Sisukord
Arvamus
Postimees
22.12.2017
Eesti Lapsed saavad ise valida sobiva käekirja (2) Kriksadullide aeg Eesti koolis saab läbi (84) Eesti panganduse pronksiöö (1) Majandus Souteri Poolas alistanud bussihiid jõuab peagi Eestisse (1) Välismaa Katalaani leerid üritasid teineteist innukusega üle trumbata Katalaani Rahvusassamblee äratas vaguras kodanlases tulise poliitiku (1) Arvamus Kalev Stoicescu: Trumpi julgeolekustrateegia (1) Üleskutse: kingi lapsele kained jõulud! Andrus Karnau: Est-Fori ülbus ja rahva usaldamatus (3) Joosep Värk: kaitsevägi, ma ei tule (35) Villu Päärt: mu viiemiljonine ema. Lugu lootusest ja imest Edasi 1990. aastal: maskiga röövlid Vaba tänavas Juhtkiri: mängigem siiski reeglite järgi?! Kultuur Hellad ja libedad naishundid linoollõigetes Sport Norra suusatähe tervise parandamiseks võeti kasutusele äärmuslikud meetmed Tippspordist lahtilaskmise keerukus (2) Ghana skeletonimees ja Nigeeria bobinaised - Aafrika vallutab taliolümpiat Tartu Austraallaste paar asus 12 kuuks Eestisse elama, et näha enda ümber lund ja aastaaegu (1) Astrofüüsik Jaan Einasto: kui me Maal kõik vussi keerame, siis teeme seda ka Marsil (4) Nahkkindamehed tähistavad korüfee sünnipäeva korraliku madistamisega Haiglaravil viibivad lapsed tutvusid jõulude eel teadusmaailmaga Video: Ahhaa targas Tartus sõidab juba tramm Nukukodu päkapikud valmistavad südametega mängumaju Lugu õnnelehest, kuningliiliast ning pitsimeistrist (1) Jõulutaat Ukko viib tuledesäras autoga loomaparki pühaderõõmu Rannar Raba: jõuludest jõuludeni Mis oleks, kui mugiks kogu advendiaja seapraadi ja piparkooke? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Villu Päärt: mu viiemiljonine ema. Lugu lootusest ja imest

5 min lugemist
Villu Päärt FOTO: Sille Annuk / Postimees

On hea teada, et maailmas sünnib imesid. Meil tasub uskuda ja loota, kirjutab ajakirjanik Villu Päärt.

Tilgutist mulksub veeni läbipaistev vedelik. Vana Maarjamõisa haigla esimene korrus, kiviplaatidega põrandad, kõrged laed. Palatis on kaks inimest, aga sa ei näe õigupoolest kumbagi. Silme ees on hall, just nii hall, nagu on papist neerukujuline oksekauss, milles on pisut samasugust halli vedelikku. Hallid on seinad ja linad ja õhk.

Tal on peas hall rätt (tegelikult kirju, roosidega), ta muidu rohelised silmad on hallid. Tema nahk, mis tervena tundus jumekas, on hall nagu tuhk. Akna taga on hall, kuigi õues on kõige ilusam aeg aastas – muru kasvab, terve linn on selle lõhna täis. Noored tulevad koolidest välja, lillesülemid käes. Turul on esimesed maasikad.

Need maasikad on siingi hallis palatis, aga ta ei söö neid. Kui sööks, oleksid need peagi seal oksekausis. Olles siis ainus värviline objekt selles hallis ruumis.

See on mu ema. Ta ei ole veel 57 aastat vana. Ta on kuus aastat põdenud verevähki. Esialgu neelanud tablette ja käinud iga kuu arsti juures kontrollis. Nüüd juba paar kuud tabletid enam ei aita – blastne kriis, viimane staadium. Määratud on keemiaravi.

«Oktoobrit ta enam ei näe...» ütleb raviarst koridori aknast hajusal pilgul välja vaadates ja surub oma huuled kokku. Mul hakkab hirm, tahan olla kindel, et seal hallis palatis seda lauset kuulda ei olnud. Aga ma ei tea.

Ema ei räägi midagi, tänab maasikate eest. Saadab koju terviseid.

Möödub paar päeva. Laupäeva hommik. Keemiaraviseanss on läbi. Ta tuleb koju, tudiseb nõrkusest. Sööb suutäie hakklihakastet ja suundub siis maja taha. Seal on päike, seal on tema lillepeenrad. Käte värinal kisub ta rooside kõrvalt välja mõned orasheinad ja maltsad.

Esmaspäeval peab ta minema tagasi sellesse halli palatisse Tartus. Aga ta mõtleb oma lilledele ja päikesele. Ja räägib, et naisel, kes on temaga samas palatis, on kaheksa-aastane tütar, kes kogu aeg nutab, sest ta ei taha, et ema ära sureks. Aga teha pole midagi.

«Oktoobrit ta enam ei näe...» kumiseb mul peas. See on juuni keskpaik. Veel kolm kuud. Siis on kõik.

Mõni päev hiljem ilmub Postimehes, kus ma sel ajal töötan, esiküljeuudis. Verevähiga võitleb Marge Valdmann. Ülikallis ravim – 40 000 krooni kuus. Haigekassa ei rahasta ega kavatsegi.

Naine ei jäta.

See lugu sisaldab infot, mida me enne ei teadnud. Arst pole meile seda öelnud, võib-olla ta ei tea, aga võib-olla püüab meid säästa asjatute lootuste eest.

Oktoober pole kaugel. Kõne raviarstile: kas see uus ravim on lahendus? «Ei. Tal ei ole Philadelphia kromosoomi.»

See keeruline sõnapaar on geenivariant, mis on eeldus, et seda ravimit saaks üldse kasutada. Glivec on esimene suur edulugu geneetiliselt täpselt sihitud vähiravimite seas. «Olete kindel? Kas seda geeniananüüsi saaks korrata?» olen nõudlik.

Arst annab alla.

Paar päeva hiljem tuleb vastus: Philadelphia kromosoom positiivne. See võiks kõlada positiivselt, aga ei kõla. Kallis uhiuus vähiravim Glivec sobib emale, aga kust saada raha, et seda 40 000 krooni eest kuus osta?

Vanemuine etendab sel suvel Tartu Raekoja platsil «Evitat». Eelesietendusel tuleb dirigent Tarmo Leinatamm esimesest reast mööda ja sosistab: «Puudrit, huulepulka läheb? Poola oma!» Täna on ta manalas. Kaheksa rida üleval istub Marge Valdmann. Ma vaatan teda ja kirjut salli tema kaelas ja mu hing tõmbub krampi. «Kui ebaõiglane! Tal on see ravim! Mu ema oksendab Maarjamõisas maasikaid ja sureb enne oktoobrit.»

Autoriteetne onkoloog Hele Everaus ütleb ajalehes, et selle ravimi toime pole tõestatud ja haigekassal ei tasu mõeldagi selle kinnimaksmise peale. Summa on pealegi üüratu.

Ma teen taotluse USAsse, Glivecit tootva ravimifirma kodulehele. Nad maksavad seda kolmanda maailma riikide patsientidele kinni. Aga see, kas Eesti on kolmas maailm, on juba küsitav.

Isa pressib end kohtuma sotsiaalminister Siiri Oviiriga. Mida nad räägivad, isa ei avalda, aga ta ütleb, et Oviir oli toetav. Haigekassa nõustub maksma 10 000 krooni aastas. See on veerand kuudoosist.

Vanematel on mõningad säästud. Ema on aastaid olnud koolis õppealajuhataja, tema kolleegid panevad raha kokku, annetusi tuleb tema kursusekaaslastelt. Esimese kuu ravimiraha on koos. See karbike, mis maksab kordades rohkem kui auto, millega ema ja isa Tartusse on sõitnud, sisaldab täpselt kuunormi jagu tablette. Mis edasi saab, ei tea.

Vanatädist on jäänud mõned väärikad vanad mööblitükid ja üks serviis. Neist saaks kokku ehk veel kuu ravimiraha. Kuulutused internetti! Aga Tallinna vanavarakaupmeestelt tuleb vastuseks kirju, et kraam on räigelt ülehinnatud ja tegelikult on see praht. Draamateatris jookseb samal ajal menukalt näitemäng «Kuidas ma Moonsundi Vasseliga pähkleid kauplesin ja ükski ei tahtnud osta». Ükski ei taha osta.

Sein on ees.

Ema neelab tablette, neid ülikalleid.

Me oleme ilmselt kõik masenduse painest uimased ja valmistunud halvimaks. Isa ütleb mulle, kui räägin kirvest, millel vars taga logiseb: «Sa tegeled tühja-tähjaga, meil kukub siin elu praegu silme all kokku.»

Aga ei kuku. Ema põsed punetavad juba paar nädalat pärast esimeste ülikalliste tablettide võtmist.

Telefon heliseb. Teisel pool on hematoloog Ain Kaare. «Ütle isale, et meil on häid uudiseid.» Selgub, et ravimifirma on otsustanud ema võtta nende haigete sekka, kellele annab seda ravimit vähemalt mõneks kuuks tasuta.

Kapp jääb alles, tirin samuti. Ema juhtub olema üks neist mõneteistkümnest, kes Eestis tasuta Glivecit saavad.

Ema paraneb silmanähtavalt. Verenäidud on korras, vahepeal esineb kõikumisi, ta on alati nende kõikumiste pärast närvis. Mõne aasta pärast asendab Gliveci purk, millel ei ole raviminime, ainult kood.

Ta on ravimikatsetes. Aga toimetab ja on asjalik. Patt oleks kurta. Siis saab ravimit juba apteegist – haigekassa maksab selle kinni ning endal tuleb anda veidi enam kui euro.

«Ma olen ainus, kes on neist tosinast veel jäänud selle ravimi peale,» teatab ema mulle, kui ma ta haigla ees auto peale korjan. Selle rõõmsa lause taga on must mure. Hauad. Minu ema elu päästnud Marge Valdmann sureb 2004. aasta juulis, ravim enam ei toimi. Ta on oma kahel viimasel eluaastal pidanud kohtulahinguid, kus teda süüdistatakse alusetus rikastumises, et saada ravimit, mis aitaks tal elus püsida.

Need teised saatusekaaslased, kelle nime me ei tea – ka nemad surevad.

Aga ema elab edasi.

Lillepeenrad, päike, koogid. Ema kosub, korraldab oma ema 90 aasta sünnipäevapeo. Tal käivad kodus lapsed järeleaitamistundides. Kui isa 2009. aastal sureb, siis otsustab ema tagasi kooli õpetajaks minna.

11 aastat hiljem

«Selle haiguse pärast võiksite te elada saja-aastaseks või enamgi!» ütleb sama arst, kes algul pakkus, et emal on elada veel oktoobrini.

Aga vahepeal on emal tekkinud tasakaaluhäired, ta on kukkunud vaagnaluusse mõra, olnud hooldushaiglas, kus ta niimoodi rahusteid täis topiti, et isegi telefoniga helistamise ja rääkimise oskused kustusid.

Arsti kabinett. Ema on ratastoolis, enne hooldushaiglat ta veel kõndis ja toimetas.

«See, mis teiega on sündinud, on tõeline meditsiiniline ime!» ütleb arst. «Nüüd tuleb teiste asjadega toime saada.»

Teiste asjadega läheb raskeks. Endine õpetaja ei suuda enam oma nime kirja panna, kui on vaja aju-uuringuks nõusolekulehte täita. Kirjutan tema eest.

Need teised asjad saavadki lõpuks võimu ja ennustatud oktoober saabub mais 2014. Täpselt 12 aastat hiljem. Ema ei ole veel 69.

Siis, aastal 2002 polnud vähiravifondi ega tegelikult mitte kedagi, kelle käest abi küsida. Oli suur eituse müür: haigekassa, sotsiaalministeerium, isegi avalikkus, sest tundus üüratu raiskamine panna ühe inimese kuu ravimi alla raha, mille eest saaks kolm roostes Opelit.

Juba toona olid meditsiinibürokraatide suus väljendid: kulutõhus ja mittekulutõhus. Suures pildis, kui vaadata Eestit nagu lauluväljakutäit inimesi, hägusat ja värvilist, siis võiks ju leppida, aga väikeses pildis –  mittekulutõhusal on ju see ainus elu.

Ning küsimus, miks peavad elupäästvad vähiravimid olema nii kallid, kui surma palge ees oleme me kõik võrdsed.

Aga nagu see lugu näitab, siis tasub uskuda ja loota, et see lubatud oktoober ei tule ja isegi kui kunagi tuleb, siis on hea teada, et siin maailmas sünnib imesid. Mõnikord päris suuri.

Seotud lood
21.12.2017 23.12.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto