Sisukord
Arvamus
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (13) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid

5 min lugemist
Artemi Troitski FOTO: Tairo Lutter

Поравализм on vene keeles uus sõna. Võin, käsi südamel, kinnitada: veel kümne aasta eest seda sõna ei olnud, kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Mina kuulsin seda esimest korda arvatavasti 2012. aasta teisel poolel, mil mai-juuni meeleavaldused olid laiali aetud ja Putin lõplikult Kremlis valitsema asunud ning noorte ja «kreatiivklassi» meeleolus hakkas sõjakuse ja konstruktiivsuse asemel selgelt tooni andma süngus ja pessimism.

Pole küllap raske taibata, et поравализм on saadud kahe vene sõna kokkupanekul: пора ja валить. Üheskoos tähendavad need «on aeg minna». Kuid siin on pisike nüanss: валить on märksa jõulisem ja aktiivsem «minemine» kui näiteks уходить või уезжать. Selle all mõeldakse ammu oodatud, tähtajalist, peaaegu paanilist ärasõitu, lahkumist. Niisiis, поравализм on nähtus, mida Venemaal mõnikord nimetatakse ka «sumadanivaimuks»: asjad kokku ja tõmbame aga uttu, võimalikult kaugele!

Lugeja vahest juba mõistis, et juttu tuleb emigreerimisest, kodumaalt lahkumisest. See teema on Venemaal praegu äärmiselt kuum, seda arutatakse laialdaselt ja kirglikult kõigist aspektidest ja kõigis kihtides. Piisab, kui tuua näiteks paar sõna otseses mõttes viimastel päevadel silma jäänud pealkirja: «Vene eliidi pagemine Euroopasse on kaks korda kiirenenud», «Maad on tabanud emigreerimislaine. Inimestel pole motiivi Venemaale tagasi tulla».

Kusjuures need pealkirjad pärinevad täiesti eri allikaist: üks pealinna finantsportaalist, teine provintsi (Uurali) uudisteagentuurist. Uttutõmbamise epideemia laienemine, nii et aastas lahkub juba kuuekohaline, kui isegi mitte seitsmekohaline arv inimesi, on täiesti ilmne. Kindlat ja veenvat statistikat selle kohta ometi pole: enamik lahkunutest on jätnud endale Venemaa passi ja kodakondsuse.

Mõni küll saab välismaal kodakondsuse, mõni elamisloa, aga paljud elavad piiri taga täiesti illegaalselt. Tüüpiliselt pakutakse Venemaa tolmu jalgadelt pühkinutest kõneldes välja arve kahesajast tuhandest poole miljonini. Venemaa statistikaameti Rosstat ametlikel andmetelgi lahkus 2015. aastal Venemaalt 350 000 inimest ehk kümme korda rohkem kui 2010. aastal.

Muutunud ei ole ainult lahkunute arv, vaid ka lahkujad ise.

1990. aastatel, kui emigreerinuid oli samuti väga palju (jõuti välja 250 000 inimeseni aastas), sõitsid maalt minema peamiselt «pigilinnud»  inimesed, kes ei suutnud leida oma kohta uues, «metsiku kapitalismi» ühiskonnas ning põgenesid tööpuuduse ja sotsiaalse kaitsetuse eest. Nullindatel, elatustaseme tõusu ja majandusekasvu aastakümnel, kahanes emigrantide tulv radikaalselt ning see ei olnud enam kaugeltki trendikas ja tüüpiline (aastas sõitis minema ehk 30 000 inimese ringis).

Nüüd on pilt jällegi täiesti teisenenud: enam ei sõida minema luuserid, vaid emigrantide laine põhiosa moodustavad edukad ja heal järjel kutseinimesed. Kusjuures nende seas on üsna palju selliseidki, kes Venemaalt lahkudes kaotavad majanduslikus ja sotsiaalses staatuses! Jah, mõistagi, väga imelik, aga nii see on. Paremaks mõistmiseks võtan näitena ette iseenda.

Meie pere elu Moskvas ja selle lähikonnas oli korraldatud ideaalselt: suurepärane korter meelispiirkonnas, supersuvila, poeg vaimustavalt heas lütseumis, huvitav ja korralikult tasustatud töö televisioonis, raadios, Moskva riiklikus ülikoolis. Kogu sellest idüllist hoolimata panime 2014. aasta suvel asjad kokku ja sõitsime elama Eestisse – oskamata eesti keelt, ajutise töölepingu ja elamisloaga, üsna häguse tulevikuväljavaatega. Minu juhtum on igati tüüpiline, ehkki ühe iseärasusega. Et mitte selle juurde rohkem tagasi tulla, ütlen selle kohe välja: asi oli poliitikas.

Meie otsuses etendasid väga olulist osa poliitilised kaalutlused: oma maine ja ajaveebis avaldatu tõttu olin sattunud musta nimekirja ega saanud ennast enam täisväärtuslikult massimeedias teostada. Peale selle ajas militaristlik ja agressiivselt patriootlik propaganda, mis pärast Krimmi täitis kogu ruumi (mitte ainult televiisoris, vaid isegi tänavaplakatitel), päris oksele.

Lisandus mure laste pärast. Lütseumist koju jõudnuna andis poeg teada imelisi uudiseid: täna oli kirjandustunni asemel «patriotismitund»; kõiki õpilasi kohustati (!) kandma Georgi linti; klass viidi kohustuslikus korras vaatama filmi «Stalingrad». Kolmeaastane tütar, kes käis lasteaias, hakkas minu ja ema käest pärima «fašistide» ja selle kohta, miks nad tahavad (jah, jutt ei käinud sugugi Hitlerist) «tungida kallale meie Venemaale» – kasvataja oli teinud «ideoloogilist tööd»… Jah, nii see oli: töö, lapsed, õhustik – need olidki meie peamised motiivid.

Võrdlesin meie olukorda (Levada keskuse) sotsioloogiliste uuringute tulemustega ja need langesid paljus kokku. Erinevus oli peamises motiivis, mis 42 protsendil venemaalastel, kes «mõtlevad emigreerimise peale», on «paremad elutingimused piiri taga». Kui mitte arvestada looduskeskkonda ja osaliselt julgeolekut, siis selle peale ma isegi ei mõelnud: kodumaa rahuldas mind, mul oli Venemaal hea elada.

Teisel kohal on 41 protsendiga «Venemaa ebastabiilne majanduslik olukord». Kui mina jäin mitmest tööotsast ilma poliitilistel põhjustel, siis tuhanded kutsetöötajad massilise vallandamise tõttu, mis eriti on puudutanud tervishoidu ja haridust. Või siis saavad nad lihtsalt kohatult vähe palka. Põhjuste seas kolmandal kohal seisab soov «kindlustada lastele väärikas tulevik». Siin langeb kõik ilma igasuguse lisakommentaarita täpselt kokku. Neljandal on kohal on 17 protsendiga «kaitse puudumine võimude omavoli eest». Ma ei oleks eales osanud isegi arvata, et nii paljusid võib emigreerimisele ajendada poliitika! Ehkki «võimude omavoli» võib Venemaal muidugi mõista väga laialt, otsesest jälitamisest kuni lihtlabase altkäemaksu või ebaõiglase kohtunikuni.

Ühtekokku elab küsitluste põhjal «sumadanivaimus» tervelt 15 protsenti venemaalastest! Mida on loomulikult väga palju – ehkki teisalt langeb see täpselt kokku selle kuulsa 16 protsendiga, kes on rahulolematud Putini ja tema režiimiga. Neist kolm protsenti (kogu elanikkonda arvestades nii oma neli miljonit inimest) tahab kohe väga kindlasti emigreerida. (Veel 12 protsenti «pigem tahab».)

See ei ole sugugi vastuolus sügavat muljet avaldanud prognoosiga, mille esitas endine Venemaa föderaalse migratsiooniteenistuse direktori asetäitja, praegune fondi Migratsija XXI Vek president Vjatšeslav Postavnin: tema sõnul võib lähiaastatel maalt lahkuda lausa 15 miljonit inimest. Selline arv on mõistagi riigile ohtlik, aga kui asi oleks ainult arvus!

Need miljonid on Venemaa ühiskonna kõige parem, kõige ajaga kaasas käivam osa: haritud spetsialistid (arstid, insenerid, programmeerijad, õppejõud), julged ärimehed ja moodne «kreatiivklass», kõige edasipüüdlikumad ja liikuvamad noored. Muide, vanuseklassis 18–24 on Venemaalt valmis emigreerima 15 protsendi asemel tervelt 32 protsenti venemaalastest! (Seda taas usaldusväärse Levada keskuse andmetel.) Mitteaktiivsetel, eakatel, vähese haridusega inimestel on praeguses uttutõmbamise laines täiesti tühine, lausa olematu osa: valdavalt on nad emigrantide eelmise põlvkonna raugastunud vanemad.

Miks emigreerimine kasvab nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt? Osa põhjusi torkab kohe silma: majandusliku olukorra halvenemine, Venemaa kasvav isolatsioon muust maailmast ja sugugi mitte aluseta kartus, et aken läände võib sootuks sulguda, nagu juhtus NSV Liidu ajal, «mutrite kinnikeeramine» ideoloogia ja poliitika, sõna- ja internetivabaduse vallas, igat laadi repressioonide tugevnemine.

Ent minu meelest on sellest tähtsamgi peagu tajumatu, aga siiski tasahaaval aina süvenev tupiku, muutuste võimatuse, lootusetuse tunne. Raske ja rusuv tunne, et elad tõsiselt haiges riigis, mis on mattunud näruse oleviku, lõputult ülistatava verise mineviku ja üldse perspektiivita tuleviku taaga alla. Just see, mitte madal palk, sotsiaalse mobiilsuse puudumine ja hariduse kesine kvaliteet tõukab uttutõmbajaid kõige tugevamini tagant.

Ja nüüd kõige kurvem asjaolu. Ma ei pea ennast emigrandiks ja mulle ei meeldi, kui mind niimoodi nimetatakse. Parem olen juba expat, Eestis elav välismaalane. Ma armastan Venemaad ja valisin Eesti (aga mitte näiteks USA, kus pakuti samuti tööd) elamiseks välja suuresti seepärast, et olla Venemaale lähemal. Lootuses, et ühel heal päeval kõik muutub, Venemaa saab vabaks, mina võin naasta ning õnnelikult elada laste, lapselaste ja vanade sõprade keskel, isegi kui pension peaks olema tibatilluke.

Mulle tundub, et meid, kes elavad piiri taga niisuguse lootusega, on väga palju, sest Venemaa kui maa (mitte kui riik, vaid just kui maa) on täitsa ligitõmbav, nakatav lausa, ahvatleb enda juurde. Uttutõmbamise kõige rängem paradoks ongi see, et mida rohkem meid ära sõidab, seda vähem jääb maale inimesi, kes suudaksid seda muuta. Ja seda pisemaks ja viirastuslikumaks muutub lootus peatsele naasmisele tulevasele imekaunile Venemaale.

Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto