Sisukord
Kirjandus
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (13) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Betti Alveri kadunud tuulelaps

7 min lugemist
Luuletaja Betti Alver 27. aprillil 1961. aastal. FOTO: filmiarhiiv

Betti Alver kirjutas luulekogu «Eluhelbed» kunstnikule Ott Kangilaskile: «Tuult ennast nägupidi näidata ja konkretiseerida on liialt riskantne, parem vaatame, mis ta teeb. Las ta siis tuuseldab kas või puid ja lennutab kübaraid või muid kergemaid asju, see on tema töö. Ja et teda kotti pista ei saa, see on tema teene.»

Tuule tegemised jäid «arbujate kojakunstniku» poolt näitamata, aga nüüd on pea pool sajandit üks perekond Tuule lastest kadunud. Teised lendasid kuulekalt Betti Alveri poolt näidatud radu: «Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe. / Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. / Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. / Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. / Lennul vaadake üle vee, / kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. / Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, / üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.» (Looming 1970, lk 1763–1766.)

Asta Hameri oli vaimustustuhinas selle neljaosalise «Väikese perekonnaloo» Loomingusse saabumise päeva õhtul Tuglasele telefonis ette lugenud (Looming 11/2006, lk 1898, August Eelmäe «Eluvõla kandmise raske kohus», 2012, lk 261). Aeg on viimase osa «Tuulelapsed» eraldi esile tõstnud, Ivar Ivask tõlkis selle inglise keelde (Betti Alver «Selected Poems», 1989). Svetlan Semenenko «Tuulelaste» autoriseeritud tõlkes vene keelde on kadunud Laiuse mägi ning lisatud Pärnu («Deti vetra», 1979). Aga üks tuulelaps on ikkagi kadunud – see, kes oleks võinud Tuglase sünnikoha Ahja mõisa üle lennata.

Betti Alver teab, et ta oli olemas, muidu poleks ta noorukese Enn Lillemetsaga teadet tulevikku saatnud või intriigi õhku visanud: ««Tuulelastega» seoses tabas mind jälle eksam. «Enn, kes teie meelest siit puudu on?» Seda oleks olnud raske mitte tähele panna. Bettile oli oluline, et ma endale teadvustaksin Tukla puudumise nende väga valitud kangete naiste ja meeste seast, keda ta oli selles luuletuses mingi paiga kaudu jäädvustanud. «Tuglas oli ju väga kena, suhtusime temasse suure respektiga, aga millegipärast läks nii, et ma ei saanud teda võtta,» hoidus Betti täpsustamast.» («Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused», 2007, lk 455–456, edaspidi BA.)

Enn Lillemets viitab Keeles ja Kirjanduses 1961. aastal ilmunud Tuglase «Kirjandusloolistele pisivestetele», kus nimekiri Tallinna, nüüdses Tartu Staadioni tänavas elanud kirjarahvast (BA, lk 667). Talvikut ega ka Adsonit seal pole. Tuglase «Kogutud teoste» samas lõigus on mõlemad olemas ja köite toimetaja ei tea midagi nende vahepealsest äraolekust (11. köide, 2014, lk 296, 501). Puudumist märkas Bernard Kangro ja kirjutas Ants Orasele 30. novembril 1961 Ameerikasse: «Kõik olid, puudus aga Heiti Talviku nimi, isegi Alver oli sees, kuigi ta seal ju palju lühemat aega elas. Küll oli seda Tuglaselt kurb lugeda. Täitsa hale vend! Sama oli ka Viidingu kirjutises, kus ta Heiti maha salgas.» (EKLA, f 237 m 13:8.) Salgamise välise sunnituse järeldus jäi tollal tegemata.

Tuglase pärandi ja au hoidjale August Eelmäele oli tema hoolealuse puudumine Betti luuletuses paras pähkel – ei ole ju võimalik, et just seda tuulelast pole! Eva Lille ärgitusel Tartusse Koidula tänavale saabunud, lõpuks, pea 17 aastat pärast luuletuse ilmumist, 5. märtsil 1987, riskeeris August Eelmäe Betti Alverilt küsida. Reageeringut on vapustav kujutleda isegi aastakümneid hiljem: «Tulemus oli absoluutselt ootamatu. Betti nägu otsekui kivines, ta tõusis püsti ja ütles võõra häälega: «Ärge ainult arvake, et ma selle kogemata olen unustanud!» See oli väga kõva sõna! Muidugi olin ka mina püsti tõusnud, pomisesin suures jahmatuses vabandussõnu, mida Betti ilmselt ei kuulnudki. Need viivud tundusid pikad. Mõistsin, et mu eksimus oli ränk, käitumine taktitu, kuid ei suutnud ikka veel hoomata, millest täpsemalt säärane lühiühendus õieti alguse oli saanud. /.../ Betti lahendas pingeolukorra efektselt. Näol taas endine sõbralikkus, istus ta tagasi laua äärde ja lausus koduse sundimatusega, peaaegu vandeseltslaslikult: palun valage veel üks pits! Meie vestlus jätkus, nagu poleks midagi juhtunud.» (Looming 11/2006, lk 1699–1700, «Eluvõla kandmise raske kohus», 2012, lk 263–264.)

Liigategemine Heiti Talviku mälestusele oli Betti silmis rängimast rängem süü. 1955. aastal sõideti mitme autoga Ahja ümbruses läbi Illimariga seotud kohad, Bettigi oli kaasas (BA, lk 172–175). Enn Lillemetsa mõttekäik kaotsis tuulelapsest ei pruugi piisav olla, sest kaheksa aastat hiljem avaldatud Fr. Tuglase «Kirjandusloolisi pisivesteid» toob Tartu Tallinna tänavas elanud kirjarahva aus ja hiilguses koos Heiti Talvikuga ära – Sänna trubaduur lahutab Betti ja Heiti nimesid (Loomingu Raamatukogu, 1969, lk 42–43). Tervelt aastake enne Betti «Tuulelaste» ilmumist. Tundub võimatu, et vihik Betti silme ette ei sattunud – tollal telliti, osteti ja loeti läbi kõik ilmunud lugemisväärne. Selleks hetkeks oli Heiti Talvik Kirjanike Liidu algatusel nõukogude võimu poolt nn rehabiliteeritud poeet. Aga äkki tõesti tõsteti seoses just sellega ta nimi ainult sõimamist lubavast kartoteegikastist mainimist lubavasse kasti?

Mis võis juhtuda Tuglaste katuse all Tartus, kus ärklikambris resideeris algul Heiti Talvik von Habsburgina uhkes üksinduses, hiljem mõni aeg koos Betti Alveriga? Kui «[s]tudent v otstavke, bež tšinov» (EKLA, f 245, m 208:11) ehk maakeeli «auastmeta tudeng erus» Heiti Talvik kirjutab Pärnu kodust kirja, et saabuda Tartusse oma ärklituppa tööle, siis Elole. Kambrit on pisut kirjeldanud Heiti jalgrattarändurist vend Ilmari: «Aknast avaneb vaade vastaskrundil kerkivale 3–4 korruselisele puumajale, all Tuglaste aed. Laual valitseb täielik poissmehelik korralagedus, tindid, saapapuhastuse abinõud, raamatud ja paberid.» (EKLA, f 128, m 8:3, lk 116 pöördel.)

Friedebert Tuglas FOTO: kirjandusmuuseum

Kangro mäletab, et «proua Tuglas siis hoolitses tema eest. Muretses õli talle [lambi jaoks] sinna ja ...arvatavasti andis vahel süüa, kui ta ka nälgis...» (BA, lk 107). Meieni on jõudnud teade lõbusast olengust: «Asi läks nii ülemeelikuks kätte, et mingil hetkel oli ta [Betti] toppinud oma jalad Tuklale kuuetaskuisse. Betti ise ei jõudnud takkajärgi ära imestada, kuidas see sellise autoriteedi puhul võimalik oli.» (BA, lk 456.) Juhtus sedagi, et kui papa Viiding, Paul Viidingu isa ja Juhani vanaisa, tuli Tartusse kadunud Pauli otsima, ei jätnud ta Tuglaste pööningul Betti-Heiti elamist otsimistel sugugi viimaste hulka ja eriti uurivalt vaatas mõlema koiku alla – igaks juhuks! Nii meenutas Mari Tarand. Ka Kersti Merilaasi esimene ringkäik Tartus Kangro ja Sanga seltsis sisaldas visiiti just Tuglaste ärklikambrisse («Mõtisklusi tähetunnil», Tulimuld 3/1967, lk 174).

«Palaviku» nummerdatud eksemplar number üks sajast on pühendusega Paul Viidingule ja number 15 varustatud sissekandega: «Oma parimale kirjanduslikule nõuandjale hra. Friedebert Tuglasele austusega Heiti Talvik.» Mida on meile märku andnud Betti Alver sellega, et ta Tuulelapsed «Väikeses perekonnaloos» pärast Elo lahkumist lendama suunas? Kindlasti teadasaamist, et Betti Tuule-ema «lehutas lahkemaks pimedal pööningul Mõtliku tumeda toa». Kas ei alga «Tuulelastesse» kirjutamata jäänud Ahja koordinaatide hajumine siis, kui nii mõnigi Elo algatatud kodune pidu sai lisakütet poodi saadetud Heitist, kes ainult kippus virisema kallite napside eelistamisele tavalisele valgele viinale («Tartu päevik», 2008, lk 265)?

Võiks ju Tuglasele tema «Lühikeses eesti kirjandusloos» ette heita suhtumist: «Teistest nooremaist luuletajaist nimetagem Vilmar Adamsit, Erni Hiirt ja Betti Alverit, ilma et tahaksime väita neid realistliku voolu kuuluvat.» (Lk 107, raamatukese 1934. aasta trükis.) Ja teises, 1936. aasta trükis: «Teistest nooremaist luuletajaist nimetagem Vilmar Adamsit, Erni Hiirt, Betti Alverit ja Heiti Talvikut, ilma et neid ometi püüaksime kindlaisse voolu raamidesse paigutada.» (Lk 109.) Mõte sama, ainult Talvik on lisandunud, ja palju me targemaks saime?

Kõnekad on ka «Eesti entsüklopeedia» köited, kus ikkagi kirjanik Fr. Tuglas kõrvuti tollaste magister August Anni[sti] ja eradotsent Ants Orasega määrasid kirjanduse märksõnastiku. Esimeses köites (1932) pole Alverit ja seitsmendas köites (1936) ei ole Heiti Talvikut, täiendusköide (1940) jõudis koos Alveriga märksõnani «Kongolo». Signaal on ka Friedebert Tuglase ettekanne eesti kirjandusest 31.05.1940 Riias. Arbujatest leidsid kõnes äramärkimist vaid «epigrammilise kontuuriselgusega Betti Alver ning lüürilise voolavusega Kersti Merilaas» (Keel ja Kirjandus, 3/2016, lk 219). Kas võis juhtuda, et Heitist hooliv Elo andis Bettile märku, et nüüd, paarisrahvana, võiks elujärje tuulte pealt pisut kindlamale alusele nihutada? Või poetas Friedebert sõnakese, et ärkliarmeelaste aeg on läbi, peaks korralikult tööle hakkama, ja Heiti vastas ausalt, nagu tal kombeks oli, mida ta selliselt mõtlevast Tuglasest arvas?

Heiti õde Hella (1907–1998) nägi kümmekond aastat varem Pariisist Heitit teravalt ning selgelt: «Juba kauemat aega keerleb üks mõte mu pääs: kas ei peaks Heiti siin [Pariisis] ülikoolis käima /.../ Mul on kahju, et ta omas arenemises midagi ei näe ega kuule. Ta kaasvõitlejad ja seltskondline elu ei suuda midagi uut pakkuda. Väljaspool oma spetsialiteeti elavad nad üksteise luitunud mõtetest ja vaadetest. Oma erialaga seob Heiti ennast liiga maa külge – kas ei peaks ta ülevaatlikumat pilti saama kõigest? Siin on palju avaram. Tartus jõuab ta edasi, ilma et midagi erilist teeks, sest ta ulatab üldisest tasapinnast üle. Siin nõuab ja pakub elu enam.» (EKLA, f 128, m 3:8, leht 5/8, Tuna 4/2016.) Hella kiri isale on 1927. või 1928. aastast, enne kui Heitist respektaabel poeet saab/tehakse, enne kui lakkab tuksumast isa Siegfrid Talviku süda (1929).

1965. aasta viimane päev toob Noorte Hääles pika usutluse Fr. Tuglasega. Nõukogude-aegne kirjandus võrdub nimedega Sirge, Hint, Kuusberg, Vaarandi, Merilaas ja edasi on kirjas: «Nii on ju huvitav jälgida, kuidas Juhan Smuuli reisikirjades ja monoloogides hoopis isikupärasem aine tunnetamise ja sõnastamise laad läbi lööb. Sedasama tuleb öelda ka Betti Alverist ja Sanga otse klassikalise kontuuriga toodangust või ka kriukamehe Uno Lahe hilisemate värsside sisust ja vormist.» («Rahutu rada», 1973, lk 133.) Betti Alver kirjutab päevikusse: «Jalutus läbi linna, Tuglase postuumne raamat: virutab ühele ja teisele veel hauast.» (23.10.1973, BA, lk 275.)

Kaotsiläinud tuulelaps jäi Friedebert Tuglase juurde tuulelõksu ja nii ei saanudki Betti Alver teda saata Ahja kohale patseerima. Pisuke intriigipoegki ei puudu «Väikeses perekonnaloos»: «Tuulelaste» esmarükis Loomingus on «DE GIGANTIBUS» ja «ESTONIA» kitsas leinaraamis. Kahju, et Betti ei näinud trükitult Uku Masingu varjusurmas ootavaid köiteid Vilde/Hurda tänavas – ent kas Bettil oleks jätkunud suuremeelsust värvata veel üks tuulelaps Raikküla jaoks, sest «[j]umet / pole ka jumalatõel»? («Korallid Emajões», 1986, lk 64.) Ka esikogust «Tolm ja tuli» (1936) saadik kummitab hüljatud lapsena luuletus «Sina ütled: katoliiklikult kartes» ja pakub vähemalt aimu põhjusest.

Sellesama Raikküla jaoks, millest Jaan Kross on teravapilgulise ja lustaka mõttekäigu kokku plettinud: «Siinsel mäenõlval asetses 12-nda sajandi algul Pakamäe-nimeline kärajakoht, mida mõned meie kõige kergemeelsemad ajalootõlgendajad on pidanud võimalikuks nimetada koguni Eesti riigi esimeseks alguseks. Aga tõsi küll, niivõrd vastutustundetut loba on nad siiamaani ainult suulises vormis ajada söendanud.» («Kallid kaasteelised II», 2008, lk 306.) Algab tuulte lend «üle Laiuse mäe», Jõgeva raudteejaama nimi enne eestistamist 1919. aastal oligi Laisholm, kuigi kõik mainimisväärne Eestis saab alguse Läti Henriku, Liivimaa krooniku järgi just Raikküla kärajatel Paka mäel.

Tuglase personaalkogus olevad Betti Alveri nõukogudeaegsed raamatud on erinevalt varasematest puhtad igasugusest suhtlemisest kahe kirjaniku vahel, ei pühendusi, ei Tuglase pliiatsikriipse teksti servadel, isegi mitte 1966. aastal ilmunud «Tähetunnis». Kuid Tuglase soovitusel ilmunud Betti Alveri 1927. aastal ilmunud «Tuulearmukese» raamat on kadunud. Kuid millises võtmes mõista Betti sugulase Reet Niido mälestuskatket: «Kui Betti Friedebert Tuglasel Nõmmel Underi majas külas käis, siis oli Tuglas talle hommikukohvi voodisse toonud, endal rind täis medaleid ja aurahasid. Nali on selles, et nad mõlemad olid sellel ajal põlu all ja nn keelatud kirjanikud.» (BA, lk 469)?

Kas äkki Nõmme mändide all selgines «nali» täies alastuses ideoloogiliseks kuristikuks nimega Heiti Talvik nüüdse nõukogude akadeemikust kirjanduspaavsti ja Siberis asumisel hukkunud poeedi lese vahel? Teisal korduvalt sõnastatuna, «kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad» (BA, lk 381), või mälestuste kirbe tarkusega: «Siin lendab juba mets ise» (Aksel Tamm, «Aga see oli üks mees», 2003, lk 191)?

Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto