Sisukord
Kirjandus
Postimees
16.12.2017
Eesti Hambaarstid kauplesid välja sobivad tingimused Andres Kuusk – kollase kaardi mees (3) Märt Ots – üha teravamad hambad Hanno Pevkur – ausa külapoisi saatus (7) Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Pardameeskond, kes serveerib metalset einet Ilus kontsert või Vene pehme jõud? (19) Fentanüülisõltlaste arvates elab politsei soovunelmais (1) Välismaa Rumeenia leinab kunagist valitsejat Euroopa Liit ja migrandid (1) Tuski sõnul on piiride sulgemine kvootidest kõvasti tähtsam Praegust põhilist migrandikollet kvoodid ei leevenda (26) Vangi saadetud eksminister hoiatas Venemaa eliiti (15) Arvamus Postimees 1937. aastal: Tallinn kõrgendas palkasid Kristina Šmigun-Vähi – puhas Kiku! Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis Juhtkiri: et Eesti riik metsa ei läheks (3) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Raimund Ubar: hea teaduse odav väljamüük (1) Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Priit Pullerits: häbistatu saab heategijaks (2) Kultuur Peeter Langovitsi tagasivaade: raamatuesitlus Patareis EKI keelekool: neitsivillast püksid jalas Artemi Troitski: uttutõmbamise paradoksid (10) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sport Spordi lühiuudised Otepää MK-etapp on tõsises ohus Marek Tiits: projekt «feim ja sull»? (6) Tänak pole Toyotast veel õiget aimu saanud Ermits langes 19 kohta, venelased said hooaja esimese poodiumikoha Tarbija Postimees maitseb: parima verivorsti tiitel vahetas tänavu omanikku AK Betti Alveri kadunud tuulelaps Üks teistsugune pilk tõsistele eluprobleemidele Poola deemonitapja tegutseb Lõplikud ja lõputa mängud Barcelona ülikooli professor: Kataloonia ühiskond on sügavalt lõhestunud (8) Amori kolmas tee Andreas Kaju: kutsuge toimetaja! (8) Taavi Minnik: Hispaania prints Sidrun (2) Andres Kollist: õiglane infoühiskond, teadus ja eestlus (1) Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? (9) Sissejuhatus Lawrence Durrelli Kreekasse Arter Pühade trendid ja jõulutavad Mart Kivastik: Kust võtab Eesti riik mõtte, et peaks inimesi kasvatama? (2) Endine erikooli õpetaja: sellises erikoolis inimeseks ei kasvata (14) Patriootliku Krimmi argipäev (2) Lauamängud toovad seltskonna kokku Filmiarvustus: "Reis Hispaaniasse". Film nagu meditatsioon Appi, laps kukkus reklaami lõksu! VIDEO! Musta ülikonnaga pole midagi peale hakata! (1) Kaja Kallas: kingirõõm või kingistress (13) 109 aastat tagasi Londonis: olümpiamängudele siseneb talisport Raivo E. Tamm jätkab võitlust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Amori kolmas tee

3 min lugemist
«Härrasmees Moskvas». FOTO: Raamat

Vahel olen käinud Eestis raamatupoes ja mind on rabanud nende raamatute hulk, mis räägivad minevikust, iseäranis Teisest maailmasõjast. Praegu on saja aasta möödumise puhul lisandunud Esimese maailmasõja käsitlused. Poes müügil olevate raamatute põhjal otsustades piinavad sügavad ajaloolised traumad meid ikka veel. Võib tekkida tunne, et meil ongi ainult kaks valikut: kas unustada ja minevikust mitte õppida või jääda kinni mineviku piinadesse, mis edasi elamiseks uut jõudu ei anna. Kas on asju, mida ei saa kergemas võtmes käsitleda, rääkimata siis nende üle naermisest?

Tuleb aga välja, et on ka kolmas tee, ja selle on ootamatul kombel välja pakkunud ameeriklasest investeerimispankur Amor Towles, kes otsustas kirjanikuks hakata ja sai oma teise raamatu «Härrasmees Moskvas» kirjutamiseks inspiratsiooni luksushotellides veedetud pikkadest tundidest. Raamat räägib vene krahvist Aleksander Iljitš Rostovist, kellele mõistetakse 1922. aastal siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni poolt karistuseks eluaegne koduarest, mida ta peab kandma Moskva Metropoli hotellis.

Aimamatu algus

Pean tunnistama, et enne lugema hakkamist olid mul suured kahtlused. Olin äsja tõlkinud Venemaa 1917. aasta revolutsioone ja sellele järgnenud jubedusi käsitlevad mälestused, mille autorit ja tuttavaid kuulati päriselus üle nii karmilt, et inimesed kaotasid enesevalitsuse.

Rostovi süüdimõistmine toimub aga pea sõbralikus õhkkonnas. Teiseks häiris mind see, kuidas pidas krahv vastu kuni 1922. aastani, milliseks ajaks oli üks Marina Tsvetajeva  tütardest surnud lastekodus nälga ja isegi õilsamatest õilsam Sergei Volkonski tunnistanud vajadust Venemaalt lahkuda. Aga eks tule iga ilukirjandusliku teose puhul teha mööndus, et algus on tinglik – see ongi autori eesõigus talle sobiv algne olukord luua.

Ammendamatu huumor mikromaailmas

Krahv üritab järgida oma ristiisa suurvürst Demidovi põhimõtet, et «kui inimene ei valitse asjaolude üle, valitsevad asjaolud tema üle». Ta seab end varasema uhke sviidi asemel sisse ärklitoas ja püüab asjaolude üle valitseda. Tõsi on aga see, et kui sul pole mingeid kohustusi ega tegevust ja sa ei saa piiratud alalt lahkuda, võivad mõtted võtta igasuguseid pöördeid.

Võib üritada lugeda Montaigne’i: «Avaessees /.../ esitas autor kõigiti veenvaid argumente, et kui olla kellegi meelevallas, tuleb oma elu eest paluda. Või jääda uhkeks ja paindumatuks. /.../ Siin tsiteeris Montaigne kõigutamatult autoriteetseid kuldajastu autoreid, kes kinnitasid veenvalt, et kurbus on tunne, mida tuleb jagada. Või enesele hoida.» Peale võib kippuda nostalgia. «Aga kujutleda, mis kõik võiks juhtuda, kui vaid asjaolud teised oleksid, oli kindel tee hullumeelsusse.»

Raamatus ei jääda ainult nostalgiliselt möödanikku taga igatsema. Samuti ei kriibita romaanis oksanenlikult hinge, vaid vaadeldakse inimeste saatusi kaastundlikult, sooja huumoriga ja leppinult tõsiasjaga, et inimloomus ei muutu, aga ajad muutuvad, näiteks võib tuua iha pompoossuse järele: «Sest kuitahes kindel polnud olnud enamlaste-proletaarlaste võit privilegeeritud klasside üle, pidid nemadki peagi bankette korraldama hakkama. Vahest mitte nii sageli kui Romanovite ajal /.../, aga midagi pidid nemadki tähistama, olgu see siis sada aastat «Das Kapitali» ilmumisest või Lenini habeme 25. sünnipäeva.»

Armuasjad ja antropoloogiline kaleidoskoop

Maagiline realism hiilib lähemale, kui ligitõmbav naine krahvi kõrvale heidab ja ta muutub nähtamatuks, ekseldes hotellikoridorides nagu anonüümne kummitus. Mida aastad edasi, seda rohkem annab tunda pärisrealism: Ukraina näljahäda, miljonid tapetud, kollektiviseerimine, hävitav tsensuur, noorte ajupesu. Inimesed kaovad igaveseks, nad saadetakse Siberisse ja jäävad sõjas sandiks.

Suur osa sündmustikust toimub Metropoli restoranis Bojarski, mis võib olla lausa Venemaa parim restoran ja kus töötab Gribojedovi restorani flibustjeeri stiilis ülemkokk Emil Žukovski, kes kannab alati kaasas hiiglaslikku kööginuga. Bojarskis toimub bulgakovlikke stseene, kuidas veinidelt otsustatakse kaebuse peale sildid ära võtta: «Toiduainetööstuse rahvakomissarile Fjodorovile esitati kaebus, et meie veinikaart on vastuolus revolutsiooni ideaalidega. See on monument aadliprivileegidele, intelligentsi jõuetusele ja spekulantide röövellikule hinnapoliitikale.»

Amori kolmas tee – huumor, sõprus ja realism

Värvikatele tegelaskujudele lisanduvad tolstoilikud mõttemõlgutused («Aga saatusel ei oleks seda mainet, mis tal on, kui ta lihtsalt korraldaks seda, mida võiks arvata, et ta korraldab»), arutelud Vene panuse üle maailma (nt kaaviar) ning muutumatult särav huumor.

Kogu elujaatavast raamatust õhkuva soojuse võib kokku võtta Mart Nikluse meenutusega: «Ma mäletan, et kui ma Mordvas istusin, siis sain ühe oma leedulasest sõbra käest kirja, kenasti ümbrikus ja puha, et «Mart, tule külla. Mul on terve sibul!»» (Lauri Laanisto, «Universaalsuse tõlkimine ajas ja ruumis: rännakud terminoloogiliste eksisammude jälgedes», Tõlkija Hääl, 2017). Kui sul on terve sibul ja sa saad seda sõbraga jagada (Bojarskis muundub sibul bouillabaisse’iks, millest jätkub kokku isegi kolmele), siis on inimesel veel lootust.

A-kategooria tõlge

Tõlkida ühes võõrkeeles kirjutatud raamat, mis käsitleb kultuuriruumi, kus kasutatakse teist võõrkeelt, on igale tõlkijale raske töö. Pealegi on autor otsustanud kasutada mitte lihtsat ja selget keelt, vaid eelistab lingvistilisi mänge, näiteks ainult A-tähega algavaid peatükkide pealkirju. «Härrasmees Moskvas» on nauditavalt tõlgitud. Mõõdutundetu kiituse pisendamiseks mainin ära ka selle, et autor on pannud täiskasvanud inimesed vahel juba esimesel kohtumisel üksteist ainult eesnimega kutsuma, mida on patronüümilembeste venelaste puhul raske ette kujutada.

***

Amor Towles

«Härrasmees Moskvas»

Tõlkija Katrin Kern

Ajakirjade Kirjastus 2017

447 lk

«Härrasmees Moskvas». FOTO: Raamat
Seotud lood
15.12.2017 18.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto