Sisukord
Film
Postimees
20.12.2017
Eesti Kõige tähtsam on märgata ja rääkida (98) Ökoloogide analüüs näitab, et miljarditehasest jääv jalajälg pole sugugi nii puhas (7) Majandus Osa ettevõtteid vaatab reklaami näitamisele Kremli-meelses PBKs läbi sõrmede (3) Eesti Pank: Eesti majandus on jõudnud kasvu haripunkti Enamik saab ikka kätte alla tuhande euro Välismaa Välismaa lühid 20.12.2017 Trump õõnestab eriuurija jalgealust Analüütik: kas Soome Snowdeni afäär? Katalaani kaupu boikoteerides tulistab ülejäänud Hispaania endale jalga (5) «Katalanist, mine Katalooniasse!» (1) Ühisest keelest hoolimata ei suuda Valencia katalaani «paellavargaid» mõista Krimmitatarlased teevad maailmas kampaaniat Arvamus Lembit Uustulnd: koolitus – elukoolitus Pavel Ivanov: «Imede põld» ja muu keelatud vili (1) Ahto Kivi: eraalgatus koolipidamises on oluline (1) Arved Breidaks: lõunaeestlased saavad pügada (3) Juhtkiri: vabariigi valvur, mitte kummitempel (6) Postimees 1939. aastal: tarvilik käsiraamat igale kodanikule Janar Ala: rahva peegeldused raamatute selgadel Kultuur Jõuluturneede rekordaasta: muusikud rabavad, kuidas suudavad Loojad omavahel: loomingust, alkoholist, kannatusest ja enesehävitamisest Sport Tšernoussov tembeldati reeturiks Mõõt täis: Ferrari annab Räikkönenile viimase võimaluse Pärnu püüab täna eurosarjas edasipääsu USADA Gatlini skandaalist: kõiki peetakse süütuks, kuni on tõestatud vastupidist (1) Tartu Kuulutused, 20. detsember 2017 Tartu rattaringluse plaanides samm tagasi: elektrirattad meie talve ei sobi (3) Tartus lendab aastavahetusel taevasse 6544 tulelasku Tammeka alustab hooajaks valmistumist kaptenita C. Bechsteini tiibklaver hingab kliinikumi õhku Jüri Laurson: Emajõgi vajab kodanikukaitset Meelelahutus Koomiks Sudoku

Loojad omavahel: loomingust, alkoholist, kannatusest ja enesehävitamisest

7 min lugemist
Stsenarist ja režissöör Steven Bernstein PÖFFil seminari pidamas FOTO: Aigar Lusti

Steven Bernstein (1961) on filmitootja, kinematograaf, vähemasti ühe filmiõpiku autor, endine näitleja, kirjutanud posu filmikäsikirju, on tuntud režissöör. Tema eluloo, täpsemini surmaloofilm Dylan Thomasest, Wales’i suurpoeedist ja megaenesehävitajast «Ja enam surm ei valitse siis» linastus PÖFFi põhivõistlusprogrammis. Režissööri intervjueeris luuletaja Jürgen Rooste.

- Ma olen praegu 38 ja joonud juba omajagu aastaid. Ja viimasel ajalgi hädas olnud, edasi-tagasi. Oma mured, ja see film oli ka nii tugev, et omal moel ajas mind ka jooma! Dylan Thomas suri 39-aastaselt ...

- Steven Bernstein: Täpselt!

- Kuidas selle ajani ära elada ja see üle elada? Ellu jääda? Ei tahaks kuidagi lõpetada nagu Dylan Thomas, aga kunagi, juba aastaid tagasi Walesis mulle öeldi paar korda, et ma olen nagu Thomas. Et me luules pole pääle väikse paatose ega suurustamise suurt sarnast, ju nad mõtlesid mu joomist.

- Bernstein: Kunagi uuriti paranoilisi inimesi, et välja selgitada, miks nad maailma valesti näevad. Selgus, et paranoilised inimesed näevad maailma tegelikult nii, nagu see on, mitte valesti. Kõik ülejäänud eksivad!

Nipp on selles, et tuleb imetleda seda pettepilti! Kui sa näed maailma, nagu see on, ja oletad, et tulevik on selline, nagu oli minevik, siis sa oled määratud olema tohutult õnnetu. Tuleb alati fantaseerida, olla alati maag, kirjanik või poeet. Nõnda muudad sa maailma väärtuslikuks ja sul on lootust! Isegi kui on selge, et tegelikult ei saa midagi loota. Kui usud, et maailma saab muuta, siis ärkad igal hommikult lootuses, et päev tuleb parem, kui oli eelmine.

Aga kui ärkad üles, mõeldes sellele, mis sa kaotanud oled, siis oled igaveseks määratud seda kaotust kordama.

- Dylan Thomas tahtis uskuda, aga läks ikka sama vana rada!

- Bernstein: Ta tahtis loota, aga kui ta need kaheksateist topeltviskit võtab, annab ta endale tagasilöögi! Ta rääkis lõpuks lootusest kui millestki, mida ei saa endale lubada. Nii et kui sa kaotad lootuse, kaotad usu, armastuse, veendumuse. Kui iga päev on täis agooniat, tülisid, väiklust ja keskendumist kaotatule, mitte sellele, mida saab veel püüelda, tapad vaimselt iseennast!

Mina elan pettepildis, tema keeldus selles elamast. Ja vaata, mis sellest sai!

- Ma tegelen praegu filmikäsikirjaga ühest väga kõvast eesti luuletajast ja ma kogu aeg mõtlen, kuidas näidata luulet filmis. Teie valisite väga lihtsa ja ausa tee — lasetegi luuletajal filmis oma luuletusi esitada! Aga kas see otsus äratas teis ka kõhklusi, tekitas see muret?

- Bernstein: Ei, ma teadsin, et see on ainus viis. Kunst koosneb kahest asjast: ideest ja selle idee väljendusest. Neid kaht ei anna lahutada. Shakespeare’i tuleks esitada nagu Shakespeare’i ja Dylan Thomase luulet tuleb kõva häälega lugeda — ei ole teist viisi, kuidas seda tõlgendada! Nii et kui me tahame säilitada kunsti puhtal kujul, me võime ekstraheerida selle elemendid ja panna selle filmi sisse puhtal kujul! Aga teisiti olekski mulle vastuvõetamatu.

Ja muidugi ei saa rääkida lugu luuletajast ilma ta luuleta. Kunstnike puhul, kes liiguvad toda hävingurada, nagu Charles Bukowski või Dylan Thomas, ongi põnev uurida enesehävitust. Kunstnikena peame oleme ettevaatlikud, et me ei hakkaks uskuma, nagu oleks enesehävitus vältimatult loomingu külge keevitatud. Need kaks ei kuulu ilmtingimata kokku. On võimalik olla kunstnik ilma end hävitamata. Ja võib end ka väga lihtsalt hävitada, olemata kunstnik.

- Vahel on sellega lihtsalt raske elada. Te olete kirjutanud filmitegemise õpiku. Kas annate ka mingeid reegleid ja juhiseid, mida siis endal on hea filmi tehes rikkuda? Mängite nende reeglitega, lähete iseenda juhistega vastuollu?

- Bernstein: Minu esimene reegel: maailm on väärt paik ja reegleid ei ole! Ma ütlen kõigile oma stsenaristidele, et käsikirja kirjutamiseks mõeldud reegleid tuleb ignoreerida! Ma näen asja nii: stsenaariumi kirjutamiseks tuleb maha istuda ja kirjutada 120 lehekülge ilma peatumata, mõtlemata, mis on õige, mis väär. Mõtlemata publikule, dramaatilistele elementidele tekstis, karakteriehitusele.

Parim võimalik viis: kirjutage puhast jama! Paska. Kõige halvemat võimalikku materjali, mis te suudate. Kui olete sellega valmis saanud, saate läbi uurida ideed-märkmed, mille olemasolust teil isegi aimu ei olnud. Ühtki ideed ei leia üles enne, kui te olete teisel pool seda loomisejoont! Alles siis saab üle õla vaadata ja teada, mis seal peitub.

Üks kirjanik ütles kord: kirjutan selleks, et teada, mida ma mõtlen! Mina ei tea, mida ma mõtlen, enne, kui ma olen sellest kirjutanud. Või kõnelnud. Esmalt tuleb seega kirjutada kiiresti, kirjutada ilma reegliteta, ilma kindla vormita. Ja siis me läheme tagasi, vaatleme, uurime ja avastame asju, millest meil aimugi polnud, et me seda teame. Eraldame selle. Ja hakkame kirjutama! Kogu kirjutamisprotsess on ümberkirjutamine.

Stsenaariumi loomine on kohutava käsikirja ümberkirjutamine. Et olla kirjanik, selleks tuleb kirjutada!

- 17-aastasena teadsin äkki, et tahan olla luuletaja. Kirjanik, aga eeskätt luuletaja, kuigi üks mu eeskujudest oli Hemingway, aga ka biitnikud jt. Te olite näitleja, siis vaatasite filmitegemist väga erinevate nurkade alt, nüüd olete režissöör ja õpetaja. Minu unistused on ka muutunud, mind huvitab praegu väga lava- ja performance’i-kunst. Aga kuhu teie oma unistustega teel olete?

SB: Ma alustan biitnikest ja liigun sealt tagasi. Allen Ginsberg ütles: «Ma nägin oma põlvkonna parimaid päid hullusest laostumas» (tõlk Tõnu Õnnepalu, luuletusest «Ulg» — autori märkus). Ta rääkis oma nina surumisest maailma suurde v***u...  Allen Ginsberg on minu jaoks suur kangelane, ta läheb asjade algse olemuse juurde tagasi, ta saab aru, et me kõik peame olema veidike hullud, et olla tõeliselt loovad. Me peame tagasi lükkama kõik arusaamad «õigest käitumisest», «moraalsest vastutusest», «reeglitest», mille järgi teised inimesed käsivad meil olla. Peab toimuma vabanemine selle läbi, et teised inimesed ei saa meile öelda, kuidas oma elu elada. Seda esiteks.

Teiseks, ma pean looma selleks, et teada saada, mida ma tahan öelda. Ainult kunsti luues avastan ma, kes ma kunstnikuna olen.

Ma ei olnud väga hea näitleja, aga näideldes avastasin olulisi tõdesid. Ma olin täitsa hea kinematograaf ja stsenarist, võib-olla olen ma kuramuse hea režissöör. Aga oluline on see, et ma loon ja luues avastan enda kohta asju. Luule, muusika, lavastamine, see on kõik üks kontiinum, ühe protsessi osa. Sellisena on performance’ikunst üsna primaarne, kõik selgub alles tehes! Sellepärast ma armastan improvisatsiooni. See on tee eneseavastamiseni!

- Kas te improviseerisite Dylan Thomasefilmi tehes?

- Bernstein: Jah, improviseerisin küll! Kuigi mina selle loo kirjutasin, innustasin ma näitlejaid võtteplatsil leiutama, improviseerima. Mitte niivõrd tekstiga, kuivõrd tegelaskujuga. See on nagu automaatne kõne või «keeltes kõnelemine». Kui suudad end täiesti vabaks lasta, loobuda piiridest ja enesekontrollist, vaid siis leiad tõe, mida sa enne, kui pihta hakkasid, ära ei tundnud. On see arusaadav?

- Vägagi. See on peaaegu see, kuidas mina kirjutan. Aga kas kunstnik peab mingis faasis ikkagi olema «moraalselt vastutav»?

- Bernstein: Sõltub, mida te «moraalse» all mõtlete. Kas meil on vastutus inimeste ees, kes on me teekaaslased loomisel? Jah, see kohustus meil kunstnikena on. Aga kunstnikud ei saa tihti aru, mis on nende tähendus, väärtus kultuuris. Meie paneme ennast löögi alla, riskime alandusega, läbikukkumisega, majandushävinguga, kannatame madala enesehinnangu all, sest me pole kuidagi läbi löönud või õnnestunud mõnes asjas.

Me riskime, sest me püüdleme millegi poole, mis on ohtlik seiklus. Püüame leida tõdesid, mida teised inimesed oma konventsionaalses elus ei leia. Läheme välja metsikusse loodusse, kaardistamata territooriumile, tuleme sealt tagasi ja jagame oma kogemust. Ja teised saavad sellest osa, õppida! Kui üldse miski, siis on meie moraalne vastutus igal juhul olla edasi kunstnik.

Kas meil on kohustus rääkida tõtt? Võib-olla. On meil kohustus olla helde? Võib-olla. Aga kas meil on kohustus võtta kunstnikuna riske ja siis raporteerida sellest tagasi «tavalisse maailma»? Jah, see on meie moraalne missioon!

- Kas Dylan Thomasel oli õigus inimesi enda ümber kohelda nii, nagu ta seda tegi?

- Bernstein: Suurepärane! Ma ütlen: jah ja ei! Nagu ma ütlen igale näitlejale, keda õpetan või kellega töötan: see töö on protsess, mis annab sulle litsentsi, kohustuse ka – et jõuda sinna, kuhu sa pead jõudma, pead sa tegema, mida sa pead selleks tegema! Ma annan neile selle vabaduse ja teatava fleksibiilsuse.

Dylan Thomasel oli täielik õigus juua, elada metsikult, hoolimatult. Nii kunstnikud teevad! Kui me imetleme kunstnikke, siis peame neil laskma elada ka kunstnikuelu!

Aga on süütuid ohvreid, kes ei osale selles seikluses vabatahtlikult. See on midagi hoopis muud. Oma lapsed ta pea hülgas. Nemad olid süütud ohvrid. Thomase abikaasaga on asi keerulisem, paljudes aspektides oli ta sama hull kui Thomas ise. Aga lõpuks ütleksin ma, et ta vedas ka oma naist alt.

Ma ei usu, et südameheadus võtaks meilt võime olla kunstnik. Me saame olla kunstnikud, võtta riske, end ohtu panna, aga me ei tohiks teisi ohustada.

- Aga te võtsite suure moraalse kohustuse: igal juhul on see film ikkagi Dylan Thomasele mingi kohtuotsus. Te näitate, kuidas ta sisikonna tühjaks oksendab, kuidas ta ei suuda enam olla tema ise. Te kisute suure poeedi meie ees alasti.

- Bernstein: Minule on siin hoopiski midagi üllast. Inimesed arvavad, et ma tegin Thomasest mingi koletise, kohutava inimese. Ei! Ma tegin tast inimese! Ja inimesed on keerulised! Neis on üllust samavõrra kui suuri murdumisi või läbikukkumisi. Kunstnikel vägevamalt kui teistel.

- Mida te loete? Oli Dylan Thomas teile noorena tähtis? Loete te luulet?

- Bernstein: Ma lugesin luulet kogu aeg ja filosoofiat, teoloogiat palju... Ka mina olen elanud pikka aega keerulist, ennasthävitavat elu. Mõnikord leian, et ma olen kirjanikest juba vanem, et neil on mulle vähem öelda, ma olen rohkem elanud ja teinud. Tihti mõtlen: see on noore mehe või naise nägemus elust. Maailm on teistsugune, kui nad kujutlevad. Aga ma mäletan, kuidas ma tundsin samamoodi! Ma olen kunstnikuna oma elus teistsuguses faasis. Mulle meeldivad algelisemad, primaarsemad väljendusvahendid. Ma otsin kogu aeg uusi kunstitegemise viise. Ja mind paeluvad enim eksperimentaalsed kunstnikud.

Dylan Thomas polnud mingis mõttes nii suur poeet, ja teises mõttes oli ta suurepärane poeet. Ta oleks võinud olla vägevam, eraldi võttes kirjutas ta mõne suurepärase teose. Aga mind köitis rohkem see, et ta elu on näide inimesest, kes võtab kunsti pärast riske, kes ennast hävitab. Lõppeks külvab ta omaenese hävingu seemned, aga teisalt riskib ja jõuab teadmisteni, kuhu meie, teised, ei küündi.

Ka mina riskisin, hävitasin ennast, jõudsin eneses paikadeni, mida teised ei pruugi näinud olla. Mulle meeldiks, kui mul oleks oskus artikuleerida seda keelt ja kogemust, mida ma olen läbi elu loonud, arendanud. Ma olen õnnelik, et ma kõiki neid asju tegin, aga sellel teel tegin ka paljudele inimestele tõsiselt haiget.

Et mida siis loengi? Mind huvitavad praegu autorid, kes on jõudnud teel kuskil sinna, kus minagi olen. Vanemad autorid, elus viga saanud, elult lüüa saanud, kes on võõrutusravilt tulnud, narkootikumidest sõltuvad olnud. Ma loen ikka vahel William Burroughsit üle, Charles Bukowskit loen ikka veel. Byronit loen alati. Enesehävituslikud tüübid kunstis — ma tunnen nendega suuremat hingelähedust. Aga mina olen end selle asja teisest otsast välja rabelnud. Ja näen ka kõiki enesehävituse pahupooli.

Ja ma olen otsustanud elada veel vähemasti natuke kauem. 

Infokast

  • Walesi luuletaja Dylan Thomase eluloofilm «Ja enam surm ei valitse siis» («Dominion»), USA 2016
  • Režissöör Steven Bernstein, osades Rhys Ifans, John Malkovich jt.
  • Maailma esilinastus PÖFFi põhivõistlusprogrammis, Rhys Ifans tunnistati PÖFFi žürii poolt parimaks meesosatäistjaks.
  • Žürii põhjendus: «Rhys Ifans pakub Dylan Thomase karakterit ellu äratades tõelist näitlemise meistriklassi. Ta valitseb ekraani algusest lõpuni, ilma et meil tekiks kordagi kahtlust tema tegelaskuju karismaatilisuses.»
Seotud lood
19.12.2017 21.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto