse tagasi.

-Teil on väga huvitav elulugu. Rahvuselt olete bask, sündinud Moskvas ning teie vanemad naasid Francisco Franco aegsesse Hispaaniasse, kus jäid elama Katalooniasse. Mida üldse kujutas baskide ja katalaanide jaoks elu falangistide ja Franco diktatuuri all?

Kui mu vanemad olid noored, evakueeriti nad Hispaania kodusõja jalust Nõukogude Liitu. Toona arvasid nad, et jäävad sinna ainult lühikeseks ajaks, kuid lõpuks said kodumaale naasta alles 20 aasta pärast. Vanemad tulid tagasi 1956. aastal, isale pakuti kohe tööd Kataloonias. Nii olen praktiliselt terve oma elu elanud Kataloonias, ja mis puudutab mu identiteeti, siis pean ütlema, et veidi tunnen end venelasena, natuke katalaanina, natuke baskina ja veidi hispaanlasena.

Franco ajast on mulle meelde jäänud kohutav hallus, mis igal pool valitses. Need olid pimedad ja vaesed ajad, inimesed käisid mustades, ilmetutes riietes ning olid silmanähtavalt ära hirmutatud. Hispaania puhul oli tegemist majanduslikult väga mahajäänud riigiga.

Mu isa pani mind Kataloonias alguses prantsuskeelsesse kooli, sest see oli väljaspool Franco režiimi survet. Hiljem läksin Kataloonias tavalisse kooli, kus õppisin hispaania keeles. Hispaania keelt tajusin toona Franco ja vallutajate keelena, samas kui katalaani keel oli kohaliku rahva keel. 1960ndatel, kui käisin ülikoolis, oli katalaani kultuur Franco režiimi ajal väga haletsusväärses seisus, hädasti oli tarvis oma rahvuslikku identiteeti kaitsta. Kirjalik kultuur oli kadunud, katalaanikeelsed olid vaid maapiirkonnad ning isegi Kataloonia enda eliit rääkis hispaania keeles.

Samas pean ütlema, et rahvuslikku vaenu ma igapäevaelus baskide ja katalaanide suhtes ei kohanud. Vastavalt Baskimaal ja Kataloonias on maapiirkonnad väga baskimeelsed ja-keelsed ning katalaanikeelsed ja -meelsed. On külasid, kus hispaania keelt ei osatagi. Kuid linnades on eri kultuurid ja keeled tänapäeval segunenud ning eksisteerivad harmooniliselt kõrvuti.

-Balti riikides ning teistes idapoolsetes Euroopa maades tunnevad paljud inimesed praegu katalaanidele kaasa, kuna ka nemad on oma ajaloos kokku puutunud keele ja kultuuri allasurumisega suurrahvaste poolt. Kas näiteks eestlaste või poolakate ajaloolist kogemust on teie arvates võimalik kõrvutada katalaanide omaga?

Ma kujutan endale eestlaste ajaloolist kogemust ette väga häguselt. Poola ajalooga olen paremini kursis, sest mul on elu jooksul Poolaga ning poolakatest kolleegidega palju kontakte olnud.

16. sajandist peale on Kataloonia olnud Hispaania koosseisus ning mänginud olulist rolli näiteks hispaania kultuuriloos. Kuid ühiskondlikud ning majanduslikud arengud on olnud Kataloonias hoopis teised kui mujal Hispaania osades.

Viimase 500 aasta jooksul on katalaanide keel ja kultuur olnud väga tugeva hispaniseerimise surve all. Katalaanid on üritanud sellele vastu hakata. Surve leevenes 19. sajandi lõpus ja sellest perioodist võib rääkida kui katalaani kultuuri uuestisünnist.

-Praegu ei saa me rääkida katalaanide keelelisest või kultuurilisest tagakiusamisest. Millest Madridi ja Barcelona vaheline vägikaikavedu?

Praegune Hispaania võimupartei, Rahvapartei (Partido Popular) esindab ühtse ja jagamatu Hispaania ideed, nad ei taha mõista Kataloonia eripärasid ning erinevate Kataloonia ühiskonna osade esindajate õigustatud pretensioone, mis puudutavad kultuuri ja kohaliku identiteedi kaitset. Hispaania valitsus ei soovi arvestada katalaanide huvidega.

Keel on väga õrn nähtus, sellega seonduv puudutab siinseid inimesi väga. Katalaani keele kaitse on olulisem kui omariikluse saavutamine. Tsentraliseeritud Hispaania, mida esindab Rajoy valitsus, ei ole võimeline mõistma paraku katalaanide püüdlusi.

Kataloonia ühiskond on praegu lõhestatud. Osa on Hispaaniast eraldumise vastu, osa suhtub toimuvasse ükskõikselt ning osa inimestest tunneb, et nende identiteet on ohus,  seetõttu toetavad nad Kataloonia iseseisvust.

-Veel üks paralleel Ida-Euroopast: Venemaal on tänaseni laialt levinud seisukoht, et mingit ukraina ja valgevene keelt ei ole olemas, vaid need on vene keele moonutatud murded. Kas samasugust suhtumist võib kohata Hispaanias katalaani keele suhtes?

Jah, sellist suhtumist võib kohata, ehkki sarnast poliitilist värvingut, nagu ukraina ja valgevene keele suhtes, ei eksisteeri. Franco diktatuuri ajal oli ametlik seisukoht, et katalaani keel on hispaania keele ärarikutud murre ning mingit katalaani rahvast ei ole olemas. Toona polnud katalaanidel ja baskidel mingeid õigusi, neid, kes julgesid kirjutada või rääkida baski või katalaani keeles, ootas karistus. Need olid rasked ajad.

Katalaanid pole hispaanlased, see on rahvas oma erilise ajalookogemuse ning rahvusliku identiteediga. Katalaanid ise loevad ennast lähemal olevaks prantslastele kui hispaanlastele, ehkki unitaarse Prantsusmaa koosseisu Kataloonias keegi kuuluda ei sooviks.

-Teie õpetate ülikoolis tudengeid katalaani keeles. Kuidas tudengid sellesse suhtuvad? Kas on ette tulnud juhuseid, kui tudengid nõuavad, et õpetaksite neid hispaania keeles?

Mul isiklikult pole vahet, kas rääkida hispaania või katalaani keeles, ehkki kirjutada on mul hispaania keeles lihtsam, sest kui käisin koolis, siis õpetati hispaania keeles. Ülikoolis loen loenguid katalaani keeles. Minu jaoks on loomulik, et õpetatakse selle maa keeles, kus elatakse. Kuid kui enamik peaks soovima, et teeksin seda hispaania keeles, siis pole mul selle vastu midagi. Kuid minu senises praktikas pole selliseid juhuseid veel ette tulnud.

Ainsad, kes on avaldanud soovi hispaania keeles õppida, on olnud välistudengid. Ma olen selles osas olnud mõistev ja lubanud teha neil eksamid ning kirjalikud tööd hispaania keeles. Kummaline, aga kõige bravuurikamalt ja ägedamalt on protesteerinud katalaanikeelsete loengute vastu tudengid Venemaalt, kes nõudsid, et kuna nad on Hispaanias, siis tuleb neid õpetada hispaania keeles. Olen neile seletanud, et elame Kataloonias ja katalaani keel on raskes seisus ning kui me järele anname, siis ta kaob.

-Milline on tänapäeval katalaani keele olukord?

Viimased 30 aastat on üldhariduskoolid Kataloonias olnud katalaanikeelsed. Kõik õpivad katalaani keeles. Hispaania keel on enam levinud linnatööliste hulgas, samas kui kohalik intelligents ja «ülemised» ühiskonnakihid räägivad katalaani keeles. Nagu ka maainimesed. Paljudes külades isegi ei räägita hispaania keelt.

Mingeid jäiku piire etniliste gruppide vahel samas siin ei tõmmata. Neid, kes on sulandunud Kataloonia ühiskonda, võtnud omaks siinsed kombed ja elavad siin, loetakse katalaanideks. Katalaanide esivanemateks võivad olla väljarändajad Andaluusiast, Galiciast, Kastiiliast, Valenciast või Provence’ist. Siin võib sagedasti kuulda, et kellegi vanemad tulid Astuuriast, kuid ise loevad nad end katalaanideks.

Meil on ka palju migrante Ladina-Ameerikast, Marokost ja Kesk-Aafrika riikidest. Nad elavad üle kogu Kataloonia, aga need, kes on jäänud elama Barcelonasse, räägivad hispaania keeles, kuid need, kes on asunud maapiirkondadesse ja töötavad põllumajanduses, räägivad katalaani keeles.

Kolleegidega ülikoolis suhtleme omavahel katalaani keeles, kuid kui keegi peaks tulema väljastpoolt Katalooniat, siis pole probleemi, räägime temaga hispaania keeles. Kohalik intelligents valdab mõlemat keelt, nii et mingit keeleprobleemi meil ei ole.

-Milles seisneb kataloonia ja hispaania mentaliteedi erinevus? Kas vastab tõele stereotüüp, et katalaanid on vähem religioossed ja veendunud vabariiklased?

Katoliku kiriku positsioonid on siin nõrgemad, samas ei saa ma öelda, et katalaanid oleksid kõik andunud vabariiklased. Samas monarhiste leidub siin tõepoolest vähem kui teistes Hispaania osades. Kohalikud omavalitsused tekkisid siin ajal, kui mujal Hispaanias eksisteeris väga jäik tsentraliseeritud mudel, ning vastavad traditsioonid on siin pikad ja tugevad, ehkki keskvalitsus on üritanud ajaloo jooksul neid alla suruda.

Ma arvan, et mentaliteetide erinevus tulenebki ajaloost. Ajalooliselt oli Kesk-Hispaania autoritaarse ja despootliku mentaliteedi kandja, kuid Pürenee poolsaare ääremaadel on olnud tihedad kontaktid eri maade ja kultuuridega ning need on alati olnud avatud välistele mõjudele. Kataloonias on läbi aegade olnud tugev prantsuse kultuuri mõju, Valencia ja osa Baleaaridest elasid tugeva araabia mõju all. Kultuurid on aastasadade jooksul segunenud, tekkinud on tugev kosmopolitism. Ääremaad olid euroopalikumad, sarnased Vahemere teiste arenenud piirkondadega. Kesk-Hispaania on jäänud aga suletumaks ja arhailisemaks, samas kui ääremaad on saanud osa erinevatest kultuurimõjudest.

-Milles seisneb Kataloonia parlamendi fenomen? Sinna kuuluvad väga erinevad poliitilise spektri esindajad. Marksistid, trotskistid, kommunistid… Mujal Euroopas on need liikumised enamasti leidnud juba koha ajaloo prügikastis.

Kataloonias on vasakideed väga populaarsed. Poliitiline elu on siin väga mitmekesine, aga kui vaatate Hispaania parlamendi koosseisu, siis leiate ka sealt väga erinevaid liikumisi. Näiteks väikesed rahvuslaste erakonnad, nende hulgas vasakpoolsete vabariiklaste erakond.

Kataloonias eksisteerib omalaadne segu vasakideedest ja rahvuslusest, need liikumised on väga elujõulised ja inimesed suhtuvad neisse hästi. Selline mitmekesisus näitab erinevate poliitiliste ideede elujõudu ja vaadete mitmekesisust meie parlamendis.

-Kataloonia ajaloos on palju ülestõuse ja katseid vabaneda Hispaania ülemvõimu alt. Iseseisvus on korduvalt välja kuulutatud, ent hispaanlased on Kataloonia uuesti jõuga allutanud. Pole ka hiljutine referendum esimene, kus katalaanid hääletavad iseseisvuse poolt. Miks on Hispaaniast eraldumine viimase kümne aasta jooksul uuesti aktuaalseks muutunud?

Iseseisvuslastele andis hoogu juurde majanduskriis. Inimesed jäid tööta, ettevõtted pandi kinni. Kedagi oli tarvis süüdistada. Ning keda süüdistada? Loomulikult Madridi, kes pole meie majanduse arengust huvitatud ja on üritanud seda igati pidurdada.

Selline stamp tugevnes järk-järgult nende inimeste teadvuses, kes kaotasid majanduskriisi ajal töö ja sattusid raskesse majanduslikku olukorda. Nendest kujunes aja jooksul välja rahulolematute tuum, kes on veendunud, et kui Kataloonia oleks iseseisev, siis kontrolliks ta ise oma maksulaekumisi, esindaks end ise rahvusvahelisel areenil ning sellega koos kaasneks üleüldine heaolu ja Kataloonia rikastumine.

See kujutelm on mõistagi tugevasti idealiseeritud ja võib öelda et utoopilinegi.

Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto