/nginx/o/2017/12/14/7405653t1hfb2c.jpg)
Stabiilselt viljakas Indrek Hirv on alates oma debüütkogust «Uneraev» (1987) avaldanud sellise hulga luuleraamatuid, sealhulgas mitu valikkogu, et tema laad ja käekiri peaksid juba ammu olema tuttavad kõigile luulesõpradele. Seda üllatuslikumalt mõjub poeedi vastne 255-leheküljeline uudiskogu, millesse on võimalik raugematu huviga süüvida, tabamata mingeid märke autori enesekordamisest või luule tühijooksust.
Stabiilselt viljakas Indrek Hirv on alates oma debüütkogust «Uneraev» (1987) avaldanud sellise hulga luuleraamatuid, sealhulgas mitu valikkogu, et tema laad ja käekiri peaksid juba ammu olema tuttavad kõigile luulesõpradele. Seda üllatuslikumalt mõjub poeedi vastne 255-leheküljeline uudiskogu, millesse on võimalik raugematu huviga süüvida, tabamata mingeid märke autori enesekordamisest või luule tühijooksust.
Muidugi, Hirv on Hirv. Vaapo Vaher on oma pikemas käsitluses tema luulelaadi piiritlenud järgmiselt: «Hirve luule ongi ju hurmav lõppematu vormimäng, poeetiline tulv, erootilis-luuleline pilvesolek, kus kujund põimub kujundiga, millest mõtte otsimine on enamjaolt mõttetu.» (Looming 1997/11, lk 1540-1541.)
Tõepoolest, kes otsib Hirve luulest üksnes mingit suurt ja tähtsat mõtet, see peab ilmselt pettuma. Küll aga pakub see luule hämmastavas külluses «väikseid», elegantseid ja efektseid mõtte- ja tundesähvatusi, mis Hirve värskes kogumikus kuhjudes loovad iseäranis lummava terviku.
/nginx/o/2017/12/14/7405659t1h0f94.jpg)
«Ohvrikivis» valitseb eripärane kristalliseerunud, minimalistlik lihtsus. Tõepoolest, vaevalt on võimalik luuletada veel lihtsamini, kui näiteks luuletuses, mis on pühendatud Pedja jõele: «Ma usun tähti / kui nad peegelduvad / lihtsal voolaval veel // mu süda on saar / keset tumedat vett / mu hinge kodu» (lk 20).
See on rohkete Tartu-motiividega küllastatud armastusluule kogumik, milles ei puudu lopsakad erootilised terendused: «Naine / sa oled oma ümaruses täiuslik – / nagu suur õun kuuvalgel» (lk 183). Raamatule annavad reljeefsust rohked eksistentsialistlikud surmamotiivid, mida autor varieerib lausa mõttetarga filosoofilise rahuga.
Ja samas võib «Ohvrikivi» lugeda lihtsalt kui vabavärsilises luulevormis, igasugusest «proosalisest» ballastist puhastatud mälestuste kogumikku, mille juhtmõtteks võiks olla lausekatke saatesõnast: «… mälestus on lüli meie ja igaviku vahel» (lk 248).
1980. aastatel, kui Hirv meie luuleilma sisenes, ei tahtnud noored autorid oma loomingus kuidagi sulanduda nn arenenud sotsialismi süsteemi, ja nii oli kombeks süüdistada neid varatarkuses ja -väsimuses, kasutati ka peenikest võõrsõna indolentsus (tundeelu tuimenemine).
Hirv on aga veel 30 aastat hiljem otsekui elav etteheide tollaste kriitikute pahuratele põlvkondlikele üldistustele. Küpse meistrina paiskab ta lugejate ette – lisaks senisele mitmekümnele kogumikule – äkitselt veel ühe mahuka luulekogu, milles pole jälgegi väsimusest (rääkimata «tundeelu tuimenemisest»).
«Kui sõnad kord upuvad / siin võltsilt röökivas maailmas / jäävad vaid luuletused // luuletustel on tiivad» (lk 29).
Praegustel pimedatel sügistalvistel õhtutel mõjus sellise raamatu lugemine ehtsa ja ereda poeetilise valgusallikana, mille puhastavat ja inspireerivat laengut tahaksin soovitada kõigile luulehuvilistele.