Tuule tegemised jäid «arbujate kojakunstniku» poolt näitamata, aga nüüd on pea pool sajandit üks perekond Tuule lastest kadunud. Teised lendasid kuulekalt Betti Alveri poolt näidatud radu: «Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe. / Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. / Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. / Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. / Lennul vaadake üle vee, / kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. / Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, / üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.» (Looming 1970, lk 1763–1766.)
Asta Hameri oli vaimustustuhinas selle neljaosalise «Väikese perekonnaloo» Loomingusse saabumise päeva õhtul Tuglasele telefonis ette lugenud (Looming 11/2006, lk 1898, August Eelmäe «Eluvõla kandmise raske kohus», 2012, lk 261). Aeg on viimase osa «Tuulelapsed» eraldi esile tõstnud, Ivar Ivask tõlkis selle inglise keelde (Betti Alver «Selected Poems», 1989). Svetlan Semenenko «Tuulelaste» autoriseeritud tõlkes vene keelde on kadunud Laiuse mägi ning lisatud Pärnu («Deti vetra», 1979). Aga üks tuulelaps on ikkagi kadunud – see, kes oleks võinud Tuglase sünnikoha Ahja mõisa üle lennata.
Betti Alver teab, et ta oli olemas, muidu poleks ta noorukese Enn Lillemetsaga teadet tulevikku saatnud või intriigi õhku visanud: ««Tuulelastega» seoses tabas mind jälle eksam. «Enn, kes teie meelest siit puudu on?» Seda oleks olnud raske mitte tähele panna. Bettile oli oluline, et ma endale teadvustaksin Tukla puudumise nende väga valitud kangete naiste ja meeste seast, keda ta oli selles luuletuses mingi paiga kaudu jäädvustanud. «Tuglas oli ju väga kena, suhtusime temasse suure respektiga, aga millegipärast läks nii, et ma ei saanud teda võtta,» hoidus Betti täpsustamast.» («Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused», 2007, lk 455–456, edaspidi BA.)
Enn Lillemets viitab Keeles ja Kirjanduses 1961. aastal ilmunud Tuglase «Kirjandusloolistele pisivestetele», kus nimekiri Tallinna, nüüdses Tartu Staadioni tänavas elanud kirjarahvast (BA, lk 667). Talvikut ega ka Adsonit seal pole. Tuglase «Kogutud teoste» samas lõigus on mõlemad olemas ja köite toimetaja ei tea midagi nende vahepealsest äraolekust (11. köide, 2014, lk 296, 501). Puudumist märkas Bernard Kangro ja kirjutas Ants Orasele 30. novembril 1961 Ameerikasse: «Kõik olid, puudus aga Heiti Talviku nimi, isegi Alver oli sees, kuigi ta seal ju palju lühemat aega elas. Küll oli seda Tuglaselt kurb lugeda. Täitsa hale vend! Sama oli ka Viidingu kirjutises, kus ta Heiti maha salgas.» (EKLA, f 237 m 13:8.) Salgamise välise sunnituse järeldus jäi tollal tegemata.
Tuglase pärandi ja au hoidjale August Eelmäele oli tema hoolealuse puudumine Betti luuletuses paras pähkel – ei ole ju võimalik, et just seda tuulelast pole! Eva Lille ärgitusel Tartusse Koidula tänavale saabunud, lõpuks, pea 17 aastat pärast luuletuse ilmumist, 5. märtsil 1987, riskeeris August Eelmäe Betti Alverilt küsida. Reageeringut on vapustav kujutleda isegi aastakümneid hiljem: «Tulemus oli absoluutselt ootamatu. Betti nägu otsekui kivines, ta tõusis püsti ja ütles võõra häälega: «Ärge ainult arvake, et ma selle kogemata olen unustanud!» See oli väga kõva sõna! Muidugi olin ka mina püsti tõusnud, pomisesin suures jahmatuses vabandussõnu, mida Betti ilmselt ei kuulnudki. Need viivud tundusid pikad. Mõistsin, et mu eksimus oli ränk, käitumine taktitu, kuid ei suutnud ikka veel hoomata, millest täpsemalt säärane lühiühendus õieti alguse oli saanud. /.../ Betti lahendas pingeolukorra efektselt. Näol taas endine sõbralikkus, istus ta tagasi laua äärde ja lausus koduse sundimatusega, peaaegu vandeseltslaslikult: palun valage veel üks pits! Meie vestlus jätkus, nagu poleks midagi juhtunud.» (Looming 11/2006, lk 1699–1700, «Eluvõla kandmise raske kohus», 2012, lk 263–264.)