Sõda kõigi ja kõige vastu

Morrissey «Low In High School». FOTO: Plaadi esikaas

Morrissey
«Low In High School»
BMG
2/5

Miljonite eemaletõugatute ja teistsuguste eest generatsioone kõnelenud Morrissey on tagasi värske stuudioalbumiga pärast üsna tihedat perioodi, mil tema nimi on taas ühel või teisel kombel vähemalt briti uudistekanalites figureerinud. 

Kui pärast 2009. aasta albumit «Years Of Refusal» järgnes vaikusepaus, siis selle vaigistas 2013. aasta sõnameistri kauaoodatud autobiograafia, järgnes 2015. aasta album «World Peace Is None Of Your Business» ning sama aasta novell «List Of The Lost».

Isegi mehhiklaste austusalbum eelmisel aastal saavutas mõningast tähelepanu. Pärast seda on aga Morrissey jällegi meediakanalites pigem kõikvõimalikel valedel põhjustel silma paistnud, võttes sõna kõige vastu, mis maailmas halvasti, ja ka paljude inimeste või asjade aadressil, mille pärast ta vähemalt avalikult üldse muretsema ei peaks. Sõnavõtud on läinud aina sapisemaks ja hakanud paljusid austajaid eemale tõukama.

Selle kõige kannul järgnev «Low In High School» – alustades esisinglist ja kaanekujundusest – ei peida vähimatki, et see tülgastunud isiksus meedia avarustes kandub ka oma uude loomingusse. Mainitud singel «Spent The Day In Bed» võiks isegi oma pealkirja ja sõnadega olla kellegi plagiaat magamistoaromantikust Morrisseyst, kuigi lugu iseenesest pole paha.

Mis teeb singli huvitavaks, on uus muusikaline suund, mida kohtab siin albumil mujalgi. Palju lisandusi tavapärasele rokkbändile keelpillide, puhkpillide ja isegi mõnede eksootilisemate rütmide näol (vastates oma mehhiklastest austajatele?). Kuid need uuendused bändi poolt on Morrissey jaoks teisejärgulised, sest tema raiub oma frustratsiooni kangelt sinna peale.

Morrissey FOTO: Scanpix

Olles kohati vastuolus muusikaga, on ta temaatiliselt vastuolus ka iseendaga – Moz peab siin sõda kõigi ja kõige vastu. Poliitikud, võimud, politsei ja sõjad on tihedalt kesksed, ei jää puutumata ka uudistekanalid ja palju muud, mida me tänapäeval seostame päevauudistega. Kahes loos võetakse käsile ka Iisrael. Kohati on tema vaated siin ja ka tema väljaütlemistes nii parempoolsed kui ka antiparempoolsed.

Olles konfliktis nii enda kui kõigi teistega, ei paista enam Morrisseyd enam kaugeltki huvitavat see mänglev poeesia, millega ta kunagi end saatvat fantastilist muusikat sidus, kuigi laulda võis ta ikkagi ühest või teisest aktuaalsest probleemist.

Ilma et ükski pala siin jääks kuidagi meelde või kummitama, on tegu albumiga, mis nõuab, et tema solisti südamevalu ja nördimust kuulataks ja mõistetaks. Ajastul, mil, tõesti, oleme iga päev ümbritsetud koletutest uudistest, vihast ja vaenust ning kõige selle teadmisega kaasnevast hirmust, ei ole meil tarvis albumeid, mis kõike seda meelde tuletavad ja peale suruvad läbi veel eriti subjektiivse vaatevinkli. Meil oleks vaja näiteks «Vauxhall & I» Morrisseyd, kes kõrgekaareliste viiside peal liueldes pildid elust enesest palju lihtsamalt vastuvõetavaks teeks.

22.12.2017 27.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto