Sisukord
Arvamus
Postimees
20.12.2017
Eesti Kõige tähtsam on märgata ja rääkida (96) Ökoloogide analüüs näitab, et miljarditehasest jääv jalajälg pole sugugi nii puhas (7) Majandus Osa ettevõtteid vaatab reklaami näitamisele Kremli-meelses PBKs läbi sõrmede (3) Eesti Pank: Eesti majandus on jõudnud kasvu haripunkti Enamik saab ikka kätte alla tuhande euro Välismaa Välismaa lühid 20.12.2017 Trump õõnestab eriuurija jalgealust Analüütik: kas Soome Snowdeni afäär? Katalaani kaupu boikoteerides tulistab ülejäänud Hispaania endale jalga (5) «Katalanist, mine Katalooniasse!» (1) Ühisest keelest hoolimata ei suuda Valencia katalaani «paellavargaid» mõista Krimmitatarlased teevad maailmas kampaaniat Arvamus Lembit Uustulnd: koolitus – elukoolitus Pavel Ivanov: «Imede põld» ja muu keelatud vili (1) Ahto Kivi: eraalgatus koolipidamises on oluline (1) Arved Breidaks: lõunaeestlased saavad pügada (3) Juhtkiri: vabariigi valvur, mitte kummitempel (6) Postimees 1939. aastal: tarvilik käsiraamat igale kodanikule Janar Ala: rahva peegeldused raamatute selgadel Kultuur Jõuluturneede rekordaasta: muusikud rabavad, kuidas suudavad Loojad omavahel: loomingust, alkoholist, kannatusest ja enesehävitamisest Sport Tšernoussov tembeldati reeturiks Mõõt täis: Ferrari annab Räikkönenile viimase võimaluse Pärnu püüab täna eurosarjas edasipääsu USADA Gatlini skandaalist: kõiki peetakse süütuks, kuni on tõestatud vastupidist (1) Tartu Kuulutused, 20. detsember 2017 Tartu rattaringluse plaanides samm tagasi: elektrirattad meie talve ei sobi (3) Tartus lendab aastavahetusel taevasse 6544 tulelasku Tammeka alustab hooajaks valmistumist kaptenita C. Bechsteini tiibklaver hingab kliinikumi õhku Jüri Laurson: Emajõgi vajab kodanikukaitset Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lembit Uustulnd: koolitus – elukoolitus

6 min lugemist
Lembit Uustulnd FOTO: Erakogu

«...Punsli eli,» kordab apteeker: «Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem; need rohud ei aitaks siis midagi: sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse...» (Oskar Luts, «Suvi»)

Mu ees on täiesti valge paberileht, valge nagu meediku kittel ning ma ei tea kohe kuidagi, kuidas teema kallale asuda, aga ometi tahan ja tunnen, et pean.

Neli nädalat tagasi avastasin, et olen olnud ikka väga õnnelik inimene – vanuses 65 aastat, polnud ma selle riigikorralduse ajal võtnud töövõimetuslehte ega sattunud kordagi terve elu jooksul kirurgi noa alla. Mõni naljamees oleks ehk lisanud – nad ei saanud sind kätte, poole elust oled merel kooserdanud, kuid paraku on haigustega nii, et need ei hooli riigi- ega veepiiridest. Tähendab, mul on läinud õnneks. Ja nüüd...

«Et kõik ausalt ja ilusasti ära rääkida, nagu ütleb Jaan Rannapi lasteraamatu «Salu Juhan ja ta sõbrad» kangelane Juhan Salu, peab alustama sellest, et perekonnanõukogu oli juba aasta alguses otsustanud – Bali saar Indoneesias on ainuvõimalik koht, mis aitaks hilissügisese kaamosega võidelda. Meremehena olin sinna kanti ka varem sattunud ja arvasin prognoosid õigeks. Plaanid peetud, piletid ostetud, vere vedeldamise süstid tehtud, istusime Helsingis lennukile, mis meid 11 tunni pärast Singapuri toimetas. Siinkohal rõhutaksin ma sõna süstid.

Puhkus oli tore ja vääris igati eelnevaid prognoose. Viis päeva enne tagasilendu käisin massaažis, mis andis põhjust järgmisel hommikul kohalikke spetsialiste siunata, kes mu parema jala lihased olid välja venitanud. Aga jutuks see jäigi ning enne tagasilendu tegime jällegi vere vedeldamiseks süstid. Enne tööleminekut veetsin kodus terve nädala, kuid jalavalu ei tahtnud kuidagi raugeda.

Kuuldes minu virinat Bali massaažispetsialistide pärast, kamandas sugulasest tohter mind karmil moel Tallinna enda silmade ette. Piisas ilusal noorel ultraheli-tohtril korraks oma sond mulle jala peale panna, kui ta kuldraamidega prillid otsmikule lükkas ja päris: «Härra, on see teil seal ammu olnud?»

Küllap mu nägu ikka nii totter välja nägi, et tohter oli sunnitud selgitama: «Ma mõtlen seda parema jala süvaveeni tromboosi. Millal te esimest korda valu tundsite?» Lõin näppude peal päevad kokku, mis näitas, et juhtunud oli kõik juba kaks nädalat tagasi. «Issake,» kordas ilus tohter, «kaks nädalat, härra, te olete õnnesärgis sündinud...»

Targu jättis ta lause lõpetamata. Sarnast arvamust tuli mul edaspidi veelgi kuulata. Siit koolituse esimene tees  – jäta diagnoosi panemine ikka nende mureks, kes selleks õpetatud ja seatud. Tööle minekust ei olnud enam juttugi. Mind pöörati resoluutselt tagasi Saaremaale, et perearst Sille Väli kantseldamise all tervist praavitada. Perearsti kontorist sain omakorda ja igaks juhuks suunamise kõhuõõne ultraheli uuringutele. Ja siis tabas mind üllatus number kaks:

«Teil on parema neeru tuumor,» ütles mureliku näoga doktor Vipp pärast sondeerimist. Ega öeldu mulle esialgu pärale jõudnudki, aga ajapikku hakkas ajus katkise heliplaadina keerutama lausekatke – ah, nüüd on siis minu kord, ah nüüd...  Uroloog, doktor Sarjas, ei võimaldanud pikalt iseenda mõttemaailmas urgitseda: punkt üks – kompuuter, punkt kaks – tulemustega minu juurde, punkt kolm – arvatavasti opile. Minu küsimuse peale, kust see siis nüüd nii äkki, pole ma ju mingeid vaevusigi tundnud, arvas tohter, et kõik viletsad asjad siin ilmas juhtuvad äkki, hoopis häid uudiseid tuleb vahel üsna pikalt oodata.

Samas kuulsin ka Tallinnas kõlanud lauset: «Oled vist õnnesärgis sündinud! Tavaliselt neeru-tuumorid enesest märku ei anna ja neid avastataksegi juhuleidudena. Kui poleks seda parema jala tromboosi....» Jälle jäi lause õhku rippuma. Siit minu teine tees koolituseks – kui vähegi võimalik – tuleb uurida, puurida, testida ja kontrollida, sest tervis on sinu oma ja ainuke. Ilma et tahaksin jätta mingit kõva mehe muljet, pean ütlema, et kaks nädalat operatsioonini püüdsin eesolevale vähem mõelda.

Aitas mind selles teadmine, et olukord on nüüd just selline, nagu see parasjagu on ja edasi tuleb minna juba ravi ja ravijatega. Kui lugeja viitsib vaadata artikli algusesse, võib ta sealt leida Oskar Lutsu sõnad, mida mina täiendasin järgmiselt: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu ja ravijate võimete sisse.

Nüüd väike kõrvalepõige kirjatüki nimetusse. Miks koolitus-elukoolitus? Et mitte traumeerida lapselapsi ja saada minult haiglas viibimise kohta pidevat informatsiooni, seadistas poeg meie mobiiltelefonidesse, «Viberi» keskkonda, uue alajaotuse «Koolitus».

Põhjuseks oli seik, et kui ma hommikul, kohver näpus, sättisin end haiglasse minema, päris üllatunud ja terane pojatütar: «Aga kuhu sina, Papa, selle kohvriga siis lähed?» Vastasingi esimese pähekaranud sõnaga – koolitusele –, neid jagatakse meremeestele alailma. Alles hiljem, olles haiglaeluga juba seestpoolt tutvunud, sain aru, kui täppi olin oma ütlemisega pannud.

Nii ma siis seisingi esmaspäeva hommikul Mustamäel Põhja-Eesti regionaalhaigla meeletu hoonetekompleksiga silmitsi. Pisut kõhe oli. Küllap tuli see ilmast, mis näitas oma tuulist ja vihmast palet. Üld- ja onkouroloogia osakonnas võeti mind vastu kui kallist külalist kaugelt maalt, mida Saaremaa ka kindlasti on. Kui keegi soovib leida mu lausetest irooniat, siis otsib ta seda täiesti valest kohast. Kõik eelnev on öeldud siiralt ja puhtast südamest.

Mu ümber asjatasid õed ja sanitarid ning kohati oli mul isegi ebamugav, et pidin nii paljusid inimesi oma tagasihoidliku persooniga tülitama. Püüdsin ka ise toimetada, kuid üsna pea sain aru, et kehtib elukoolituse kolmas tees, mis vene vanasõnasse vormitult kõlab – võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei trügita.

Vestlus keskuse juhataja doktor Ülo Zireliga andis kindluse ja veendumuse, et olen sattunud õigetesse kätesse. Kuna olen ka ise pigem sirge- ja otseütlemise pooldaja, siis doktor Zireli selge ja illitsematult põhjalik selgitus oli igati arusaadav ja sümpaatne, mis lõppes jällegi tuttava lausega: «Teil on vist seal ülevalpool tutvusi,» hallipäine tohter nooksas peaga lae poole, andes märku, mida tema minu tromboosist ja tuumorist arvab, «pilvepiirilt hoiab keegi teile pöialt. Homme hommikul kell pool üheksa näeme,» lõpetas ta mind palatisse saates. Pisut etterutates pean mainima, et siinkohal lugupeetud kirurg veidi vassis – tema mind nägi, aga mina anestesioloogiliselt sügavas unes küll mitte tuhkagi. Kuna tegu pole meditsiinilise käsikirjaga, siis säästan lugejat igatsugu protseduuride kirjeldamisest.

Järgmisel hommikul helistasin pojale, soovisin talle 40 aasta juubeli puhul õnne ja siis oli minek. Sõit läks voodiga, mida kaks asjalikku sanitari lükkasid ning kohati oli tunne nagu tüüpilises tüürimeeste ja kaptenite unenäos – põrutad oma laevaga mööda jõge, veetee aga muutub üha kitsamaks ja kitsamaks, kaldad lähenevad ja lõpuks peksavad juba põõsaste oksad vastu roolimaja illuminaatoreid...

Mälusse on jäänud udune pilt opisaali jõudmisest, kuid mitte kildugi sealt väljumisest ega kõigest sellest, mis vahepeal juhtus. Kui ma silmad avasin, tükkis vägisi huultele küsimus – millal siis asjaga pihta hakatakse? Voodiga tagasisõit tõi pähe uue mõttekeeru – küllap jäi opp ära. Saanud lifti, oli mul tunne, nagu oleksin arssinapuu alla neelanud, keerata-pöörata oli valus ja siis jõudis lõpuks kohale ka arusaam – mees, see on vist nüüd tehtud. Intensiivpalat, mis mitmeks päevaks minu koduks sai, meenub esmalt kui elukoolituse põhikursus, kui said selgeks haiglaelu võlud ja valud.

Üsna tihti jamslikust unest ärgates märkasin voodi kõrval seisvat doktor Lauri, kes mind emaliku-mureliku pilguga jälgis ja humoorikalt päris: «Saarlane, kuidas siis lood on?» Olles ühendatud voolikute ja juhtmetega monitoride ning tarkade masinate külge, meenus kunagi televiisorist nähtud ulmekas «RoboCop» – eks unenäodki olid vastavalt värvikad. Imetlesin siis ja ka praegugi tagantjärele kogu meditsiinpersonali hoolitsevat, heatahtlikku ning tähelepanelikku suhtumist, millega mind igal ajahetkel ümbritseti. Üsna tihti leidsin end mõttelt, et pagan võtaks, minu kärsitu iseloomu puhul jääks selles ametis isegi kaamelikannatusest väheseks.

Väikse näitena võiks tuua juhtumi vanema venesoost härrasmehega, kellel oli üsna iseäralik komme unes iseendaga valjul häälel vestelda. Ja tegu polnud mingi ühe-kahe juhusliku lausekatkega, vaid tunde kestva jutuvadaga, mis palatikaaslastel uinuda ei lasknud. Küll imetlesin ma siis ja imestan nüüdki veel õdede-sanitaride kannatlikku meelt asja ilupidi, rahulikul häälel ning tasakaalukalt siluda. Oli ka humoorikaid momente, kui sanitar ja õde sama püksata härrasmeest mööda palatit püüdsid, et teda tagasi voodisse meelitada.

Pidev magamatus, tugevad rohud, olid loonud inimesele kujutluspildi ründavatest «sipelgahordidest», mille vastu aitab ainult pükstest vabanemine ja voodist põgenemine. Tõepoolest oli naljakas, vägisi kippus naer peale, kuid naerda polnud võimalik – opihaav andis endast kohe teravalt märku. Jälle imetlesin ma personali kannatlikkust ja oskust lahendada selliseid inimlikke probleeme, mida ma endale varem isegi ette kujutada ei osanud ja pange tähele, kõige selle juures jäädi heatahtlikuks, säilitades huumorimeel. Kuna mul polnud varasemat haiglakogemust, pagasiks oli aga korduvalt meediast loetud kriitlised märkused meditsiini aadressil, siis saate isegi aru, et eelmainitud pealkiri – koolitus, läks täiesti asja ette.

Olin sattunud totaalselt erinevasse keskkonda võrreldes sellega, milles kogu varasem elu askeldasin ja toimetasin ning see oli üks väga õpetlik keskkond. Mida edasi, seda rohkem suutsin märgata ja hinnata seda tänuväärset tööd, mida selles valdkonnas tehakse. Sain aru, et read arstiteaduse isa, Hippokratese, vandest: ... ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele, aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neist eemale hoida... ei ole nende inimeste jaoks mingi abstraktne sõnamulin, vaid tegelik tegevusjuhis, mida ka järgitakse. Minu uus kogemus, mis saadud möödunud nädalate jooksul, vääris täiega elukoolituse ehk siis täienduskoolituse austavat nimetust.

Mida lõpetuseks öelda? Vast ehk siis seda, et saabuval jõuluõhtul, istudes laste- ja lastelaste ringis kuusepuu all, mõtlen ma kindlasti südamesoojuse ja tänutundega teile, kes te ka sellel imelisel ööl «sipelgahordidega» võitlete. Ilusaid kordaminekuid teile kõigile.

Austusega, kapten Lembit Uustulnd

Seotud lood
19.12.2017 21.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto