Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
15.12.2017
Eesti Arhiivileiud võivad muuta kümnete tuhandete saatust (2) Maanteeamet katsetab Viimsis hoiatustuledega ülekäigurada Eesti optantide saatus ja staatus (1) Koondatud majakavaht peab kohtu otsusega kodu riigile loovutama Välismaa Põline briti eurokonservatiiv: May üritab vaid parteid koos hoida Analüütikud arvustavad Brexiti esimest kokkulepet hapul ilmel Putin tegi Ameerika Ühendriikidest patuoina Arvamus Kaire Uusen: Eestis elab hulk mehi naiste kulul (13) Taavi Minnik: Ratase põrumine (45) Tarmo Pikner: reformatsioon Reformierakonnas (9) Henrik Roonemaa: mis on bitcoin’i taga? (25) Juhtkiri: Kristina Šmiguni sportlaskarjääri viimane võit (5) Postimees 1994. aastal: Vene saatkonna ees toetati Tšetšeenimaad Õlletootjate liidu tegevjuht Peeter Võrk: poliitika eksimusi peaks tunnistama Alkoholitootjate liidu tegevjuht Triin Kutberg: valitsusele topeltkiitus (10) Kultuur «Viimased jedid»: mõtlik ja mitmekülgne vaatemäng Valu looduse pärast Erkki-Sven Tüüri «Solastalgias» (1) Sport Anatoli Šmigun: «Meile taheti Veerpalu võidu eest kätte maksta.» (25) Miks ei tõusnud Kukoc Bullsis algviisikusse? Tõnis Sildaru: imekombel olnuks olümpiale minek isegi võimalik, aga samm polnud riski väärt (3) Pep Guardiola hakkab jahtima iseenda rekordit Norralaste paljastusest Šmigun-Vähi teemal kirjutas Postimees juba aasta tagasi Tartu Kõrveküla koolilapsed peavad veel kaks aastat soojakutes õppima Eesti teadlane viis ülisuure toetuse Itaaliasse (18) Viimane võimalus osaleda piparkoogivõistlusel Kappide tühjendamine läheb lihtsamaks Aivo Pärn: Tartu bussihange tuleb tühistada! (3) Tartlaseks registreerimise kampaania jäi märgatava tulemuseta Variku spordihoone saab linna eelarvest priskeima panuse Karlova selts kaotas kohtuvaidluse Päeva pargi detailplaneeringu üle (2) Loodusmaja tunnistati oma nime vääriliseks Tartu kunsti aastanäitus valmib koostöös Kaunasega Väsimatu trubaduur Meelelahutus Koomiks Sudoku

Väsimatu trubaduur

2 min lugemist
«Ohvrikivis» on palju luuletusi katusekambrist või selle ümbrusest. 15. detsembril 1956 sündinud Indrek Hirv elab Tartus ise just ühes sellises (pildil). Samas raamatus on autori teatel neidki luuletusi, mis on poolenisti seal kirjutatud ja Andaluusias lihvitud. Praegu töötab ta mõnda aega Visby kirjanike majas, kus tema tuba on teisel korrusel vaatega üle keskaegse linna merele. FOTO: Armo Sepandi

​Stabiilselt viljakas Indrek Hirv on alates oma debüütkogust «Uneraev» (1987) avaldanud sellise hulga luuleraamatuid, sealhulgas mitu valikkogu, et tema laad ja käekiri peaksid juba ammu olema tuttavad kõigile luulesõpradele. Seda üllatuslikumalt mõjub poeedi vastne 255-leheküljeline uudiskogu, millesse on võimalik raugematu huviga süüvida, tabamata mingeid märke autori enesekordamisest või luule tühijooksust.

Stabiilselt viljakas Indrek Hirv on alates oma debüütkogust «Uneraev» (1987) avaldanud sellise hulga luuleraamatuid, sealhulgas mitu valikkogu, et tema laad ja käekiri peaksid juba ammu olema tuttavad kõigile luulesõpradele. Seda üllatuslikumalt mõjub poeedi vastne 255-leheküljeline uudiskogu, millesse on võimalik raugematu huviga süüvida, tabamata mingeid märke autori enesekordamisest või luule tühijooksust.

Hirv on Hirv

Muidugi, Hirv on Hirv. Vaapo Vaher on oma pikemas käsitluses tema luulelaadi piiritlenud järgmiselt: «Hirve luule ongi ju hurmav lõppematu vormimäng, poeetiline tulv, erootilis-luuleline pilvesolek, kus kujund põimub kujundiga, millest mõtte otsimine on enamjaolt mõttetu.» (Looming 1997/11, lk 1540-1541.)

Tõepoolest, kes otsib Hirve luulest üksnes mingit suurt ja tähtsat mõtet, see peab ilmselt pettuma. Küll aga pakub see luule hämmastavas külluses «väikseid», elegantseid ja efektseid mõtte- ja tundesähvatusi, mis Hirve värskes kogumikus kuhjudes loovad iseäranis lummava terviku.

FOTO: TPM

«Ohvrikivis» valitseb eripärane kristalliseerunud, minimalistlik lihtsus. Tõepoolest, vaevalt on võimalik luuletada veel lihtsamini, kui näiteks luuletuses, mis on pühendatud Pedja jõele: «Ma usun tähti / kui nad peegelduvad / lihtsal voolaval veel // mu süda on saar / keset tumedat vett / mu hinge kodu» (lk 20).

See on rohkete Tartu-motiividega küllastatud armastusluule kogumik, milles ei puudu lopsakad erootilised terendused: «Naine / sa oled oma ümaruses täiuslik – / nagu suur õun kuuvalgel» (lk 183). Raamatule annavad reljeefsust rohked eksistentsialistlikud surmamotiivid, mida autor varieerib lausa mõttetarga filosoofilise rahuga.

Ja samas võib «Ohvrikivi» lugeda lihtsalt kui vabavärsilises luulevormis, igasugusest «proosalisest» ballastist puhastatud mälestuste kogumikku, mille juhtmõtteks võiks olla lausekatke saatesõnast: «… mälestus on lüli meie ja igaviku vahel» (lk 248).

Küpse meistri raamat

1980. aastatel, kui Hirv meie luuleilma sisenes, ei tahtnud noored autorid oma loomingus kuidagi sulanduda nn arenenud sotsialismi süsteemi, ja nii oli kombeks süüdistada neid varatarkuses ja -väsimuses, kasutati ka peenikest võõrsõna indolentsus (tundeelu tuimenemine).

Hirv on aga veel 30 aastat hiljem otsekui elav etteheide tollaste kriitikute pahuratele põlvkondlikele üldistustele. Küpse meistrina paiskab ta lugejate ette – lisaks senisele mitmekümnele kogumikule – äkitselt veel ühe mahuka luulekogu, milles pole jälgegi väsimusest (rääkimata «tundeelu tuimenemisest»).

«Kui sõnad kord upuvad / siin võltsilt röökivas maailmas / jäävad vaid luuletused // luuletustel on tiivad» (lk 29).

Praegustel pimedatel sügistalvistel õhtutel mõjus sellise raamatu lugemine ehtsa ja ereda poeetilise valgusallikana, mille puhastavat ja inspireerivat laengut tahaksin soovitada kõigile luulehuvilistele.

Indrek Hirv, «Ohvrikivi»

  • Illustreeritud Ülo Soosteri tušijoonistustega Heldur Viirese kogust
  • Kujundanud Mari Kaljuste
  • Järelsõna kirjutanud Elli Soolo
  • Varrak
  • Tallinn 2017
  • 255 lk
Seotud lood
14.12.2017 16.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto