Sisukord
Arvamus
Tänane leht
23.12.2017
Eesti Kibeta sai endale vaderi Vene sõjaväega võitlevale Paltsule kumab lootusekiir (4) Maade ülevõtmine on Sevastopolis tavaline Vabariigi juubel paneb öise Tallinna helendama Politsei saatis tänavu 700 musta jõulukaarti Välismaa USA näitas diplomaatilise käteväänamise oskust (13) Inés Arrimadas - andaluuslanna võit (2) AJA PEEGEL. Kuidas Siberis maisi kasvatada? (3) Merkel võib saada konservatiivse mantlipärija (1) Kataloonia iseseisvuslased säilitasid parlamendienamuse Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: Kollane Allveelaev G Edasi 1970. aastal: sm. Artur Pauli p. Vaderi valimine Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks PBK - teeme silmad uuesti lahti! (6) Inés Arrimadas - andaluuslanna võit (2) Justin Gatlin - põnts usaldusväärsusele (2) Tallink - hing ihkab midagi muud Rein Veidemann: kirik keset küla (3) Kariina Laas: viin või õlu? Või hoopis vein? (8) Jelena Skulskaja jõuluveste: aga inimene unustati ära (1) EKI keelekool: väike kurioosumite loend (4) Sirje Niitra: mõtle lapsele (1) Kultuur EKI keelekool: väike kurioosumite loend (4) Sport Mart Soidro kolumn: Jaan Taltsi peale mõeldes (1) Eesti pallimänguässasid ootab töine püha Tallinn Vabariigi juubel paneb öise Tallinna helendama AK Sõda kõigi ja kõige vastu Olla kaitstud, kui ümberringi varitseb oht Kohtumine Ivar Ivaskiga, maailmamehega kirjanduses Peeter Langovitsi tagasivaade: Kollane Allveelaev G 160 aasta jooksul on ilmunud umbes 30 Postimehe-nimelist ajalehte kolmes keeles Gert Raudsep: tuleb säilitada kriitilisus Kariina Laas: viin või õlu? Või hoopis vein? (8) Rasmus Kaljujärv: mugavus on teatri surm (3) Nädala plaat. Muusika, millesse peab süvenema Mis on NO99 saladus? Arter Kuidas värvida tuld? Justin Petrone kolumn: jõuluhõng hamburgeriputkas (1) Arteri suur intervjuu! Owe Petersell: lähenesin läbipõlemisele tasapisi (3) Jõululaupäeva ettevalmistuste spikker Belglastel on verivorsti asemel pühadelaual hanemaks ja jõuluhalg Puust ja punaseks: mis on kirikus ja milleks (1) Hoiatus: asjad, mis jõuluvana pahandavad Filmiarvustus: «Väike ime» on armas jõulufilm Vanaema on uus stiiliikoon! VIDEO! Titad jõusaalis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sirje Niitra: mõtle lapsele

2 min lugemist
Sirje Niitra FOTO: Peeter Langovits

Vaktsineerimisteemalisi mõtteavaldusi ja üha tulisemaks paisuvaid vaidlusi kuulates olen mõelnud, et kuidas küll saavad vanemad võtta vastutuse oma järeltulija eest nii olulistes asjades, mis mõjutavad kogu tema järgnevat elu.

Peresid, kuhu lapsed sünnivad, on erinevaid, ja, kahju küll, kõik vanemad ei ole teadlikud või ei taha mingil põhjusel vaktsineerimata jätmise ohtudest midagi teada. Osa on pähe võtnud ehk tekitanud endas hoiaku, et see on igal juhul paha, ja selliseid pole võimalik ka spetsialistidel ümber veenda. Müüdid ehk kivinenud arusaamad elavad oma elu.

Kui sellised eitajad veel omavahel kokku lepivad, on seda müüri raske murda, sest ühtsuses peitub jõud. Suude puhtaks rääkimise saadet Eesti Televisioonis oli väga kurb vaadata. Üks ema nõudis saja protsendi suurust garantiid, et pärast kaitsesüstimist ta laps kunagi ei haigestu. Teine lapsevanem pani oma võsukese haiguse vaktsineerimise süüks ja oli selles raudkindlalt veendunud. Meedikute hääl jäi nende jaoks hüüdjaks hääleks kõrbes.

Ega vaktsineerimine pole ainus asi, kus vanemad oma laste eest otsuseid langetavad. Vaadates oma pisikest lapselast isuga kana ja kala söömas, taban ennast mõttelt, et mis õigusega veendunud taimetoitlased oma lapsed nii kasulikest toiduainetest ilma jätavad. Nad ei proovigi midagi loomset neile anda ja nõnda ei saa ka kunagi teada, kas selline toit lapsele maitseks. Seeläbi võetud terviseriskidest pole neile mõtet rääkida, sest nad nagunii ei usu, liigitades argumenteeritud vastuväited propaganda ja firmade hoolega punutud vandenõu alla.

Olen seda meelt, et neid kaht valdkonda ehk siis laste kaitsesüstimist ja nende teatud toiduainetest ilma jätmist võiks küll riik mingil määral reguleerima hakata. Sest lapsed ei pea vanemate pärast kannatama ja terve järeltulev põlv on kogu ühiskonna huvides.

Aga on teisigi olulisi eluvaldkondi, kus vanemad oma järeltulijate eest otsustama kipuvad, mõtlemata, kas see ikka on õige. Näiteks usk. On teada asi, et usklikus peres sirguvad ka lapsed usklikeks. Kui tegu ainult süütu ristimise ja vanematega koos kirikus käimisega, pole midagi hullu, aga kui lapsi sunnitakse mitu korda päevas palvetama, ennast piirama ja paljudest elumõnudest loobuma, on asi juba kurjast. Sest see pole mitte laste, vaid nende vanemate valik. Jehoova tunnistajate ja mõningate teiste äärmuslike usulahkude poolt noortele hingedele tekitatud traumadest oleme kõik kuulnud.

Võtame aga veel lihtsama näite. Mis küll mõtlevad need vanemad, kes oma lastele kas eestlasele hääldamatud või raskesti kirjutatavad nimed panevad? Kas nad ka mõtlevad, et laps peab kogu elu oma nime tähthaaval ette ütlema, et see vajalikesse paberitesse õigesti kirja saaks? Pahatihti tulevad selliste nimede õigekirja siis ka tobedad vead sisse. Ja kas mitte just kummalisest või naljakast nimest ei alga vahel kardetud koolikiusamine? Ka võõrtähti ei peaks eestlased oma laste nimedes kasutama. Sellisest kadakasakslusest, et mida välismaisem nimi, seda uhkem, peaksime olema juba ammu lahti saanud.

Seotud lood
22.12.2017 27.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto