Sisukord
Heureka
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (13) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük

4 min lugemist
Raimund Ubar FOTO: SCANPIX

Teaduse mõjukus, selle kasulikkus ühiskonnale ja teaduse maksumus on traditsiooniliselt olnud teaduspoliitiliste arutelude keskmes. Viimasel ajal on veel üks võtmeteema esile tulnud – teaduse usaldusväärsus, kirjutab akadeemik Raimund Ubar.

Selle aspekti tõi hiljuti juhtkirjana esile ajakiri Nature, rõhutamaks, et «teaduse tervishoid» (research health, research integrity, eesti keelde sageli tõlgitud kui «teaduseetika» või «hea teadustava») vajab rohkem tähelepanu ja toetust kui seni. Selle tarvis soovitatakse USAs tungivalt luua sõltumatu nõukoda – Research Integrity Advisory Board –, toetamaks teadusasutusi ja ülikoole teaduse tervise tagamisel.

Ühiskond ootab teadlastelt head (autori rõhutus – toim) teadust, ning headuse all ei tule mõista mitte ainult tulemuslikkust ja uute teadmiste olulisust, vaid ka usaldusväärsust. Ootused teadusele on samad mis tehnoloogialegi: et kuldkalake meie kasvavaid soove rahuldaks ja et tehismaailm meie ümber, kingitus teadlastelt ja inseneridelt, oleks usaldusväärne ja ohutu.

Tervis on tagasiside, mis annab teada, kas kõik on nii, nagu peab. TTÜ juures tegutsenud tippkeskuse CEBE loosung oli «Tervis ruudus».

See viitas kahekordsele tagasisidele: inimese tervist ja ravi jälgivale meditsiiniaparatuurile ja seadmete endi korrasolekut ehk aparatuuri tervist tagavale veel ühele tagasisidemehhanismile.

Teaduse tervis

Nii naljakas kui see pole, ka teadusel on tervis, mis tähendab usaldusväärsust ja millega on tihedasti seotud teadusega tegelemise kultuur, teadustöö eetika, sotsiaalsed ja psühholoogilised aspektid…

Inglise vanasõna ütleb: «Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju.» Odavat teadust ei ole. Aga Eesti on «imede maa», sest meil toimub teaduse odav väljamüük. Loodust siiski kaua petta ei saa.

Selles, et teadus on oluline, pole kahtlust. Aga see, mis on oluline, on kallis. Ravimid apteegis on kallid. Aga kui me ei kuula signaale, mida murelikuks muutunud keha aegsasti saadab, ega leia raha tervise eest hoolitsemiseks, tuleb õige pea leida raviks palju suuremaid summasid. Nii on ka teaduse tervisega, mida peab hoidma.

Nagu vastukajaks nimetatud teemale on Eesti kolm ülikooli TÜ, TTÜ ja EMÜ võtnud vastu «heal teadustaval» põhineva kokkuleppe ühendada ülikoolide teadmisi uurimistöödeks Eestile oluliste küsimuste lahendamisel. Selle koostöö algust oodates on paslik meenutada teaduste akadeemia motot «Facta non solum verba» («Faktid, mitte paljad sõnad»).

Ühiskonnas toimuvates debattides, kus segunevad huvid, avalik arvamus ja teadus, leiab aset väärtuste ja tõe konflikt. Väärtused määravad tõe tähenduse. Tõde on suhteline, sest tõde otsitakse ikka mingite piiravate tingimuste eeldusel. Kitsendused aga on väärtuspõhised. Erinevad arvamused tulenevad erinevatest väärtusskaaladest.

Üldrahvalikud (poliitilised) debatid ongi enamasti väärtuste debatid, kus tõde ei olegi kaalukausil. Teadlastelt on võimalik neis debattides abi saada vaid tõendatud teadmise näol: «Kui teha nii, siis juhtub nõnda.»

Raskete, Eestile oluliste otsuste tegemisel tähendab teadusele toetumine suure vastutuse seadmist teadlaste õlgadele. Ootame ju teaduselt tõde. Aga tõejärgses maailmas on tõe ülesleidmine muutunud keeruliseks.

Paisuvas infovahus ja suurte andmete ookeanis õngitsevad fakte nii riiki juhtivad poliitikud, meediat kontrollivad ajakirjanikud, veebis surfavad muiduteadjad kui ka faktide advokaatidena teadlased. Faktid ise ei kõnele enam enda eest.

Fakte on igasuguseid: õigeid, vääri ja «ebamugavaid». Seepärast tuleb fakte analüüsida, neid kaitsta või ümber lükata. Kunagi oli akadeemiline arvamus tähtis. Praegu on aga sotsiaalmeedia mõju tihti suuremgi kui eksperthinnangul. Keeruliseks läheb siis, kui tekib huvide konflikt. Näiteks kui teadlane esitab ekspertarvamuse, aga poliitik seda kuuldes arutleb: «Teame ju ise ka, et nii tuleks teha, aga me ei tea, kuidas selle juures võimule jääda…»

Lõputu kontroll

Poliitikute ja teadlaste koostööd raskendab nende erinev orientatsioon. Poliitik vajab tõendeid kohe-kohe ja otsus saab olla üksnes kujul «ei» või «jaa». Kuidas saab siis poliitik järele oodata teadlast, kes peab nii probleemi lahendama kui ka lahenduse õigsust tõendama? Nende meetodidki on erinevad. Kui poliitiline tellimus on valdavalt tõendite otsimine olemasolevale arvamusele, siis teaduslik meetod seisneb suisa vastupidises – püüda olemasolevat arvamust (hüpoteesi) ümber lükata. Alles siis, kui see enam ei õnnestu, hakkab tasapisi tekkima kindlustunne, et tõde on nüüd vist käes.

Siit selgub nii teadustöö olemus kui ka see, miks teadus on kallis. Tõe leidmise usaldusväärsust mõõdab selleks kulutatud aeg. Aga aeg tähendab raha. Järelikult, soovides teaduskulusid kokku hoida, suureneb risk osta teaduse odavmüügilt pooltõdesid.

Einsteini parafraseerides võib öelda, et doktorikraad tähendab tõendit, et «inimene on nüüd ametlikult tark». Aga suurmees täpsustas: «Asi pole selles, et olen tark. Ma lihtsalt tegelen probleemiga kauem.»  

Teadlane ei mõõda tööpäevade pikkust, ei loenda hüpoteeside purunemisi, kontrollib lõputult oma tulemusi, kahtleb neis, parandab vigu… Ka Edisonil olevat vaid iga kümnetuhandes idee õigeks osutunud.

Seda, kuidas laboriseinte vahel maailmas esimest korda uuele tulemusele jõutakse, ei kujuta hästi ette inimene, kes oma käes nutitelefoni lehekülgi sirvib. Ei tule tal mõttessegi küsida endamisi, kuidas küll niisugune imevidin teoks on saanud.

Ühel loengul küsis mult tudeng: «Milleks see vajalik on, millest te räägite?» Ütlesin: «Et osata ehitada nutitelefoni, mis suudaks ise oma tervist kontrollida.» Tudeng vastas: «Nutitelefone saab ju osta poest.»

Lisaksin, et pealegi on ka tervis nendel poest ostetud nutikatel hea. Aga selle eest, et tehismaailm meie ümber tervisest pakatab, peaksime nüüd samuti kellelegi kusagil laboris tänu võlgnema. Me ainult ei tule selle peale. Aga kohe läheme endast välja, kui miski digitaalne tarbeese, mille orjusse oleme sattunud, äkki otsustab viiruse hankida ja haiglaravi nõuda.

Ajakiri Nature kirjutab, et üha tugevnev stress ja vastutus akadeemilises maailmas, majanduslik surve ja juhendajate nõudlikkuse kasv sunnib noorteadlasi hääletama jalgadega, et leida kergemat ja tulusamat tööd.

Nii kaovad teadusest talendid. Need aga, kes jäävad, võivad valida minnalaskmise tee – lohakuse uurimistöös ja rahuldumise pooltõdedega, kuni pettuste või võltsinguteni välja.

Andekus, majanduse varaait

Et seda halvimat ei juhtuks, et teaduse tervis käest ei läheks, et noortel ei kaoks motivatsioon, on vaja suurendada ressursse «hea teaduse» loomiseks. Nii väljendub Nature ja rõhutab, et teadusse suunatud investeeringutest ei pea üksnes otsest tulu ootama. Veel tähtsamaks tuleb pidada parema treenitusega noorteadlaste põlvkonna kasvatamist, kes suudaks anda usaldusväärseid vastuseid üha keerukamaks muutuvatele küsimustele.

Ülaltoodus on ka vastus eksistentsiaalsele küsimusele «Mis kasu on Eesti teadusest?».

Teadus rakendub ja konverteerub rahaliseks kasuks juhitamatu globaalse hiiglasena. Lokaalse ehk Eesti teaduse neelabki kõigepealt see hiiglane, valides välja parima. Sest teadus on avalik hüve. Majanduslik kasu teadusest ei ole avalik. Rahalise tulu rõhutamine, rääkides odavmüügis oleva teaduse kasust, on lühinägelik. Ka meil hääletavad noored jalgadega, sest 0,8 protsendist rahva kogutulust, mis teadusele praegu jagub, ei jagu noorteadlaste motiveerimiseks.   

Kui otsida head majanduspoliitikat, siis selleks on hariduspoliitika.

Andekad noored on majanduse varaait. Eesti teaduse akadeemiline põhiväljund peaks olema kõrgharidus. Loominguline  ja kriitiline mõtlemine, suure pildi nägemise oskus, uuega kohanemise võime ning tõearmastus on need, mis tuleks ülikoolist kaasa võtta. Selliseid omadusi arendab huvil ja uudishimul põhinev teadustöö. Õppimine on töö. Oskused ja teadmised on sellega kaasnev lisaväärtus.

Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto