Janar Ala: rahva peegeldused raamatute selgadel

Janar Ala FOTO: Postimees

Hiljuti peksis sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses tolmu üles raamatuteema. Lõi tolmu üles ja kadus, aga tõmbame ta veel kord korraks nattipidi oma kadumise august välja, vaatame otsa ja küsime küsimusi.

Prisma tegi reklaami, milles viril lapsenägu paneb pahaks, et talle on jõuludeks jälle raamat kingitud. Kuid raamat raamatuks, pigem oli selle reklaami puhul kõige häirivam inimeste ärahellitatud olek, kellele miski ei kõlba. Ole rahul sellega, mis sul on, olen ikka mõelnud.

Sotsiaalmeediast jäi mulje, et ollakse väga pahased, kui raamatut ei taheta kingiks saada. Mõnest sõnavõtust imbus läbi, et raamatud oleksid nagu isegi pühad ja eestlased «raamaturahvas». Sellist reliktset suhtumist raamatusse kui millessegi erakordselt esinduslikku ja väärikasse võib näha ka nimetuste arvus, mis aastas raamatupoodi tekib. Umbes 4000 erinevat ühikut – küllaltki palju, kas pole. Ikka näib olevat soovi oma mingisuguse (vaimse) pingutuse tulemust näha realiseerumas just raamatu vormis. Hiljem on siis enamikul juhtudel hea neid ühikuid kaupluse raamaturiiulitel üksildaselt seismas vaadata. Näed seda paari sentimeetri paksust ühikut ja mõtled, et küll sinna läks ikka palju energiat sisse, mida nüüd keegi enam ei vaja. Kõik kirjutavad, aga keegi ei loe, olen kuulnud öeldavat.

Samas võib mõelda ka nii: hea, et see pingutus sinna kanaliseerus, palju hullem, kui oleks läinud mõne rumala poliitilise agenda, mõne rumala ettevõtte, mõne PRIAlt raha välja petmise skeemi või kasvõi muruniitmise peale. Lugemine võib nii mõnegi halva asja ära hoida. Kasvõi seetõttu, et võib tekitada vahel nii vajalikku laiskust.

Ka on käimas vali jõuluaeg, kui vist tõepoolest iga eestlane tiiru raamatupoes ära käib. Kirik ja raamatupood on kaks lunastavat kohta, kuhu ikka tõmbab. Sattusin nädalavahetusel ühe kaubanduskeskuseraamatupoodi ja mul tuli hirm peale, lunastust sealt küll ei paistnud. Inimesed, kohutavad joped seljas, sirvivad kohutavaid raamatuid.

Töötasin kunagi raamatupoes ja mäletan sealset jõuluaega kui üht hirmsamat oma elus. Pärast pole ma suutnud enam jõule armastada, kuigi ega varemgi väga armastanud. Küllaltki hästi on meeles, kuidas ostu saabus sooritama keegi naisterahvas. Rõivaste järgi ütleks, et ta saabus poodi Viimsist. Naisterahvas vedas kusagilt välja terve hunniku midagi, mida nimetatakse rosetiks ja mida halva maitsega inimesed armastavad kingile külge siduda. Nii olevat ilusam. Ta tahtis, et ma müüksin neid talle hulgim. Eks ma siis klõbistasin selle aparaadiga neid kaubakoode läbi ja olin selle juures üsna tülpinud moega. Naisterahval ei jäänud see märkamata, ta võttis kätte ja tõi veel suurema hunniku neid rosette. Kui ma oleks olnud Dostojevski tegelane, oleks ma sel hetkel kaotanud jumala.

Lugemine on muidu väga elegantne tegevus, millegipärast eelistan seda teistele kunsti- või ka informatsioonihankimise vormidele. Meeldib lugemise üksildus. Viskad pikali ja jälgid mõtte ja kujundi elegantset kujunemist, see juba on midagi. Alati, kui näen bussis või rongis või trammis lugevat inimesest, siis tekib poolehoid. Millegipärast ka mõte, et ju ei ole tegemist elus kõige edasijõudnuma inimesega. Viimati küll nägin inimest, kes luges Konfutsiust. Tema tundus pigem edasijõudnuma moega.

Üks mulle sümpaatne kirjanik on väheneva lugemishuvi ühe võimaliku põhjusena toonud välja inimese kasvava hirmu vaikuse suhtes. Lugemine on vaikne, liiga vaikne tegevus, keerab psüühilises interjööris mürad ja kiirused maha. Selline asi võib tekitada tõrget ja hirmu.

Seotud lood
    19.12.2017 21.12.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto