Sisukord
AK
Postimees
30.12.2017
Eesti Lugu hirmust, mitte emast Enneolematu rahapesujuhtumi avalikuks saamise lugu Väravad aasta lõpuni valla Berliinist päästetud Eldar on ema peaaegu unustanud (2) Linnupeletid varestele ei mõju (9) Kliimasoojenemise peatamisel meie jalajälg Välismaa Londonis tegutseb kasse jahtiv sarimõrvar KOHALIK VAADE. Hispaania keskklass kuivab kokku Terrorihirm varjutab peomeeleolu Hispaaniasse saabunud paadimigrantide arv kolmekordistus Tuumaoht neetud paralleeli taga Riigita rahvused püsivad riskantse rikkusena (3) Arvamus Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (29) Mihkel Mutt: umbisikuline käskiv kõneviis (15) EKI keelekool: naiskodukaitsjad ja naissuguhormoonid (2) Peeter Langovitsi tagasivaade: jääskulptuurid kloostri müüride vahel Juhtkiri: pettekujutelmade aasta Keskerakonnaga (10) Aivar Pau: tahan nähtamatut Eesti riiki (3) Kultuur Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (29) Kalmeti intervjuu tagajärg (1) Sport Tüvi mädaneb Tour de Ski: suusapidu ilma pidutsemiseta (4) Juurestik tugevneb Video: postitants - seks või sport? (2) Tarbija Postimees maitseb: milline vahuvein sobib kõige paremini aastavahetuse lauale? (2) Aastavahetuse saluuti ostes arvesta selle laskmise kohaga AK 17 kultuurisündmust 2017. aastast Mihkel Mutt: umbisikuline käskiv kõneviis (15) Eesti sisepoliitika 2017/2018 ehk pärast peenhäälestust (29) Peeter Langovitsi tagasivaade: jääskulptuurid kloostri müüride vahel EKI keelekool: naiskodukaitsjad ja naissuguhormoonid (2) Tuumaoht neetud paralleeli taga Riigita rahvused püsivad riskantse rikkusena (3) Aasta, mil maailm põles ja tormid möllasid Kristi Malmberg: aasta vasakpööre – kas neoliberalismi viimased hingetõmbed? (109) Tõnis Oja: hüvasti, inflatsioon! (18) Arter Galerii: Postimehe kõige paremad fotod ja videod aastast 2017 Ahistamisest näosaate, Trumpi ja käsitöövõileibadeni ehk mis aasta see oli? Suur aastalõpuintervjuu! Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada (33) In memoriam 2017 Galerii! Nii nad meile rääkisid … Moeasjad, mida mehed vihkavad Näärilaua retro - soovitusi köögikirjanikult Maire Suitsult Video: postitants - seks või sport? (2) Telekanalite surmaheitlus: kelle programm 31. detsembri õhtul on ägedaim? Isegi Morna linna tuleb uus aasta Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Mutt: umbisikuline käskiv kõneviis

7 min lugemist
Mihkel Mutt FOTO: Erlend Štaub

Järjest rohkem kaigub ümberringi umbisikulise tegumoe käskivat kõneviisi: „peab“, „tuleb“, „on vaja“, „viimane aeg on aru saada ja asi käsile võtta“ jne. See kõlab niihästi teadlaste ja poliitikute, kunstnike ja publitsistide kui ka lihtsalt vastutustundlike kodanike suust, kes muretsevad elukeskkonda ähvardavate ohtude pärast.

Loomulikult on sedagi vaja. Ilma igakülgse täpse diagnoosita ei saa ju leida väljapääsu. Ainult… seda on juba ammu tehtud. Vähemalt pool sajandit on teada, kuhu praegune tee välja viib. Et senine arengumudel ei ole kestlik, et kasvul on piirid, et olukord muutub juhitamatuks jne. Mis on tulemus? Optimist võib leida, et üht-teist on üritatud ja ka saavutatud (nt osooniauk on vähenenud ja Amazonase vihmametsad kahanevad aeglasemalt kui tosin aastat tagasi). On kehtestatud piiranguid, esitatud arvutusi ja projekte, mille üle küll vaieldakse, aga põhimõtteliselt ollakse ühel meelel, on tekkinud kodanikealgatusi jne.

Ometi peab objektiivne vaatleja möönma, et tõsine pööret toov sekkumine viibib ja pole ka näha, et see võiks toimuda. Sest paigal tammutakse kõige põhilisemas: kes peab selle pöörde läbi viima ja missuguse sanktsiooniõigusega, kellelt saadud volitustega?

Need küsimused on nii rasked sellepärast, et neisse on kaasatud meie ühiskonna alusprintsiibid, mille üle isegi arutlemine võib tunduda ebakorrektne.

Pühad lehmad

Neist esimene on majanduskasv ja selle tempo. Meil kehtib vaade, et kui need lakkavad, siis pääseb põrgu lahti. Tõsi on, materiaalse heaolu seisukohalt hakkaks üks osa inimkonnast absoluutses ja teine osa suhtelises mõttes kehvemini elama. Säärast visiooni pole mitte üksnes valitsustel raske valijatele müüa, vaid just siin tulevadki mängu kõige üldisemad ideoloogilised kaalutlused.

Nimelt on teine püha lehm käsulause, et iga indiviid on ülim väärtus. Kuna lääne ilmalikus universumis transtsendentsus (mille puhul on lootus tasule tulevases elus) sama hästi kui puudub, siis on igal inimesel õigus õnnele oma eluajal. Sellepärast ei tohi kedagi tuua ohvriks tuleviku nimel. Sellest johtuvalt on üksikisik tähtsam kui kogukond jne. Vastav mõtteviis tsementeerus lääne sotsiaalses kliimas pärast Teist ilmasõda reaktsioonina totalitaarsetele režiimidele, kus inimest käsitleti materjalina tuleviku ehitamisel. 

Ometi saab asjade praegust kulgu ohjata üksnes selle vaate mõningane ümberdefineerimine. Inimkonna kestmine sõltub otseselt tema võimest ennast piirata, mis kehtib iga selle liikme kohta. Kõik peavad loobuma osast oma materiaalsest õnnest (soovitavalt muidugi asendades seda mingi teist liiki õnnega). Just seda peaks tähendama üleminek Homo sapiens sapiens'ist Homo sapiens ethicus'ele (nagu kirjutas Rein Einasto „Elame üleminekul inimkesksest elukorraldusest loodusega harmoonilisse“, PM 27.10). Jällegi: kuidas selleni jõuda?

Muutused saavad toimuda kahte moodi: vabatahtlikult või surve abil. Kui need toimuks vabatahtlikult, siis oleksid need juba toimunud. Järelikult… aga siit algavad jälle tabud. Seepärast jätkubki kõik nii, nagu peaks asjad laabuma kuidagi “loomulikul” teel, umbes nagu organism ise terveneb mõnest haigusnähust. Mõistagi kaasneb sellega asendustegevuste ja enesepettuste kaskaad. Sellepärast kõlabki “tuleb”, “peab”, “on vaja”. Aga organism saab ohust jagu ainult kuni teatud piirini. Kui laastamistöö on kaugemale jõudnud, siis enam mitte. Maal on see ammu ületatud. Kui miski on kõigi asi, siis pole see üldjuhul kellegi asi.

Nii et kuidagi ei pääse saatanlikust küsimusest:

Kes ja kuidas?

Üks natside intellektuaalne inspireerija on kirjutanud: “On selge, et inimkond võib tulevikus seista vastamisi probleemidega, millega ta suudab toime tulla ainult härrasrassi juhtimisel, kelle abiks ja käsutada on kogu ülejäänud planeedi ressursid ja vahendid.” Niisugune seisukoht kõlab ebameeldiva anakronismina, ent see ei tähenda, nagu ei tuleks uute väljakutsete valguses mõelda meie ühiskonna funktsioneerimise põhiprintsiipide üle.

Lugu Zhou Enlaile esitatud küsimusest, kuidas hinnata Prantsuse revolutsiooni, on väga pika habemega (Zhou Enlai, üks kommunistliku Hiina juhtidest, ütles 1972. aastal, et seda on liiga vara kommenteerida – toim). Võib tunduda, et selle koomiline iva on puhtaritmeetiline, Euroopa ajaloo paarisaja-aastase lõigu projitseering Hiina tsivilisatsiooni viiele tuhandele aastale. Tegelikult on siin mängus väga tõsised asjaolud. Prantsuse revolutsioon oli võimas katalüsaator inimhulkade vabanemiseks. Demokraatias saavad tavakodanikud kaasa rääkida ühiskonna kujundamisel ja suunamisel. Kas sellest sünnib rohkem head või halba, kas kollektiivne jõud on parem kui väheste tarkade valitsus – seda pidaski silmas Zhou Enlai, kes jättis poliitkorrektselt ütlemata, et vabadus võib viia ka hukatusse.

Hiina pole siin juhuslikult, sest teatud mõttes mängitakse seal läbi stsenaarium, mis kogu Maal ees seisab. Tihe asustus, kiire linnastumine, tohutu hulga seni umbmäärase maarahva (“inimhuumuse”) ilmumine avalikku sfääri, sellega kaasnev vajadus vältida kaost, toita, ühendada, kõiki natukegi õnnelikuks teha jne. Kumb ühiskonnamudel tagab seejuures paremini jätkusuutlikkuse?

Hiinas piiratakse kodanike inimõigusi, aga korporatiivne juhtimine ja pehme totalitarism võimaldab mobiilsust ja  dünaamilisust. Kuigi ühe-lapse-poliitika kukkus tervikuna läbi, poleks isegi midagi ligilähedast olnud võimalik mõnes lääne demokraatias. Ja kiirus, millega Hiina võtab praegu kasutusele puhast energiat, on igal juhul tähelepanuväärne. (Optimaalne sümbioos lääne ja Hiina mudeli vahel oleks majanduslik demokraatia, mida juhib intelligentsi aristokraatia. Muide, 1,4 miljardi elanikuga Hiinas on umbes 2000 dissidenti, mis teeks Eesti kohta 1,9.)

Juba ligemale sada aastat, massiühiskonna algete tekkimisest saadik on ilmne, et inimsool on raske ühildada vabadust ja vastutust (loe: mõistlikku enesepiiramist). Mida aeg edasi, seda vähem utreeritud tundub küsimus: kas säilitada täies mahus (isiku)vabadused või ühes nendega põhja minna? Kumb on rohkem väärt, kas põhimõtete säilitamine või enda ja elukeskkonna säilitamine?

On kombeks öelda, et demokraatliku ühiskonna tugevus seisneb selles, et kõik argumendid kuulatakse ära ning seejärel töötatakse välja parim lahendus. Et venitamine ja otsustamatus on meie tugevus. Jah, see on kindlasti nõnda paljude konsensust nõudvate sotsiaalsete probleemide puhul. Aga kumuleeruvas hädaolukorras ei saa lõpmatuseni arutleda.

Siis on avatud ühiskonna proovikivi, kas ta on suuteline end mobiliseerima või takerdub lõputusse pusimisse ja kooskõlastamisse. Kriis näitab, kas elu heaoluühiskonnas on jätnud kodanikele vaba tahte alles või on nad langenud lõputusse sõltuvusahelasse – mugav turvaline elu on teatavasti kõige võimsam sõltuvusetekitaja. Sel korral ei tule täistuuridel töötava masina käigu aeglustamisest midagi välja, sest keegi pole nõus hetkekski millestki loobuma.

Kuna igasugune vabaduse piiramine on ennast viimasel sajandil nii diskrediteerinud, et sellest on raske rääkimagi hakata, siis saab vabadusest üha rohkem vabadus sõita liigisurma. (Muide, järjest rohkem levib maailmas viimsepäeva meeleolusid. On see juhus, et maailmalõpust räägivad omas väljenduslaadis niihästi metropoliit Kirill kui ka füüsik Stephen Hawking?) Et inimkond on enda valmistatud masinas lõksus – selle kujundiga on raske originaalne olla.

Hasso Krull on esitanud mõtte, et midagi saavad selles vallas korda saata veel üksnes maailma ülirikkad. Olen ka ise alati mõelnud, et suur rikkus targa inimese käes on võimas värk. Aga kohe turgatab: miks nad siis pole seda juba teinud? Jah, kuigi üks protsent käsutab formaalselt üle poole maailma rikkusest – kui palju on nende hulgas Bill Gatese? Ei, neile ei saa lootma jääda.

Inimene ise

Kõik utoopiad on tegelikus elus läbi kukkunud ning kirjanduses väheveenvad (välja arvatud düstoopiad, sest ainult masendavaks saabki järjekindel utoopia kujuneda), kuna nad ei opereeri reaalse, vaid kujuteldava “parandatud” inimtõuga. Uus uljas maailm ja uus uljas inimene kuuluvad ühte. Peamiselt tänu natsidele on eugeenika, kunagi täiesti lugupeetav teadus, häbistatult varjusurmas.

Ometi on nähtus ise käesoleva teema suhtes relevantne. Seda juhul, kui eugeenika all mõelda mitte üksnes bioloogilist tõuaretust, vaid ka loomuse kujundamist. Asi selles, et näiteks Maa rahvastiku vähenemine oleks ainult häda- või abilahendus – juhul kui inimene ise ei muutu. Viimaseta jääks säästev areng toppama, sest ka väiksem rahvastik võib Maa välja kurnata samamoodi kui viisteist miljardit. Protsessid ju kiirenevad. Ajaloost teame, et seda, mida algul maitsesid vähesed, hakkavad pikapeale maitsma paljud. Ühelt pool on inimestele sisendatud, et neil ongi õigus tahta järjest rohkem, teiselt poolt peab majandus kasvama, ning nõiaring sulgub.

Kui inimene oleks arukas ja oma vajadustes mõõdukas, suudaks Maa elatada suurematki hulka. Päris kindlasti leiduks peaaegu lõputult ruumi kloostritele, kus mungad kasvataksid endale juurvilja, hoolitseksid lähedal asuva metsatuka oravate eest ja mõtiskleksid Olemise üle (see ei ole iroonia!).

Olen ikka imestanud, kui eitatakse inimloomuse olemasolu. Inimesel on loomus ja kuidas veel! Ta tahab järgida oma eesmärke ning saada sellest kasu ja rahuldust. Nii lihtne see ongi. Kas ei saa seda muuta? Ega vist, sest tuleb arvestada kaasnevate tagajärgedega. Suurima tõenäosusega voolavad inimese kõige suuremad saavutused ja koletumad teod ühtedest ja samadest (energia)allikatest, kõige üllamatel ja kõige närusematel tegudel, Hitleril ja Einsteinil on ühine juur. Ei saa poolt ära lõigata, ilma et teinegi pool kärbuks. Seepärast ei suuda inimaednikud kunagi palju, vaid ainult natuke korda saata.

Ehk peaks inimesele emotsionaalsemalt kohale toimetama, et kõike maailmas ei tehta vahetu isikliku kasu pärast. Ehk saab inimest kuidagi ümber programmeerida, nii et rahuldust saadakse ka teistele rahulduse tekitamisest (ikka see vana tuntud mõte, et teiste õnnelikkus on minu enda õnnelikkuse olemasolu eeltingimus).

Selleks oleks vaja ühiskonda rohkem vertikaalsuse mõõdet, mida praegu silmatorkavalt napib. Nii et inimene tunneks, et ta on seotud eelnevate ning järgnevate põlvedega. Ainult nii on võimalik leida mõistlikku tasakaalu seisukoha vahel, et ükski generatsioon ei tohi olla vahend järgmiste jaoks (üks aste trepil, mida mööda keegi kunagi kõnnib paradiisi), ja päevapüüdja mentaliteedi vahel, et “pärast mind tulgu või veeuputus!”. Ainult nii saab leida tasakaalu indiviidi, kogukonna ja Maa ökosüsteemi vahel.  

Oleks vaja rohkem ilmalikku (või ajalooalast) transtsendendust. Ükskõik kas isiklike pärimuste, kollektiivse mälu või spetsiaalsete kultuurimehhanismide kaudu. Paraku järgib vaimne maailm üha tuntavamalt turureegleid, mille puhul pole rõhk traditsioonil ja kestvusel, vaid pideval uuenemisel (absurdne, ent ka Tõe kasvutempo peab kiirenema!). Viimast pole võimalik maksimaalselt saavutada, ilma et sellega kaasneks eelolnu pidev ja forsseeritud unustamine. Kui viimast saaks mingilgi kombel pidurdada, siis võiks järgneda ka muu.

Kannatuste katarsis

Hiljutist viieteistkümne tuhande teadlase märgukirja on laias ilmas palju kommenteeritud. Mõned kriitikud astuvad välja “viimsepäeva meeleolude levitamise vastu” ning tahavad rohkem positiivset lähenemist. Võib-olla... Kindlasti ei maksa õhutada kedagi rohelisele märtrisurmale ega kutsuda tagasi koopasse. Ent soov jälle kõik mugavaks teha on väär, haakudes kaasaja kannatuse vältimise diskursusega. Jutt pole kannatustest budistlikus või muidu filosoofilises tähenduses, vaid proosalisemalt, täishoidluse mõttes, osana neoinfantiilsusest. Kannatus või katsumus on meie maailmast peaaegu pagendatud, ideoloogiliselt valeks kuulutatud. Kõik peab olema mänguline ja tulema kätte vaevata nagu võõrkeelte õppimine unes. Inimkonna hellitatumale osale tuleks (loomulikult on lugeja märganud, et ka mina kasutan läbivalt umbisikulist käskivat kõneviisi!) meenutada, et kannatused on orgaaniline osa inimeseks olemisest, neid ei tule põhimõtteliselt karta, sest nendeta kaotab inimsugu oma iseareneva väe.

Imerohtu ei ole, sest iga komponent eraldi võetuna jääb nõrgaks. Perekonna mõju virtuaalmaailma väe kõrval on peagi nagu hobuvanker kaheksarealisel kiirteel. Kodanikeühendused rahvusvaheliste korporatsioonide vastu on sama mis purskkaev vastu paduvihma.

Ei saa muuta üksnes ühiskonda ega üksnes inimest. Lootust on ainult siis, kui mõlemad natuke muutuvad. (See kehtib laiemalt. Ka terrorismist pole võimalik üksnes jõuga jagu saada. Potentsiaalset terroristi võib ohjeldada lähikondlaste hukkamõistev põlgus ühes tema enda empaatiavõime kasvuga.)

Põhimõttelised küsimused jäävad: kui humaansed saavad olla sunnivahendid ja kas inimkond on nii arukas, et lepiks kokku piirangute ning kannatuste jaotamise koefitsientides? Kelle asi oleks sellega tegelda? Kes kuulutaks välja ökoloogiaalase sõjaseisukorra, kes kehtestaks komandanditunni vabaduste ja väärtuste maailmas?

Seotud lood
29.12.2017 03.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto