Sisukord
Kirjandus
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku (1) AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (14) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lõplikud ja lõputa mängud

3 min lugemist
«Finite and Infinite Games». FOTO: Raamat

On vähemalt kahte tüüpi mänge. Ühtesid võib nimetada lõplikeks mängudeks ja teisi lõputa mängudeks. Lõplikku mängu mängitakse võitmiseks, kuid lõputa mängu mängitakse mängimise jätkamiseks. 

Nende kolme lausega algab James P. Carse'i raamat «Lõplikud ja lõputa mängud» («Finite and Infinite Games») ja see võtab praktiliselt kogu teose järgneva sisu kokku. Ülejäänud raamat on Carse'i maailmamudeli rakendamine.

Lõplike ja lõputa mängude mudelisse tasub süüvida kas või valikuliselt. Lõplikud mängud on, nagu nimi ütleb, lõpuga ja seega piiratud ning kindla(te) võitja(te)ga. Carse suunab aga lõputute mängude mängimise poole, kus teekonna pidev jätk ongi eesmärk.

Vaadates Carse'i mängude prisma kaudu Teist maailmasõda ja Suurt Prantsuse revolutsiooni, saab kummalegi uue perspektiivi. Lõplik mäng jõuab otsakorrale alles siis, kui kõik mängu osalised on nõus selles, kes on võitja. Liitlasväed võitsid Saksamaad sõjaliselt, kuid nende võidu kindlustas lõpuks Saksamaa viimaste võimuesindajate nõusolek kaotusega. Kuid kes võitis Suure Prantsuse revolutsiooni? Suures plaanis saab olla kindel, millised olid selle revolutsiooni tagajärjed ja kes said mõjutatud, aga kuna mäng jäi n-ö lõpetamata, siis mingil moel mängivad lääne tsivilisatsiooni eri tahud seda revolutsiooni siiani läbi.

Teine nope. Reeglid ei ole pärisasjad, vaid üldtunnustatud kokkulepped mängijate vahel mängu sees. Reeglid kehtivad ainult siis, kui kõik mängijad on oma vabast tahtest nõus nende kehtivusega. Pealegi pole ühtegi reeglit, mis ütleks, et me peaks järgima reegleid. Ka sellel on päriseluline vaste: Hillary Clintoni presidendikampaania eeldas, et reeglid (normid, kultuur, kõlblus, seadused) Ameerikas presidendiks kandideerimise puhul on muutumatud, kõigile järgimiseks, praktiliselt osa keskkonnast, mitte mängijatevaheline kokkulepe.

Trumpi meeskond polnud aga nende reeglite järgi nõus mängima. Seega, Carse'i mudeli järgi vaadatuna võib suur rahulolematus USA praeguse presidendiga olla tingitud asjaolust, et presidendivalimiste mäng võideti osa asjaosaliste arvates pettusega (ja loomulikult kasutas seda süüdistust ka teine pool). Rikuti kõlblus- ja kultuurinorme ja võib-olla ka seadust.

Huvitav seos tekkis ka Musta Luige teooria autori Nassim Talebiga, kes oma samanimelises raamatus on kiitnud William L. Shireri Berliini päevikuid, kuna see on üks väheseid ajalooraamatuid, mis kirjeldab sündmusi (siinkohal Teise maailmasõja eelne ja aegne Saksamaa) nii, nagu need toimusid (events as they unfolded), mitte nii nagu ajaloolased pärast sündmuste lõppu kokku võtavad ja kirjutavad.

Carse väidab samuti, et sündmuste sees olles tundub lõplik mäng, nagu sõda, dramaatiline, sest me ei tea teiste mängijate järgmisi käike. Samas mängu lõppedes tundub alati loogiline näha lõppseisu jõudmist paratamatusena, kui kogu teave mängus osalejate kõikide käikude kohta on teada. Lõplik mäng tundub dramaatiline ainult selle sees olles. Tagantjärele on lõplik mäng teater – etteaimatav sündmuste jada, mis on nauditav mänguilu pärast. Lõputa mäng on aga alati dramaatiline, sest sel juhul on ka reeglid osa mängust ja kõik mängijad on pidevas kohanemises reeglite maailma ja teiste mängijate käikudega.

Lõputa mäng viib otsapidi Brene Browni juurde, kelle teooria haavatavusest (vulnerability) tundub olevat teiste sõnadega nende inimeste kirjeldus, kes eelistavad mängida lõputa mänge. Selliseid inimesi on aga vähe, enamik mängib terve elu lõplikke mänge ja on sügavas veendumuses, et reeglid nende mängimiseks on päris asjad. Lõputa mängu mängijad ei mängi stsenaariumi järgi, nagu tehakse teatrietendust või filmi.

Lõplike mängude mängijad otsivad aga alati (vahel paaniliselt) mängureegleid. Mulle tundub, et enamik inimesi mängib elus ainult lõplikke mänge, kasutades nende «võitmiseks» strateegiaid, mis kultuur, reklaamitööstus (ja selle taga tihti kapitalism) neile ette söödab. Käi koolis, siis ülikoolis, osta maja, võta mees/naine, saa kaks last ja kogu igakuist skoori oma pangakontole.

Praegused nopped olid valikulised, kuid loodan, et valgustavad. Raamat on omapärane, paradokse täis ja mõtlemapanev. Vaid vähestes kohtades viitab Carse otse teistele mõtlejatele ja teostele, nagu piibel, sufi müstikud, Marx, Hegel, kuid lugemust on tunda. Keeleliselt on teos kerge, laused on lihtsad ja lühidad. Kohati küll häirib, et terve raamat tundub olevat kindlas kõneviisis. Välja anti ta 1986. aastal ja usun, et lõplikke ja lõputa mänge võime leida ka igaüks oma elust.

***

James P. Carse

«Finite and Infinite Games»

Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto