Lugu hirmust, mitte emast

Häid arvamuslugusid ei ilmu Postimehes mitte igal aastal, vaid iga nädal avastan ma end mõnda neist lugemas, suu lahti. Arvamusega võib nõustuda või mitte, aga olulisim on minu arust kirjutajat mõista. Sellepärast on hea arvamuslugu aus, siiras, argumenteeritud. Kui väga veab, siis pakub äratundmist ja lahendusi. Aga isegi siis on veel midagi, mida on raske kirjeldada. Võib-olla on see näiteks keelekasutusest ja kirjutaja stiilist tekkiv emotsioon? Või koht, kus seda loetakse? Igatahes teeb see ühe arvamusloo vastuvõtmise väga subjektiivseks. Maitse asi.

Seda huvitavam on lugeda reaktsioone arvamusele. Mõned näited vastukajast, mis mina oma arvamusartikli kohta sain.

• «Mul on samad unistused, mis su emal.»
• «Mõistsin, et ka mina ise pole enam ammu unistanud.»
• «Tundsin selles artiklis oma ema ära. Saatsin kohe talle lugemiseks ja sain vastuse: «Hea idee (unistuste list), arvan, et teeksin sarnase, aga veelgi traagilisema.»»
• «Olen isegi märganud, et peamiselt vanemal põlvkonnal jääb tihtipeale puudu julgusest ja oskusest unistada, soovitakse vaid stabiilsust ja turvatunnet. Mitte, et oleks unistuste töö, vaid et oleks töö! Vastukaaluks tundub, et noorem põlvkond on jällegi unistamisse kinni jäänud: alla ideaaltöö ja -palga hommikul voodist välja ei tule. Kuidas siis kuldne kesktee leida?
• «Minu naine on hoopis vastu pidi – ta ütleb iga asja peale, et unistada ju ikka võib.»
• «Kas üldse peab unistama?»
• «Hirmutav sarnasus: maakoha õpetaja, kahanev koormus, sarnased unistused. NB! Artiklit palus tähelepanelikult lugeda hooliv tütar.»
• Palju nippe, kuidas vabaneda mullamuttidest aias.
• Üks tööpakkumine emale.