Sisukord
AK
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (13) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Andreas Kaju: kutsuge toimetaja!

6 min lugemist
Andreas Kaju FOTO: Eero Vabamägi

Ühiskonnas on vähe nii põhjapanevaid vastastikuseid sõltuvussuhteid, kui demokraatia ja sõltumatu ajakirjanduse oma. Praegune meediademokraatia mudel, kus ka poliitika ning poliitikud on orienteerunud ööpäevaringsele, kannatamatule, kiirele ja esimese löögi andmist soosivale ajakirjandusele, põletab aga usaldust mõlema – meedia ja demokraatia – suhtes.

Populismi kui ideoloogia ja tehnoloogia jõu- ja ilunumbrid on mõlemale tegelikult jõukohased väljakutsed, ent see eeldab esmajärgus just ajakirjanduselt suuremat distsipliini ja raha investeerimist toimetamise jõudlusesse ning kvaliteeti.

Populismi tõus on muidugi ennekõike poliitika, mitte niivõrd meedia puudujääkidest sündinud – Rousseau oli delfilikult ettenägelik, kui tõdes, et ükski teine riigivorm pole sisemistele rahutustele nii aldis kui demokraatia ja vaid demokraatia nõuab oma vormi ja sisu säilitamiseks valvsust ja julgust.

Totaalse riigi asendumine totaalsele inimesele rajatud riigikorraga ei vähendanud oluliselt tõbraste osa ühiskonnas ega muutnud inimese olemust. Demokraatia ja ühiskonna avalik ruum vajab kaitset tõbraste, tegelikult meie kõigi eelarvamuste eest. Sõltumatu ajakirjanduse toimetavat kaitset. Ent osa auditooriumi, sealhulgas poliitiline ringkond, vaatab meediat hoopis umbusuga. See on vaade, kus meedia on osa probleemist, mille põhiosisteks on vähenev usaldus poliitiliste institutsioonide vastu, kaasava ja lahenduste kaalutlemisele suunatud diskussiooni puudumine, tõbraste stiili soosimine ja armutu poliitika kuvandiliste elementide arvustamine sisu asemel.

Avaliku sfääri asemel on meil meediaväli, kus inimese 8-sekundilisele tähelepanutsüklile suunatud audiovisuaalne uudiselaadne stimulatsioon vaheldub ideoloogiliste püsikolumnistide omavahelise kaevikusõjaga, kus vahetatakse valanguid, ent lepitust ja läbirääkimisi ei järgne kunagi. Sisuline poliitika, kokkuleppimine ja otsuste kujundamine on kulisside taga, sest meedia ei täida enam avaliku sfääri rolli selle algupärases mõttes. Selle asemel, et populismi absorbeerida, ajakirjandus hoopis võimendab seda.

Populism on moraalselt neutraalne

Populism on algupäraselt ideoloogia, mis vastandab puhast rahva tahet ja korrumpeerunud eliite. Jagan käsitlust, et populism on põhimõttelisest tolereeritav, ehkki äge reaktsioon tegelikele probleemidele.

Tüüpiline populist eeldab, et iga poliitika põhjendamiseks kõlbab põhjendus X juhul, kui avalikkusele on X hetkel vastuvõetav. Ometi ei pruugi avalikkuse seisukohad X osas olla «tegelikud» – inimesed võivad poliitilisi valikuid tehes olla isekad, laisad, segaduses, või lihtsalt alainformeeritud. Seetõttu ei suuda inimesed langetada otsuseid, mis on nende enese huvides. Seega seab demokraatlik süsteem, mis taotleb inimeste arvamustega arvestamist väga kõrgel määral, neile kõrgemad ootused, kui  esindusdemokraatia tingimustes suudetakse täita.

Alainformeeritud valijaile suurte ootuste asetamine võib aga viia perverssete poliitikatulemusteni, kus selmet töötada keerulistele ühiskondlikele probleemidele nagu rahvatervis või kliima välja mitme põlvkonna panust eeldavad lahendused, tundub valijale parem idee kõigele tule otsa panemine, nomenklatuuri välja vahetamine või mõni muu «uue luua» metafoori analoogia.

Toimiv avalik sfäär, mis soosiks populiste enim toetavatel teemadel asjatundlikku teadus- ja väärtuspõhiste seisukohtade vahetust, aitaks tagada, et populismi tekitanud palavik alaneks, ning me teeksime oma poliitikas vajalikud korrektuurid, et lahendada haiguspuhangu põhjustanud probleem. Aga kui meedia seda rolli ei suuda enam täita, kaotab populism oma süsteemi puhastava ja parandava mõju – jääb alles ainult lärm ning frustratsioon demokraatlike institutsioonide ja protseduuride enesepuhastusliku võime suhtes kasvab, mitte ei kahane.

Kuidas meedia poliitikat mõjutab?

Isegi kui poliitikud oleksid nii piiratud kognitiivsete võimetega kui mõni ninatark kipub arvama, on nad siiski inimesed, kes reageerivad meediasüsteemi reeglitele ning kohanevad nendega, õppides seda oma huvides manipuleerima või kaasa mängima. Tekib triangel, mida vaatab pealt valija, kelle usaldus väheneb mitte ainult poliitiliste institutsioonide, vaid ka meedia suhtes. Seda näitavad meediauuringud läänemaailmast viimaste aastakümnete kohta täpselt.

Lihtsustatud ja teravustele ehitatud käsitluste tõttu tajub meediaauditoorium poliitikat liiga dramaatiliselt ja lihtsakoeliselt: kangelased ja kurjamid, teod ja tagajärjed, saladused ja konspiratsioonid. Tagaplaanile vajub poliitikakujundamine, mis oma lõputus tsirkulaarsuses ei sobi uudisformaati, mis nõuab igale loole lõppu, tulemust. Samuti ununeb poliitika inimfaktor – et seda ajavad reaalsed ja keerulised inimesed, kes tegelevad komplekssete situatsioonidega. Poliitikas nagu mujalgi on inimesed sellised nagu nad on, mitte sellised, nagu mõne normatiivse eetika järgi peaksid olema. Kuna oleme avalikus ruumis keskendunud poliitika arvustamises fassaadile, siis koondavad ka poliitikud tähelepanu välispinna rafineeritusele ehk kuvandiloomele. Veel enam, skandaalipoliitikast (üksteise kuvandite ründamine lifti unustatud dokumentidega jms) on saanud üks peamisi poliitilise konkurentsi instrumente: see sobitub hästi nüüdisaegse meediamudeliga, kus just poliitikute välist kuvandit räsivat eetilised poleemikad pikenevad kümnete lugude kaupa eri ekspertide ja vaatlejate arvamuste juurde tootmisega uudiste pähe (ka autor ise osaleb selles tsirkuses tihti).

Nii on meil poliitiline süsteem, mis premeerib fassaadi. «Asjad ei pea mitte ainult olema õiged, vaid näima õiged,» korrutatakse hinnanguid andvais juhtkirjades ja nii kasutavad seda absurdi otsetsitaadina peaaeu kõik poliitikud Viktor Vassiljevist Andrus Ansipini (Google’i abil võite veenduda). Või «üksnes näima õiged», nagu nentis kurvalt üks lugupeetud ettevõtja.

Selles asjade näivuse rõhutamises läheb paraku kaotsi ka üks poliitika olulisemaid paradokse. Parafraseerides Jean-Paul Sartre’i näidendi «Räpased käed» dialoogi küünilise parteibossi Hoedereri ja teda tappa sooviva Hugo (tänapäeval hüütaks teda lumehelbekeseks) vahel: tõeliselt moraalse poliitiku tunned sa ära tema küünarnukkideni verre uputatud käte järgi. Selle mõttega ei tuleks õigustada mõne poliitiku korrumpeeritust, vaid pigem seda, et ühiskonnana pole meie huvides seada poliitikuid individualistliku kristliku eetika mõõdupuu järgi ritta, sest tulemuseks jäävad meile poliitikud, kes ei taha võtta riske.

Tegelikult eeldavad poliitilised otsused pidevalt valikuid, kus keegi kaotab ja keegi võidab. Ka keegi sureb, nagu me teame hästi ka Eestis tekkinud ravikindlustuse keskustelust. Igasugune poliitiline ümberjagamine, ühiskonna huvides tehtav otsus tuleb mingi grupi huvide arvelt. Kui me tahame, et poliitikud (ja tippametnikud ja inimesed laiemalt) julgeksid parimale teaduslikule teadmisele ja oma väärtusotsustustele tuginedes võtta selliseid poliitilisi riske ja teha otsuseid keerulistes moraalsetes dilemmades, vajame avalikku ruumi ja poliitilist keskustelu, mis vaatab palju kaugemale fassaadist ega uputa otsustada julgevaid poliitikuid nende enese verre. See peab olema hästi toimetatud ja arbitreeritud, sest vaid selline foorum laseb esile tõusta kangelastel, kes meie loorberipärgi tõeliselt väärivaid. Ning antikangelasteks võiksid kujuneda mitte eetika küsimustes kergeid eksimusi tegevad vastuolulise kuvandiga poliitikud, vaid sisuliselt kehvade tagajärgedega poliitikaid rakendavad ent rafineeritud kuvandiga ministrid.

Meedia ja usalduse mitmekülgne suhe

Meedia tarbimine mõjutab tahes tahtmata inimeste hinnangut ühiskonnale, institutsioonidele ning iseäranis poliitikale. USA uuringutest teame, et igapäevase intensiivse meediatarbija hinnang Kongressile on suurusjärgu madalam kui samasuguste kognitiivsete võimete ja poliitikast arusaamisega inimestel, kes meediat nii intensiivselt ei tarbi. Nii ei olegi poliitilistele skandaalidele suunatud meediafookuse probleem ainult selles, et motiveerib ka poliitikuid keskenduma välisele, vaid vähendab inimeste usaldust poliitiliste institutsioonide suhtes.

Tiheda uudistsükliga ning alatoimetatud toorinfo vahendav meediamudel on problemaatiline ka korruptsiooni kajastamise seisukohalt.

Teame taas uuringutest, et viimastel kümnenditel on tekkinud vastuolu korruptsiooni puudutava avaliku arvamuse ja korruptsiooni tegeliku esinemissageduse vahel. Teisisõnu, läänes laiemalt ja Eestis konkreetsemalt on korruptsioon nähtusena ühiskonnas vähenenud ja selle mõju otsustamisele vähenenud. Täpselt samal ajal on avalikkuse taju korruptsiooni esinemissagedusest liikunud kogu aeg ja ühtlaselt vastupidises suunas. Samal ajal on korruptsiooni tajumise määr uuringutes selgeimalt ühiskonnaliikmete usaldust poliitiliste institutsioonidesse ennustav tegur. Ootuspäraselt ongi koos korruptsiooni tajumise kasvuga vähenenud taas usaldus. Põhjuseks on korruptsiooni kuigivõrd banaalne kajastamine meedias. Selle lihtsameelsus seisneb ennekõike juhtumite personaalsete aspektide esiletoomises ja uudislugude taastootmises «arvamuste» ja «kommentaaride» kaudu. Kajastuste proportsionaalsus, tõsidus ja sügavus ei sõltu teo olulisusest ja ühe teo kronoloogiasse kinni jäämine ei võimalda sellest ühiskonnal tegelikult õppida ja edasi minna.

Pole vaja üksnes meediat, vaid ka avalikku sfääri

Filosoof Jürgen Habermas on tõdenud, et avaliku sfääri toimimiseks on ennekõike vaja poliitikuid (kes on avaliku diskussiooni adressaadid) ja toimetajaid. Poliitikute roll on ennekõike kuulata kriitilist diskussiooni, kus osalevad professionaalsed ja teaduslikku teadmist omavad eksperdid, üldhuve esindavad eestkostjad, moraalsed maailmaparandajad, spontaanselt sekkuvad intellektuaalid ja erihuve esindavad lobistid. Toimetajate roll on seda diskussiooni korraldada, vahendada ja modereerida.

Selle asemel on meil diskussiooni osalised peaasjalikult poliitikud ja toimetajaid sisulises mõttes näha pole. On postmodernistlik meediaäri, mis hindab arvamuste pluralismi tõe otsimisest kõrgemalt ja mis ei leia piisavalt ressurssi, et kontrollida ja eelistada argumentidele, faktidele apelleerivaid arvamusi, karistada formaalloogika vigu ja manipulatsioone. Publik aga valib lihtsalt kultuuriidentiteedi ja grupikuuluvuse alusel endale poole, kellele pöialt hoida ja keda retweet’ida. Reklaamist liialt sõltuva ärimudeli puhul on toode lugeja ning tema tähelepanu edasimüümisel reklaamiklientidele pole toimetatud, faktipõhine ekspertuudis konkurentsivõimeline.

Eduka demokraatiaga riigi saab rajada tugevatele, kaasavatele institutsioonidele. Üks neist institutsionaalsetest jõududest on avalik sfäär. Poolteist viimast sajandit on läänemaailmas avaliku sfääri erapooletu korraldamise eest vastutuse võtnud ajakirjandus. Ajakirjanduse ühiskondlik roll on luua, hoida ja kasvatada ühist, võimalikult suurt osa Eesti elanikest hõlmavat avalikku sfääri. Ajakirjandus peab mõistagi jätkuvalt umbusaldama suuri eksimusi, ent aitama ühiskonnal paljastustest ka õppida, et üheskoos edasi minna.

Kompleksprobleemide ees seisvas ühiskonnas on populistlikud fenomenid normaalsed. Kui meil on toimiv ajakirjandus, siis elame populismi üle ja saame sellest ka kasu, kui suudame teha õigeid muudatusi. Kui aga ajakirjandusettevõtted jätkavad muutumist infot mittetoimetavateks meediaplatvormideks, võimenduvad populismiga kaasnevad riskid.

Kaju on töötanud Eesti Kaubandus-Tööstuskojas, poliitilise nõustajana peaministri büroos, riigikogus ja kaitseministeeriumis. Ta on parteitu, on kommunikatsiooni- ja lobiettevõtte Meta Advisory Group kaasasutaja, poliitika.guru kaastoimetaja ning katsub lõpetada Tartu Ülikoolis üle kümne aasta veninud õpinguid filosoofias.

Seotud lood
    15.12.2017 18.12.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto