Sisukord
Arvamus
Postimees
30.12.2017
Eesti Lugu hirmust, mitte emast Enneolematu rahapesujuhtumi avalikuks saamise lugu Väravad aasta lõpuni valla Berliinist päästetud Eldar on ema peaaegu unustanud (2) Linnupeletid varestele ei mõju (9) Kliimasoojenemise peatamisel meie jalajälg Välismaa Londonis tegutseb kasse jahtiv sarimõrvar KOHALIK VAADE. Hispaania keskklass kuivab kokku Terrorihirm varjutab peomeeleolu Hispaaniasse saabunud paadimigrantide arv kolmekordistus Tuumaoht neetud paralleeli taga Riigita rahvused püsivad riskantse rikkusena (3) Arvamus Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (31) Mihkel Mutt: umbisikuline käskiv kõneviis (15) EKI keelekool: naiskodukaitsjad ja naissuguhormoonid (2) Peeter Langovitsi tagasivaade: jääskulptuurid kloostri müüride vahel Juhtkiri: pettekujutelmade aasta Keskerakonnaga (10) Aivar Pau: tahan nähtamatut Eesti riiki (3) Kultuur Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (31) Kalmeti intervjuu tagajärg (1) Sport Tüvi mädaneb Tour de Ski: suusapidu ilma pidutsemiseta (4) Juurestik tugevneb Video: postitants - seks või sport? (2) Tarbija Postimees maitseb: milline vahuvein sobib kõige paremini aastavahetuse lauale? (2) Aastavahetuse saluuti ostes arvesta selle laskmise kohaga AK 17 kultuurisündmust 2017. aastast Mihkel Mutt: umbisikuline käskiv kõneviis (15) Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (31) Peeter Langovitsi tagasivaade: jääskulptuurid kloostri müüride vahel EKI keelekool: naiskodukaitsjad ja naissuguhormoonid (2) Tuumaoht neetud paralleeli taga Riigita rahvused püsivad riskantse rikkusena (3) Aasta, mil maailm põles ja tormid möllasid Kristi Malmberg: aasta vasakpööre – kas neoliberalismi viimased hingetõmbed? (109) Tõnis Oja: hüvasti, inflatsioon! (18) Arter Galerii: Postimehe kõige paremad fotod ja videod aastast 2017 Ahistamisest näosaate, Trumpi ja käsitöövõileibadeni ehk mis aasta see oli? Suur aastalõpuintervjuu! Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada (33) In memoriam 2017 Galerii! Nii nad meile rääkisid … Moeasjad, mida mehed vihkavad Näärilaua retro - soovitusi köögikirjanikult Maire Suitsult Video: postitants - seks või sport? (2) Telekanalite surmaheitlus: kelle programm 31. detsembri õhtul on ägedaim? Isegi Morna linna tuleb uus aasta Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aivar Pau: tahan nähtamatut Eesti riiki

6 min lugemist
Euroopa ühtse digitaalturu seminar. FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Lõppev aasta oli e-konaruste ja riigivalitsemise mõttes kohati tagurlik aasta, mis pealegi devalveeris eesistumise deklaratsioonide raames sõna «töövõit». Häid innovatsiooninäiteid erasektoris on küllaga, riigiteenused toimigu nii, et ma neist midagi ei teaks, kirjutab tehnoloogiaajakirjanik Aivar Pau.

Õnneks on meil Ansip ja õnneks on meil Nortal. See oli mu esimene mõte, kui otsisin oma mälus tõeliselt olulisi ja kasulikke edusamme mööduvast aastast digivaldkonnas. Edasi läks palju raskemaks: oli üks e-konaruste ja riigivalitsemise mõttes kohati tagurlik aasta, mis pealegi devalveeris eesistumise deklaratsioonide raames sõna «töövõit».

Tõepoolest, märgatavaim, mõjukaim ja meid kõiki enim puudutav e-asi tehti tänavu Brüsselis, õnneks eestlaste vedamisel. Räägin mobiilside rändlustasude kadumisest suve keskpaiku sisuliselt kogu meie maailmajaos. Võib-olla on see sisepiiride kontrolli lõpetamise ja ühisraha kasutuselevõtu kõrval Euroopa Liidu üks säravaimalt märgilisemaid näiteid sellest, kuidas inimesed riikide liidust reaalselt kasu ja mugavust saavad.

See ei tulnud meie eurovolinikule kergelt. Oli vastuseisu arenenud põhjariikide ja laisavõitu lõuna vahel, oli palju kisklemist mobiilioperaatoritega, tuli kaalukausile panna palju rändavate Saksa pensionäride ja Itaalia telekomiettevõtte huvid, tuli ennetada võimalikke salatariife.

Andrus Ansip näitas, et ta saab selle kõigega hakkama, tegi vajadusel pähe tundetu kivinäo, vajadusel hurjutas, vajadusel selgitas ja… selgitas veel korra. Rändlustasud on ajalugu, väga suur asi sai teoks. Me rändame ju järjest rohkem, töötame piiride taga, reisimine on läinud kättesaadavamaks kui iial varem.

Siiras au ja kummardus. Ma loodan tõesti, et saabub päev, mil Euroopa Liidus saab ületatud ka teleteenuste tõke ning ta naine saab Brüsselis veebi kaudu Kanal 2 vaadates mis-iganes-nimega seriaali vaadata.

Parim ekspordiartikkel

Miks ma nimetasin kohe alguses Nortalit? Sest ka tähtsuselt teine nähtus sai minu hinnangul üha suurema hoo sisse just väljaspool kodumaad. Meenusid nimelt need ettevõtted, mis Eesti nimele Euroopast palju kaugemalgi kuulsust toonud  ja seda meil juba edukalt toimima saadud e-riigi ja e-äri lahendusi Euroopast palju kaugemale eksportides.

Nortal, Cybernetica ja teised on teinud laiamas maailmas imetegusid ja pannud meie X-teed, e-maksuametid ja teised e-lahendused tööle täiesti müstilistes riikides. Mis peamine: näidanud, et valitsused saavad sellest reaalset kasu.

Need lahendused on toonud läbipaistvust, demokraatiat ja asjaajamise lihtsust sellistes maades nagu Namiibia, Fääri saared, Aserbaidžaan, Kõrgõzstan, Keenia, Palestiina, Ukraina ja Lähis-Ida riigid. Isegi naaber Soome on lõpuks meie X-tee kasutusele võtnud. Üks neist riikidest avastas meie abiga, et tema armee isikkooseis on arvatust poole väiksem, aga sõi ja tarbis riideid täie rauaga – ilmekaim näide digilahenduse kasust. Ma olen kindel, et see on möödunud aasta Eesti parim ja positiivseim ekspordiartikkel ja mainetõstja.

«Eesti minevaimad kaubad välisvalitsuste jaoks lisaks üldise e-riigi ökosüsteemi uurimisele on 15 aastat tagasi loodud koosvõimeplatvorm X-tee, e-maksuameti lahendus ja digitaalne identiteet,» tõdeb Hannes Astok, kelle töökohaks olev E-riigi Akadeemia on e-teenuste eksporti koordineerida aidanud.

Kui riigilahendused kõrvale jätta, siis on Eesti ettevõtted oma toodetega sel aastal teinud korralikke läbimurdeid välismaal peamiselt e-kaubanduse valdkonnas – näiteks Põhja-Ameerikas Erply ja taas Nortal.

Väga pikad sammud on sel aastal astunud muidugi ka nutikate pakiautomaatide tootja Cleveron ning ratastele turvaliste rattaparklate looja Bikeep, kindlasti väärib märkimist hiinlaste investeeringu toel üha uusi turge vallutav Uberi kloon Taxify ning seni paraku ikka veel katsetamise faasis olev Starship. Raugemise märke ei näita Transferwise’i raha kasvatamine hoog – see aasta tõi kaasa investeeringuarvu 240 miljonit –, kahju ainult, et see ettevõte nimetab end avalikus suhtluses ainult ja ainult Briti start-up’iks, isegi hoolimata asjaolust, et arendustööd tehakse valdavalt Eestis.

Need on minu arvates parimad näited eestlaste e-tegemistest laias maailmas sel aastal.

Valitsus, ära tüüta mind!

Häid innovatsiooninäiteid erasektoris on niisiis küll ja küll, aga tulgem tagasi riigi juurde. Nagu eespool selgus, on meie parim riiklik kaup välismaal 10–15 aastat tagasi loodud e-riigi lahendused. Mida teha aga selleks, et jääda ka edaspidi veebis pakutavate avalike teenuste osas maailma liidrite sekka? Milline on järgmine samm?

Kas luua üha uusi ja vingemaid avalikke e-teenuseid? Tänan, ei. Kui ma küsin endalt, kas olen sel aastal kasutanud kasvõi korra mõnda täiesti uut e-riigi teenust, on vastus eitav. Ikka tulud eeltäidetud e-deklaratsiooni, ikka valimiste e-hääl arvutiäppi, ikka avaldused veebis digiallkirjastatult  – ühelt poolt super, aga teiselt poolt juba rutiin. On see paha? Tegelikult…

…ma ei tahagi kuulda uutest riiklikest e-teenustest. Mul lihtsalt ei ole aega ega tahtmist nende tarbimise peale aega kulutada, ma tahan keskenduda vaid mulle olulisele ja raisata minimaalselt aega tugiteenustele. Tahan, et need teenused toimiksid minu hüvanguks nii, et ma neist midagi ei tea ega peagi teadma.

Selles osas tõi aasta 2017 kaasa mitu olulist väljaütlemist ja teenust.

«Eestist saab maailma esimene riik, kes ei aja enam asju dokumentidega – vahetatakse vaid informatsiooni. Selle implementeerimine võtab aega paar aastat, kuid näitab, et valitsus tahab olla dünaamiline ja mitte olla kinni dokumentides,» kuulutas riigikantselei innovatsiooninõunik Marten Kaevats ühel suvisel konverentsil.

See oli üks väga tähtis väljaütlemine. Isegi mitte see, et paberil enam arveid ei vahetata, vaid see, et oluline on info ise ning vahendamise vorm tuleb muuta nii märkamatuks ja kiireks, kui infoajastu seda vähegi võimaldab. Et inimese teenindamise seisukohast on palju olulisem riigi kogutud info süsteemne ja nutikalt läbimõeldud klotsideks lahtivõtmine, et selle põhjal kerge vaevaga uusi ja uusi kasulikke komplekte moodustada.

Eesti riik on nimelt aru saanud, pole enam võimalik jätkata süsteemiga, kus ametlikku teavet inimeste, asutuste ja kõige muu kohta tekib järjest enam ning seda kuhjub hoomamatul kujul väga erinevatesse dokumendihaldussüsteemidesse, andmebaasidesse ja arhiividesse. Suur osa sellest dokumentidesse vorbitud teabest on seejuures täiesti kasutu, aegunud ja dubleeriv ning keegi ei saa enam aru, millise inimestele ja ettevõtetele kasuliku teenuse jaoks neid on kogutud.

Mis oleks, kui teeks Indiat, kus minnakse paberraha kasutamiselt (taas meie väga tubli ettevõtte Fortumo abil) otse üle mobiilimaksetele ja plastist pangakaardid jäetakse lihtsalt vahele. Ehk siis meie kontekstis: äkki ei uputaks meid üle üha uute ja uute e-teenustega, vaid mõtleks veel kaugemale ette – las need teenused töötavad minu teadmata. Usaldame riigile oma andmed sissetulekute, leibkondade suuruse, elukoha ja kõige muu kohta ning las riik võtab, mis kuulub talle, ning pakub mulle seda, mis kuulub mulle.

Siit tuleb ka selgitus artikli avalauses märgitud riigivalitsemise tagurluse kohta. Jeerum, mingid tulumaksuvabastused, sissetulekute ennustamised, igakuised raamatupidamise teavitamised! Riik võtku, mis talle kuulub, kuid ärgu tulgu mind tülitama kogu selle pahnaga. Kui see valitsetavatele ei meeldi, siis valimistel on otsus nende teha.

Riik lihtsalt peab muutuma õhemaks ja lõppude lõpuks nähtamatumaks ning mulle meeldib väga, mida majandusministeeriumi IT-asekantsler Siim Sikkut selles kohta Postimehele öelnud on: riigi pikem siht on jõuda sinna, et ei eesti.ee ega muud portaalid oleks enam inimestele ja ettevõtetele üldse vajalikud.

«Tahame tugevalt minna edasi arendama riigi e-teenuseid terviklikuks elu- ja ärisündmuste komplektiks, mis toimivad proaktiivselt ja automaatselt ehk nähtamatult,» ütles Sikkut. Nii olgugi. Kuula, valitsus, mis asjatundjad räägivad, ja järgi ka!

Hannes Astok tõi mulle ka üha sellekohase käegakatsutava näite: üksi elavatele pensionäridele toetuse väljamaksmine registriandmete põhjal. See on esimene kord, kui otsustati, et registriandmed on nii kvaliteetsed, et nende põhjal võib toetuse välja maksta inimeselt avaldust või uusi andmeid küsimata. Tulgu teised järele. «Sedalaadi nähtamatute ja soovi ennetavate teenuste päralt on tulevik,» räägib Astok.

ID-kaardi ikaldus ja eesistumise igavus

Oh jah, siis olid meil veel probleemid ID-kaardiga. Sel teemal on lugejaid niigi vist enam-vähem kõige olulisega kurssi viidud. Mulle näitas kogu see saaga, et paljud probleemid oleksid olemata, kui riik suhtleks oma partneritega kvaliteetsemalt ja korrektsemalt.

Kui kriitilise tähtsusega infot vahetati kuumadel suvepäevadel formaalselt ja kohati suusõnaliselt, lepiti pealiskaudsusega ning tagajärjeks oli ajanappus, rahva paanika, tohutud lisakulutused maksumaksja raha arvelt, siis näitab see, et midagi oli süsteemselt paigast ära. Nii riigi kui ka tema partneri poolt vaadates.

Mul on tunne, et see juhtum näitas taas veel ühte suurt probleemi. Eesti riik on oma infosüsteemidega väiksem kui mis tahes globaalselt tegutsev tehnoloogiaettevõte. Ometi on meil terve jada mingisuguseid omapäi ja oma loogika ning standardite alusel tegutsevaid asutusi: RIA, RIKS, SMIT, TEHIK, RIK. Kas palju pole, härrased? ID-kaardi kauguuendamine ei puudutanud küll neid kõiki, kuid piisas osastki, et näidata nende koostöövõime ikaldust.

Jah, me saime riski maandatud, kuid mis hinnaga? Riik pole siiamaani julenud meile seda summat öelda, mis ametnike ületundide, ettevõtetelt tellitud lisatööde ja muu eest on tasutud.

Küll teame seda, mis läks maksma Eurooa Nõukogu eesistumine – ligi 76 miljonit eurot. Mulle oli see digiteemadel üks igavesti igav poolaasta, kus ainsana tõi sära rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi säravtargad etteasted ja ideed digimajanduse globaalse maksustamise teemadel.

Ettevõtete virtuaalse püsiva tegevuskoha – Jegorovi peamise idee – kehtestamine oleks paljude arvates tõesti lahendus Facebooki, Google’i ja teiste tehnohiidude käest õiglase maksuraha kogumiseks – sealhulgas Eesti riigikassasse. Loodan, et selle ideega minnakse kiiresti edasi, et Euroopa suurriigid ei hakkaks liiga palju oma reegleid kehtestama ja mingeid riigisiseseid digimakse kehtestama, nagu Itaalia alles eelmisel nädalal juba teha jõudis.

Kõik muu oli digivaldkonnas minu jaoks üks kõlksuvate deklaratsioonide rada. No mis töövõit näiteks see 5G kasutuselevõtuks koostöö tegemise umbmäärane deklaratsioon oli? See tuleb ju niikuinii, deklareerigu valitsused mida tahes. Vajalikud sagedused tuleb määrata niikuinii komisjoni käskudega, nagu seda ühe sagedusega juba tehti.

Küll aga toodeti meile eesistumise ajal tonnide kaupa kõlavaid töövõitude pressiteateid – mind huvitaks väga nende uudistena kasutuselevõtu statistika (kui ametlik partner ERR välja jätta).

Lõpetuseks: meil on vist ka IT-minister. Tema peamiseks saavutuseks sel aastal jäi küll segasevõitu vusserdamine interneti püsiühenduse viimisel maapiirkondadesse. Ent loodan, et uus aasta toob tõesti Urve Palolegi vaatamata esimesed kaablid maasse.

Me oleme territooriumi väiksusest hoolimata interneti püsiühenduse levilt Euroopa Liidus vaieldamatult viimaste seas. See ei tee au ja see on üks esimesi argumente, miks mitte maale kolida. Seal lihtsalt ei saa muu maailmaga heal tasemel ühenduses olla. Kaua sa ikka Äksi küla heinalakas hädist levi püüad.

Seotud lood
29.12.2017 03.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto