Sisukord
Kirjandus
Postimees
21.12.2017
Eesti Taani peaministri tütre enesetapp ärgitas isa tegutsema Ema viib pojad kiusu eest teise kooli (23) Asekantsler: skisofreenikute lähedased peaksid ise abi leidma (1) Poolemiljoniline möödalaskmine Tartu Ülikoolis (4) Majandus Tallinki müügikava on muutunud konkreetseks (1) Välismaa Prantsuse-Hispaania piiril ootab politsei Puigdemonti (1) Katalaani iseseisvusdeklaratsioonile järgnes lõhestatud vaikus (6) Komisjon paneb Poolale päitsed pähe (2) Arvamus Postimees 1935. aastal: joobnud petserlaste terror Nuia alevikus Tiit Riismaa: salajane luuk dopingulabori seinas Meediaekspert PBKst: kui kanal tegutseb Kremli toel, siis pole see meedia (61) ELFi juht: miks Est-Fori juhid lubaduste asemel eksitavad? (1) Hanneli Rudi: arust ära meie seas (2) Juhtkiri: vennad lõvisüdamed Erkki Bahovski: kuidas lõpetada sõda? (2) Kultuur Need on lõppeva aasta parimad raamatud Õhus on 19. sajandit Sport Loeb naaseb MM-karusselli Saksamaa parim sportlane: kahju, et Kaarel Nurmsalu pidi nii vara loobuma Tervis Taani peaministri tütre enesetapp ärgitas isa tegutsema Reis Jõulutraditsioone laiast maailmast: jõuluroaks mädanenud linnuliha ning õhtusöök kiirtoidukohas Tartu Kaks ettevõtet läksid Tartu bussihankega riigikohtusse (1) sTARTUp Day kasvas aastaga sisult poole suuremaks Peaosatäitja haigus seab ka tänase «Hüljatute» etenduse kahtluse alla Eestlane ostab jõuludeks kasvõi pool siga, maksku see kuipalju tahes Lastekunstikooli eine murul Triin Käpp: millisest riiulist otsida jõulutunnet? Jõulukuu ime: algkooli mudilased laulsid, lugesid ja tegid näitemängu oma emakeeles Mart Laar kaardistas Eesti iseseisvuse Noor kunstnik ehitas maalides üles uue valgusmaailma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Need on lõppeva aasta parimad raamatud

11 min lugemist
2017 aastal ilmunud teostest tõsteti esile kõige rohkem Tõnu Õnnepalu teost «Valede kataloog. Inglise aed» FOTO: Sander Ilvest

Eesti kirjandustoimetajate ja raamatusõprade lemmikud läinud aastal eesti keeles ilmunud raamatute hulgas.

Carolina Pihelgas

Ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja

Kelly Turk, «Rakenduslik teoloog»

Ülimalt nüüdisaegne luule. Turk mängib endiselt rollidega, lisandunud on igapäevaelu fragmentaarsus. Luuleraamatu formaat on ehk veidi ootamatu, aga koos Marta Vaariku suurte kongeniaalsete värvifotodega tekib suurepärane tervik.

Vahur Afanasjev, «Serafima ja Bogdan»

Tõeliselt mõnus lugemine. Afanasjev näitab, kuidas on võimalik tõsistest teemadest rääkida humoorikalt; see romaan on värvikas, elav, mastaapne.

Andrus Kasemaa, «Olla luuletaja»

Luuletaja kirjutab sõjast ja armastusest. On siis veel midagi peale armastuse ja sõja?

Clarice Lispector, «Tähetund»

Brasiilia modernismi klassik, eelmisel aastal ilmus eesti keeles ka tema suurepärane «Metsiku südame ligi». Lispector on intensiivne, meeletu, tema keel on lahti harutatud ja siis jälle kokku õmmeldud, aga teistmoodi, ootamatult, nii, et selles ilmnevad uued seosed ja tõed.

Kristjan Haljak, «Conceptio immaculata» ja «Uus inimene»

Lopsakas ja dionüüsiline luule, Priapos ja Maria, halb pääsukene ja jakobiinlik naeratus.

Kristjan Haljaku luulekogu «Uus inimene». FOTO: Raamat

Gennadi Aigi, «Tihnikud metsas»

Tänapäeva vene luule klassiku unenäoline rännak läbi keeletihnikute ja põliste sõnametsade. Aigi luule on vihjeline ja elliptiline, palju jääb lõpuni välja ütlemata, ometi on see metsa, une ja lume luule.

Ahto Kaasik, «Pühapaikade teejuht»

Eestis on säilinud palju selliseid paiku, mida on peetud pühaks. Ahto Kaasik on kirjutanud raamatu, mis aitab neid paiku paremini (taas)avastada. Igast kihelkonnast on välja valitud üks pühapaik, kirjeldatud selle paiga ajalugu ja pärimust, lisatud ka praktilist infot, kuidas paika üles leida. Suvel raamat pihku ja Eestimaad avastama!

Aleksander Suuman, «Et valgusest vestelda»

Seda raamatut tasub lugeda mõni luuletus päevas. Suumani lihtsus ja keerukus, kaugus ja lähedus on nagu mõni kirgas hetk suvehommikul.

Marko Kompus, «Rotikuningaõppus»

Kompus ikka oma headuses, kus «korstnad on tõugatud itsitusse». Kui Suumanit on hea lugeda tekst või paar päevas, siis Kompust võib lugeda ka vaid paar rida päevas, tema luule on «keele pragunev vesi».

«Tõlkija hääl» V

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatust on saanud ainulaadne tõlkimisalane ajakiri, kuhu mahub nii artikleid, mõtisklusi, tõlkijate kommentaare oma töö kohta kui ka intervjuusid. Tihke ja hea lugemine!

***

Peeter Helme

Vikerraadio kultuuritoimetaja

Jan Kaus, «Kompass»

Autor ühendab teoses meisterlikult miniatuuri- ja romaanižanri. Tegu on tõeliselt poeetilise tekstiga, mis rõõmustab iga lugejat, kes naudib eesti keele ilu.

Margo Vaino, «Ma armastasin hullu naist»

Karmi autori karm tekst. Margo Vaino ei halasta ei iseenda ega oma lugejale. Ja see ongi võib-olla hea, sest kuidas muidu ikkagi elust ja armumisest hullumajas rääkida?

Eduard Tüür, «Mamma Engalandi miraaž»

Selles novellikogus avaneb eesti mehe portree. Sümpaatne, elujaatav, eneseirooniline ja naljakas.

Mart Sander, «Lux gravis»

Selle ulmeteose originaali on autor kirjutanud inglise keeles, mis võimaldab küsida, kas tegu on eesti kirjandusega või mitte. Samas, vahet ei ole – Sander tõestab end hea ulmekirjanikuna, kelle teos tõstatab suuri ja põnevaid küsimusi aja olemuse kohta.

Mart Sander kirjutas «Lux Gravise» algselt inglise keeles. FOTO: Raamat

Sirpa Kähkönen, «Graniitmees»

Soome autori teos vaatleb sõdadevahelisel ajal Leningradis elanud soome kommunistide elu. Õnneliku lõpuga see lugu pole.

Jesper Parve, «Mees. Otse ja ausalt»

Eks eneseabiraamat veidi piinlik žanr ole, kuid Parve suudab sellele läheneda piisava eneseiroonia ja huumoriga, et teha raamat meheks olemiseks põnevaks nii igale mehele kui loodetavasti ka naisele, kes võib küsida, mis olendid need mehed õigupoolest on.

Jürgen Rooste, «Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma»

Teose pealkiri võib olla küll lugejavaenulik, kuid selle luulekogu sisu pole seda teps mitte. Jürgen Rooste tõestab end ei-tea-mitmendat korda äärmiselt empaatilise, südamliku ja keeletundliku poeedina.

Mehis Tulk, «Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat»

Jüriööst Saaremaal kõnelev teos on haarav, seikluslik ja kütkestav ajalooromaan, mis elustab 14. sajandi kaasahaaraval moel.

Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński ,«Kaardid. Maid, meresid ja kultuure tutvustav pildiline rännak»

Äärmiselt võluv ja põnev teos, mis aitab äratada väikeses lugejas huvi kaartide, kaugete maade ja nende kultuuri vastu. Sobib ka suuremale lugejale, kellele meeldib end lõbustada ja planeerida näiteks järgmist puhkusereisi.

Jörn Donner, «Rootsi. Rännakud võõral maal»

Vaimukas ja intelligentne raamat maast, mis tundub nii soomlastele kui ka meile küll lähedane, kuid mida mõista püüdes teeme tihti andestamatuid vigu, mida see teos püüabki korrigeerida.

***

Ilona Martson

Ajakirja Täheke peatoimetaja

Urmas Vadi, «Neverland»

Antiutoopia tänapäeva Eestist. Hingeminevad lihtsatest lood inimestest, kes ihkavad parimat, aga välja tuleb nagu alati.

Piret Raud, «Kõik minu sugulased»

Eks meiegi tunneme tänu Tähekesele veidi kõiki neid sugulasi – vürst Peetrit, onu Markot... Nüüd lõpuks on nad ka raamatusse raiutud ja see on tore.

Piret Raua uus lasteraamat «Kõik minu sugulased». FOTO: Raamat

Joel Sang, «Tulge eile meile!»

On jah riimluule, aga mitte tittedele. Tõsi, huumor on veidi mustavõitu, seega kõiksugu tädikestel tasuks eemale hoida. Ülejäänutele aga üliväga soovitatav!

Gaétan Soucy, «Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke»

Kanada prantsuse autori hoogne jubejutt, mis ei lase lugejat lahti ka siis, kui raamat läbitud. Eriline keelekasutus esitab tõlkijale tõelise väljakutse; Triinu Tamm võtab selle vastu ja teeb tipptasemel ära.

Paul-Eerik Rummo, «Tihane tõstab tiibu»

See luule valikkogu on eesti lastekirjanduse klassika, mida ilmestavad Kaido Ole originaalsed pildid. Pinni ja panni, meie lähme vanni!

Malle Salupere, «Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel»

Elus ja valus kirjeldus 19. sajandi Eesti ärkamisaja kultuuritegelaste omavahelistest suhetest. Autor pühib tolmu kipskujudelt ja leiab üles elusad inimesed.

Helen Rappaport, «Revolutsiooni küüsis»

Autor on lugenud läbi hulga toona Petrogradis viibinud brittide ja ameeriklaste mälestusi ja üritanud nende põhjal saja aasta taguseid revolutsioone taasluua. Pilt saab kirju ja dramaatiline.

Heiki Pärdi, «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma»

Tuleb välja, et igapäevane hügieen, millega me tänapäeval harjunud oleme, polnud teps mitte igapäevane isegi esimeses Eesti Wabariigis, kus paljudel taludel puudusid isegi käimlad. Piinlik küll, aga mis seal salata!

Jens Andersen, «Päev nagu elu»

Taani autori värske biograafia Astrid Lindgrenist (originaal ilmus 2014) on hea võimalus mõista geniaalse lastekirjaniku kuvandit Skandinaavia maades – mida tema loomingus väärtustatakse ja mida mitte.

Enno Tammer, «Ilon Wikland. Elu pildid»

Põhjalik töö arhiivides loob tausta, soe suhe portreteeritavaga aitab mälestustel elustuda. Ja Ilon on elanud pika ja põneva elu. On, mida meenutada!

***

Maia Tammjärv

Ajalehe Müürileht kirjandustoimetaja

Kaupo Meiel, «Lühistu koosolek»

Sest mulle meeldib naer.

Jüri Kolk, «Kuu ja kirves»

Sest mulle meeldib armastus.

Aare Pilv, «Kui vihm saab läbi»

Sest mulle meeldib kõik see, mis meie sees on kaunist veel.

Berit Renser, «Minu Indoneesia»

Sest mulle meeldib puutumata loodus.

Jānis Joņevs, «Jelgava 94»

Sest meeldib olla noor.

Õrn, räme ja naljakas heviromaan «Jelgava 94». FOTO: Raamat

A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» I–V (uustrükk)

Sest oma rahvaga mul meeldib olla koos.

Paavo Matsin, «Must päike»

Sest seda, mida on tore kirjutada, on ka tore lugeda.

Urmo Mets, «Võimalikud majad»

Sest see sisaldab maja, mille ainsaks ideeks on ignoreerida KÕIKI kliendi soove.

Jan Assmann, «Moosese eristus ehk Monoteismi hind»

Ilmselgetelt põhjustel.

Thomas Pynchon, «Raskusjõu vikerkaar»

Sest et lõpuks ometi.

Thomas Pynchoni romaanidest peavad «Raskusjõu vikerkaart» paljud tema parimaks. FOTO: Raamat

***

Margus Haav

Sakala kultuuritoimetaja

Heiki Pärdi, «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma»

Minevikku pole mõtet häbeneda, olgu see siis nii haisev kui tahes.

Mary Beard «SPQR. Vana-Rooma ajalugu»

Kirglik ja müüte murendav. Uued avastused, uued tõlgendused. 

Jorge Luis Borges, «Liivaraamat. Shakespeare’i mälu»

Borgese viimased tekstid, mahtu mitte väga palju, sümboleid seevastu paras mäetäis. 

Florian Illies, «1913. Sajandi suvi»

Dokumentalistikal põhinev fiktsioon. Ootamatud pöörded, mõnus huumor.

Keiti Vilms, «@keitivilms»

Karvase kaanega õhulisi ja vaimukaid raamatuid kui ajastu märke ei ole kunagi liiga palju.

Timothy Snyder, «Must muld»

Ajalooprofessor leiab, et meie maailm on Hitleri omaga märksa sarnasem, kui tunnistada tahame.

Brunhilde Pomsel ja Thore D. Hansen, «Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust»

Mõjus ja haarav hoiatuslugu enam kui sajandivanusest suust.

Kristiina Ehin, «Kohtumised»

Ostukärukujulise maailme poeetiline ja realistlik peegeldus.

Charles Bukowski, «Ikkagi on tore olla Bukowski»

Igas joodikus ei ole poeet, igas poeedis pole joodik. Bukowski oli siiski mõlemat.

Nikolai Baturin, «Fööniksburgi karussell»

Mitte et tingimata igal aastal peaks mul edetabelis sees olema Viljandi-teemaline raamat, aga see on seda kindlasti väärt.

***

Alvar Loog

Postimehe kultuuritoimetaja

Tarmo Tirol, «Subjektiivsus Jean-Paul Sarte’i eksistentsialismis»

Legendaarse Viljandi maletaja ja postiljoni sel sügisel kaitstud ning raamatukaante vahele pandud doktoriväitekiri teeb peibutava sissevaate suure prantsuse filosoofi mõttemaailma.

Friedrich Nietzsche, «Sealpool head ja kurja»

Suurepärane näide kire ja kirvega filosofeerimisest. Julgustav teejuht kõigile mõtlejatele, kes soovivad olla midagi kodukultuurist päranduseks saadud iseendast (ehk tahtmatult ja teadvustamatult omaks võetud traditsioonidest ja konventsioonidest) enamat.

Madli Lippur, «June | Julien»

Lippuri teos on ühtaegu kõige perverssem ja kõige poeetilisem eesti romaan, mida ma vist iial lugema olen sattunud. Maailmakirjanduse tasemel debüüt.

Tõnu Õnnepalu, «Valede kataloog. Inglise aed»

Elava klassiku järjekordne vahe-lõpparve elu ja iseenesega. Õnnepalu on üks väheseid kirjanikke, kelle autorihoiaku ja väljaütemiste taga pole ühtegi minule teadaolevat diskursust. Üksnes ükskõiksus, mis pole jõudnud veel täielikuks nihilismiks kasvada.

Jorge Luis Borges, «Liivaraamat. Shakespeare’i mälu»

Võrreldamatu ja ületamatu meistri kirjanduslikud seiklused intertekstuaalsetes labürintides, mida on lugejana kaasa teha ülim nauding. Eraldi väärtuseks Kai Aareleidi hõrk tõlge.

Jorge Luis Borges kirjutas alati suurepäraseid ja labürintlikke teoseid. FOTO: Raamat

Jānis Joņevs, «Jelgava 94»

Pisut kobav, ent igati armas Bildungsroman Läti väikelinna metallistidest 1990. aastate keskpaigas. Avastasin, et on võimatu olla mitte lummatud kirjandusteosest, mille lehekülgedele on helde käega puistatud nimesid (nt Godflesh, Napalm Death, Anal Cunt, Brutal Truth, Obituary jt), mis armsamad kui humanism, kodumaa ja naabritüdruk kolmepeale kokku.

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, «Väike inimene»

Noore vene naisautori suurepärane debüüt tänavu meie hulgast lahkunud Jüri Ojamaa (R.I.P.) meisterlikus tõlkes. Tegevus toimub nüüdisaja Venemaal keset taigat asuvas väikeses tehaselinnas, mille kohta lausub üks tegelastest tabavalt: «See ei ole linn, vaid vennashaud!»

Virginia Woolf, «Kirjutamata romaan ja teisi jutte»

Woolfi elutunnetuse ja kirjandusliku käekirja isikupära ning võlu peitub minu meelest eelkõige tema romaanides, kuid selle väikese tõlkevalimikuga tutvustab ta end Eesti lugejatele kui võimekas lühivormimeister.

Kristjan Haljak, «Uus inimene»

Uus kvaliteet Haljaku luules ning ühtlasi kogu eesti luules laiemalt.

Mart Sander, «Lux Gravis»

Väga korralik ja isikupärane ulmekas eesti autorilt. Mis sest, et inglise keelest tõlgitud.

***

Pille-Riin Larm

Kultuurilehe Sirp kirjandustoimetaja

Andrus Kasemaa, «Olla luuletaja»

Väike, aga võimas luulekogu noorelt isikupäraselt autorilt. Olen selle kogu kohta kuulnud arvamust, et see on ju nii kole raamat, aina sõjaluuletusi täis. Seda küll, aga Kasemaa luuletuste sõnum on üdini patsifistlik – niisama ei ole raamatukaaski valge nagu rahulipp.

Urmas Vadi, «Neverland»

See ei ole ainult «romaan inimestevahelistest suhetest». Vadi on osanud halastamatult ja vaimukalt panna paberile viimastel aastatel paljusid haaranud hirmud, kired ja kõhklused. Jah, sõjateemast ei saa mööda ka tema.

Urmas Vadi romaan «Neverland». FOTO: Raamat

Tõnu Õnnepalu, «Valede kataloog. Inglise aed»

Sõjamõtted on eriti esil Õnnepalu esseistlikus raamatus. Aiaharimise motiivi kaudu saab selgeks mõndagi ka inimhinge ja ühiskonna asjus.

Siim Pauklin, «Ahela ots ehk jooksus inimene»

Raske öelda, kumb on suurem skeptik, kas Õnnepalu või Pauklin. Sarnased on ka mõlema laiad huvid, bioloogilistest teoloogilisteni. Kui aga Õnnepalu trump on elegants, siis Pauklin teeb talle silmad ette (musta) huumoriga. Erudeeritud on mõlemad ja targa inimese mõtisklusi on ju alati huvitav lugeda.

Heli Laaksonen, «Ole ise»

Edelasoome murdes kirjutava luuletaja valikkogu hiiu keeles (tlk Järvi Kokla). Ehk iseloomustavad teost kõige paremini Laaksoneni tuntuima luuletuse «Lehm ja kask» lõpuread: «Las ma ole lehm kase all. / Viige mo väsin nahk kambri pärandale, / ahju ede.»

«Eesti luuleilm II» (koostaja Mart Velsker)

Sellesse põnevasse raamatusse on koostaja valinud tekste 33 autorilt, kes ei ole varem luuleantoloogiatesse mahtunud. Tegu ei ole siiski mingi teise luule-Eestiga, vastupidi.

Jüri Kolk, «Naistepäev»

Kolk on meister argiseid tähelepanekuid talletama. Tulemus on alati klaar, soe ja meeldivalt ebašovinistlik, see kehtib ka tema uue novellikogu kohta. Kuigi tegu on väikevormidega, loen seda raamatut suurte suutäitega.

Jānis Joņevs, «Jelgava 94»

Õrn, räme ja naljakas heviromaan, ühe poisi suureks kasvamise lugu universumi urruaugus Lätimaal.

Mihhail Bahtin, «François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur»

Raamat, mille ilmumist eesti keeles on kaua oodatud! Bahtin ei vaatle teoses naerukultuuri ja naerukirjandust ning nende keerulisi suhteid «valitseva tõega» ainult Rabelais’ loomingu näitel, vaid laiemalt. Naer ongi universaalne ja ajatu, see on inimõigus.

Gilda Williams, «Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist»

Tegu on küll kunstivaldkonna käsiraamatuga, aga see on kasulik lugemine mis tahes erialal, kus tuleb kirjutada tekste pressiteadetest arvustusteni. Ülevaatlikule osale järgnevad praktilised näpunäited, tekstinäited, illustratsioonid jm.

***

Rein Veidemann

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Tõnu Õnnepalu, «Valede kataloog. Inglise aed»

Autori filosoofilis-meditatiivse lõimega tekst lummab. Kuidas jõutakse leppimiseni, kuidas kaduvikukurbust korvab elu kestmise tung, kuni «Jumal temast ära tüdineb» – Õnnepalu lugemine ülendab lugejat, harv võimalus meie lugemisväljal.

Vahur Afanasjev, «Serafima ja Bogdan»

Kahtlemata selle aasta eesti suur romaan. Peipsiveere epopöa, kirjutatud nüüd ka kirjanduslikult eesti kultuurilukku. Afanasjevi enda opus magnum, lopsakas kirjutus, lugedes valdab pidev kohaloleku tunne.

Vahur Afanasjevi romaan «Serafima ja Bogdan». FOTO: Raamat

Mats Traat, «Valge maja»       

Lugu Värska sanatooriumi asutamisest, aga sellise üldistusastmega – mistahes ettevõtmine nõukogude ajal! –, et pole võimalik taandada ainult ühele kaasusele. Kõik traadilikult meisterlik: jutustus ise, dialoogid, autori sisse- ja kaasaelamisvõime. Nõustun kolleeg professor Piret Viiresega, et ajastutruuduses (1970. aastad) on romaan võrreldav «Ingeri» ja «Türgi ubadega», aga lisandub üks paatoslik mõõde: hoolimata ajastust, hoolimata takistustest või ajastuköiest, on võimalik energilistel ja eesmärgist haaratud inimestel siiski oma unistusi teostada.

Mari Saat, «Kuu king»

See on lugu viieaastasest härra Aleks Jakobsonist, sellest, kuidas ta hetk-hetkelt maailma ja inimesi avastab. Nagu Tuglase Väike Illimar. «Kogupereraamat», aga mina lugesin siit välja ka Saadile olemuslikku kummalisuse ja argilise piiri peal kulgemist.

Jaak Jõerüüt, «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti»

Kadestamisväärt pealkiri juba ise. Jõerüüdi novellides määrab detail. Eri aegruumidest (kui mõtleme selle all maid, linnu ja kultuure) settinud elukogemus võimaldab kujutada olukordi ja tegelasi ühtaegu nende endi tasandil, aga selgelt on lisandunud ka autori sub specie aeternitatis. Mõnd kaasatundvat sedastust  (näiteks novellis «Lõputu Sõlm ehk geomeetria õppetund») tahaks lausa välja kirjutada. Olen ühel meelel arvustaja Aija Sakova kirjutatuga: «Jõerüüdi raamat on just selline raamat, milles suurem osa lauseid on sellised, mille kohta tahaks öelda, et jah, just nii ongi; veel enam, vahel tundub, et need oleksid võinud olla kirjutanud sa ise.» 

Ira Lember, «Elukutse ohver»

Imetlusväärne Ira! Üheksanda elukümnendi lõpetanud, jätkab ta endise hooga lugude komponeerimist. Sel aastal lausa kaks romaani: «Lavale sündinud» ja «Elukutse ohver». Esimest olen arvustanud. See on lugu Loviisa Hiielaiust, tema elust teatris ja eluteatrist. Teise peategelane on menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg, kes läheb külla oma esimesele abikaasale, kellega tal on ühine poeg. Käivitub põnev intriig. Värvikaid tegelasi, igaüks oma looga, ilmub lavale, nagu peabki ühes hoogsalt kirjutatud romaanis olema. Ja hoogsust Lemberil jagub. Lõpupuändini välja. Ollakse ju elukutse ohver.

Sirje Helme, «101 eesti kunstiteost»

Kuna olen kirjutanud «101 eesti kirjandusteost», siis huvitas mind, kuidas kolleeg on hakkama saanud valikutega kaanoni (nt Johann Köleri «Truu valvur», Ants Laikmaa «Marie Under») ja omaenda esteetilise teadvuse ning teoste omaaegse retseptsiooni vahel. Ehk teisisõnu, mida ta lugejatele-vaatajatele «kehtestavalt» (sest sada tähendab ju ranget valikut) esitab. On väga hariv ja veenev esitus.

Clifford Geertz, «Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseid»

Eelmisel aastal ilmus TLÜ kirjastuselt professor Marek Tamme koostatuna koguteos «Kuidas uurida kultuuri?», milles ka peatükk «Kultuuriantropoloogia» Toomas Grossilt. Nüüd siis avaneb võimalus tõlke kaudu (Tanel Pern) lähemalt tutvuste teha ühe suure asjaosalise endagagi. Kuuesajaleheküljelist «tellist» tasub alustada tõlkija tihedast järelsõnast.

Mircea Eliade, «Uurimus usundiloost»

Vältimatu lugemine igale kultuuriuurijale, aga ka neile, kes arvaksid religiooni koos Jumala kujuga meelsasti meie igapäevaelust välja. «Eliade töö religiooniteadlasena oli selgelt programmiline,» kirjutab järelsõnas Erki Lind, olles ühtlasi tarvilikult kriitiline 20. sajandi keskel (1949) ilmunud monumentaalse teose suhtes. Aeg, arusaamad ja meetodid on muutumises.

Mircea Eliade mahukas ja teedrajav «Uurimus usundiloost». FOTO: Raamat

Mihhail Bahtin, «François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansikultuur»

Kauaoodatud teos vene kirjandusfilosoofilt lõpuks ka eesti keeles TÜ maailmakirjanduse professori Jüri Talveti valgustava-selgitava saatesõnaga. Tõlkijalt endalt on see nõudnud titaanlikku tööd. Mall Jõgi oli kaastegev Bahtini esimese, eesti kirjandusteoreetilist mõtet mõjutanud teose «Valitud töid» (1987) tõlkijana. Oli aeg, kus «kronotoop», «vaatepunkt», «polüfoonia» olid tähtsad mõisted eepika käsitlemisel. Kus on tänapäeval leida rahvalikku karnevalikultuuri? Nüüd, kus valitsevad simulaakrumid, tõejärgsus? Kas vaatemänguühiskond tervikuna pole muutunud karnevaliks? Lugedes ei saa lahti assotsiatiivsetest küsimustest.

***

Sigrid Kõiv

Arteri juhataja

Michelle Richmond, «Abielupakt»

Laheda paranoilise vaibiga kirjutatud põnevik. Teema iseenesest on ju igivana: kui sa annad ära vastutuse, annad sa ära ka vabaduse. Käsitlus, mis on võluvalt filmilik, sobib lugemiseks neile, kes tahavad end hoiatavate düstoopiate õpetliku fooni taustal läbinägelikena tunda.

Taavi Kangur, «Sünk jää, otsatu põhi»

Minevik saab inimese alati kätte, on selle raamatu mõte. Südames sütib küünlaleek, kui eesti autorid häid krimilugusid kirjutavad – kohe hea on olla. Hakkad lugema ning unustad söömise, magamise, töötegemise ja viisakad kombedki. Nii põnev on, et enne rahu ei saa, kui raamat läbi.

Martin Widmark, LasseMaia detektiivibüroo raamatusari

Väikeste krimisõprade jätkuv lemmik, sest ikka on ju tore lugeda omasugustest, kes vähevägivaldseid mõistatusi lahendavad. Võin kvaliteeti, käsi südamel, kinnitada, sest sihtgrupi esindaja kodus kiidab.

Salmen Šois, «Juudi köök»

Ehkki kokaraamat, on see üks mõnus ja maailmapilti avardav lugemine ka neile, kes vorstivõileivast enamat köögis teha ei mõista. Juutide keelumaailma see osa, mis meile, goidele, tuttav, puudutab valdavalt toitu ja tähtpäevi. Need mõlemad on autor lihtsalt ja lühidalt ära seletanud, lisaks toiduretseptid, mida kujutlusvõimega lugedes mõistad ka juudi köögi maitset. Neile, kes kokkavad, on see aga suurepärane käsiraamat eesti keeles seni vähe käsitletud rahuvsköögist.

Matthew Biggs, «Suured aednikud»

Kena kujundusega ülevaade 40 kuulast aednikust: kes nad on, mida tegid ja mida lugeja oma koduaias nende näpunäidete järele teha saab. Miinuseks on vähe pilte ja palju näpuvigu. Plussiks on toimetaja asjatundlikud kommentaarid soovituste juures, kas ja kuidas neid Eesti oludes rakendada.

Michel Bussi, «Mustad vesiroosid»

Põnev neile, kes on Prantsusmaal Givernys asuvas Claude Monet’ majamuuseumis ja aias käinud. Jah, plasttopsidest odavat valget veini limpsides ei tule selle pealegi, et kõik inimesed ei armasta seda küla.

Seotud lood
20.12.2017 22.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto