Ivi Drikkit: naljas võib peituda tõsine tuum

Teateid, mida Eestile 100. sünnipäevaks on kingitud või veel kinkida tahetakse, laekub juba vaat et iga päev. On kootud ja küpsetatud, kirjutatud raamatuid, loodud mänge, seatud üles näitusi, tehtud hea- ja kangelastegusid, kogutud annetusi, visioone, mälestusi – oh, kes seda kõike jõuab üles lugeda!

Kes veel pole kampaaniaga liitunud, võib end üsna kõhedalt tunda. Mida võiks kinkida see, kes oma esimese kinda kudumisega pole veel sõrmedenigi jõudnud, või kes pole raatsinud isegi annetada, sest sissetulek endalgi nadivõitu? Võtta mõni isiklik kohustus, mis üle jõu ei käiks, nagu näiteks soovitus kinkida Eestile sünnipäevaks laps? 

Kui raamatu kirjutamiseks ei piisa annet, kontserdi andmiseks jääb vajaka musikaalsust, puu istutamiseks pole kohta, fotokunsti harrastus allpool keskmist taset ... Nojah, aga kingitusel võiks ju olla tänasest päevast kaugemalegi ulatuv mõte?

Nagu taeva kingitus kõhklejale ilmus Tartu Postimehes (12.12) Raimu Hansoni lugu «Kingitus Eestile: igale eestlasele eesti nimi». Kauaaegne kolleeg Raimu Hanson on küll tõsine kultuuriajakirjanik, kuid samas on paljudele teada ta anne ja tõmme huumori poole, niisiis tundus tema värske lugugi olevat sündinud pigem humoristi sõrmede all. Olid ikka naljakad küll ta püüdlused leida tänapäevase tehnika abil endale puhtalt eesti­pärane nimi!

Aga asja tõsisemalt kaaludes leiab pilaridade vahelt suurepärase idee. Aegade vältel ette võetud nimede korrastamises ja eestistamises pole iseenesest ju midagi uut, seda tehti 1930. aastatel lausa kampaania korras; 1990. aastate alguses oli üsna palju venepärastest nimedest loobujaid ning viimasel ajal, paraku, leidub neidki, kes oma lihtsat nimekuju tahavad võõrtähtedega «peenemaks» muuta. Või siis selleks, et neid mujal hõlpsamini omaks võetaks.

Minu isa, korporatsiooni Revelia liige ja muidu uuendusmeelne mees, otsustas 1938. aastal kõrvaldada perekonnanimest son-lõpu, asendades n-tähe o-ga – tulemuseks Madissoo. Teised perekonnas tema eeskuju ei järginud. 

Oma tütardele pani ta tollal mitte väga sagedased nimed – Aili ja Ivi. Olengi kolme tähega Ivi, pole mind kutsutud (hääldatud) kuidagi teisiti. Siiski, vaid kord Peterburi rongis küsis kupeekaaslane, kuidas mu nime perevodit, st tõlkida, pakkudes ise variante: Irina, Inna? Olin hämmastunud: nimesid ju ei tõlgita! Ta ei saanud minust vist hästi aru, aga õppis siiski hääldama: Ivi. 

Kas tõesti kõik need Cavinid ja Chatleenid loodavad maailma ahvatlevaid tippe vallutada? Aga kui nad tõesti sinna küünivad, siis – ehk õpitakse ka eestipärast nime välja ütlema.

Olen nende kolme tähega kogu elu hakkama saanud. Mis muidugi ei tähenda, et pikemad nimed peaksid pahad olema. Seda võiksid aga vanemad küll teada, kuidas nende last hakatakse kutsuma, kui võõrapärase nime kirjapilt on üht-, hääldus teistmoodi.

Pole ju saladus, et erinevatel aegadel on lastele nimesid pandud kirjandus- või populaarsete filmide tegelaste järgi. Nii teatas üks ema, et tema paneb vastsündinud tütrele nimeks Fleur – Galsworthy «Forsyte’ide saagast» oli siis vist ilmunud filmiversioon.

Pärimise peale, kuidas ta last selle prantsuse päritolu nimega kutsuma hakkab, vastas naine: iseenesestmõistetavalt Vleur. 

Võib arvata, et Eestis rohkelt levinud Janed, Janetid, Kätlinid, Kevinid jms pärinesid teiste rahvaste loodud teostest, ent neid hakati hääldama eesti kirjatähtede, mitte võõrapäraste hääldusreeglite järgi. Sõnaga: nad kohanesid.

21. sajandil on olukord tuntavalt muutunud. Välisilm on meiega segunenud mitmesugustel tasanditel ärist hariduseni. Kahjuks on ka paljud eestlased kunagiste kadakasakslaste kombel või siis ka tõesti välismaaga ladusama suhtluse pärast hakanud panema võõrapäraseid või võõrkeelseid, enamasti inglise nimesid oma ettevõtetele, bändidele, etendustele, filmidele ...

Mõistetavalt haarab see suund ka isikunimesid. Kas tõesti kõik need Cavinid ja Chatleenid loodavad maailma ahvatlevaid tippe vallutada? Aga kui nad tõesti sinna küünivad, siis – ehk õpitakse ka eestipärast nime välja ütlema. 

Ei, ma ei kutsu üles olemasolevaid nimesid muutma, sest midagi järsult muutma hakates võib põhjustada selguse asemel pigem segadust, nagu selgus ka 1935. aastal alustatud nimemuutmiskampaania käigus. Ning ka Raimu Hanson jätku oma nimi rahule – no mis see Aimur Händkonn parem oleks! –, kuid nüüd ja edaspidi sündivatele lastele võiks tõesti valida eesti ristinime. Ning võib-olla saab just sellest mõttest parim kingitus Eesti Vabariigile.

Ilmselt võidakse küsida, kust pärineb minu mitte eriti eestipäraselt kirjutatud perenimi. Kahtlustan, et tegu oli perekonnaseisu registreeriva ametnikuga, kellel omamoodi arusaam kirjutamisest ja kirjaviisist – oli ju aastaid kasutatud kõrvuti uut ja vana kirjaviisi, ümberkirjutisi tehti vene- ja saksakeelsetest toimikutest. Ja nii see nimekuju rändaski dokumendist dokumenti. 

Tõsi, ka seda nime on kirjutatud paaril viisil, minu vanaisal on aga oma laste isikutunnistustel koguni kolm nimevarianti: Gustav, Kustav, Kusta. Nii juhtub, kui kirjutatakse käsitsi ja tindiga, igal kirjutajal oma käekiri ja kuulmisteravus. Eks elatud ka enne Google’it, Wikipediat ja isegi enne «Eesti entsüklopeediat».

(Eesti nimedeloost tõsisemalt huvitatutele soovitan aga Aadu Musta 2000. aastal trükitud teost «Eestlaste perekonnaloo allikad».)

Aga kui Raimu tegi tõesti vaid nalja, siis tunnistagem, et nali on tõsine asi ning heal naljal on enamasti tõsiseltvõetav tuum.