Sotsiaalvõrgustikus eelmisel nädalal kodanikualgatuse korras üleskutse teinud heategijad usuvad, et kui poissi piisavalt palju aidata, on võimalik näha teda taas kõndimas.
Juba esimese kahekümne nelja tunni jooksul pärast üleskutse loomist ulatab abikäe üle tuhande inimese ning nii mõnigi firma. Lapse heaks loodud pangakontole laekub raha, millest on tugi ilmselt kõigeks, mida poisil või ta perel taastusraviks vaja peaks minema.
Poisile vajalike asjade loetelus on laiade varrukatega kampsunid, et lihaskärbumise tõttu kõveraks muutunud käed neist läbi mahuksid. Lambanahast sussid. Raamatud, mida ette lugeda, heliplaadid. Köögimööbel, käsitolmuimeja, pudrud ja purgitoidud ...
Kõik, mida vähegi kirjeldatakse, tekib paljude inimeste nõul ja jõul otsekui imeväel. Üks firma pakub tasuta massaaživanni, üks eraisik trenažööri, teine spetsiaalset seisulauda, et poisi keha võiks uuesti harjuda vertikaalasendiga …
Facebooki arutelud keevad küsimustest ja vastustest. Inimesed tahavad teada, mida on juba annetatud ja mida veel võiks anda. Muretsetakse, ega ühte sorti esemeid liiga palju saa. Keegi küsib, kas võiks tuua ka audioraamatuid. Keegi pakub endatehtud maasikatoormoosi.
Kampaania üks loojatest on Gerly Kedelauk, kes tunnustab hea sõnaga iga postitajat. Ta selgitab, kuhu asjad tuua, ning võtab kohaletoimetamise iseenda ülesandeks.
Ka jagab ta uusi lugusid ja pilte: ühel on lamavas asendis poiss tõstetud hobuse selga – jäädvustus hiljutisest hipoteraapiatunnist, teisel mängib seesama poiss viiulit – pilt enne õnnetust. Kõige viimasel pildil on ratastoolis poiss keset annetatud puljongeid, mahlu ja juurvilju, soe kampsun põlvedel.
On siiski üks «aga», ja igaüks saab ise otsustada, kas see teda häirib või mitte.
Algul jääb mulje, et peale Facebooki algatuse pole Eestis rohkem mitte kedagi, kes last ja tema peret aitaksid. Aga poissi toetab Tartu ülikooli kliinikumi lastefond, kohalik omavalitsus, Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus. Lastefondi esindaja võtab kampaania algatajatega mitmel korral ühendust, enne kui loo kirjeldusse tuleb täiendus.
Ka ei ole sotsiaalvõrgustiku loos, mis kirjeldab poisile uue ratastooli ja teiste abivahendite vajadust, öeldud seda, et tegelikult maksab riik nende maksumusest 90–95 protsenti kinni. Võiks küsida, kas on mõistlik soetada annetuste eest abivahendeid, mida riik suures osas niigi kompenseerib.
Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi nõukogu juhi Küllike Saare meelest ei ole üleskutse esitaja endale loo tausta sugugi selgeks teinud ning see, mis välja paistab, jätab tema tegevusest rutaka ja läbimõtlemata mulje.
Saare sõnul on lastefond valmis katma kõiki poisi teaduspõhise raviga seotud kulusid, ka transporti ja nõustamist. Samuti toetab lastefond täies ulatuses abivahendite ostu juhul, kui sotsiaalkindlustusamet ei saa mingil põhjusel nende muretsemist toetada, kuid raviarsti arvamuse kohaselt laps neid kindlasti vajab.
«Loomulikult ei ole meil midagi sotsiaaltoetuste kogumise vastu, mis laseb perel paremini hakkama saada – lastefond ei osta ju kampsuneid ega sokke. Aga niisuguste spontaansete aktsioonide kõige suurem puudus on see, et ühel päeval see lõpeb ning pärast peab pere taas ümber kohanema ja üksi hakkama saama,» selgitab ta.